Ann Cleeves

Ann Cleeves (sündinud 24. oktoobril 1954) on inglise kriminaalromaanikirjanik. Tema Vera Stanhope'i romaanid on ekraniseeritud teleseriaalina "Vera" (2011, peaosas Brenda Blethyn) ja Jimmy Pereze romaanid seriaalina "Shetland" (2013, peaosas Douglas Henshall). Mõlemat seriaali on Eestis näidanud Eesti Televisioon, mõlema sarja romaane on tõlgitud ka eesti keelde.

Ann Cleeves (2017)

"Ronkmust"

Tsitaadid väljaandest: Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016.

• Oli hulljulge tegu valida raamatu tegevuspaigaks Shetland, kui ma ise elan Lääne-Yorkshire'is.
  • "Tänusõnad", lk 3

• Uusaastaööl kakskümmend minutit üks läbi. Magnus teadis aega tänu masajale kellale — ema kellale, mis lösutas kamina kohal riiulil. Nurgas vitspuuris pobises ja kraaksatas ronk läbi une. Magnus ootas. Tuba oli külaliste saabumiseks valmis: turbabriketile oli tuli alla tehtud, laual ootasid viskipudel ja ingverikook, mille ta oli viimati Lerwicki Safewayst ostnud. Tukk tuli peale, aga ta ei tahtnud voodisse minna, sest äkki tuleb keegi külla. Kui aknast paistab valgust, siis võib keegi - naerune, svipsis ja jutukas - ju tulla. Kaheksa aasta jooksul polnud küll mitte keegi talle head uut aastat soovima tulnud, aga Magnus ootas igaks juhuks siiski. (lk 5, romaani algus)

• Uks tõmmati lahti ja sisse tulid külma õhu pahvak ning kaks tüdrukut, kirevad ja erksavärvilised nagu eksootilised linnud. Magnus nägi, et nad olid purjus. Nad otsisid teineteiselt tuge. Nad polnud riides nii, nagu ilm nõudis, kuid nende põsed olid punased ja neist õhkus tervist otsekui leitsakut. Üks oli heleda-, teine tumedapäine. Heledapäine oli kenam, ümar ja pehme, aga Magnus märkas esimesena tumedapäist, kelle mustades juustes helendasid sinised triibud. Üle kõige oleks Magnus tahtnud käe sirutada ja neid juukseid puudutada, aga seda ta muidugi ei teinud. See oleks tüdrukud minema kohutanud. (lk 6)

• "Tulge sisse," ütles Magnus uuesti, ehkki tüdrukud olidki juba toas. Ta mõtles, et küllap räägib ta nagu narr vanatoi, kordab ikka ja jälle ühtesid ja samu mõttetusi. Tema üle oli alati naerdud. Teda nimetati lollakaks ja küllap oli see tõsi. Ta tundis naeratust üle näo hiilivat ja kuulis kõrvus ema sõnu. Korista see tobe irve näolt. Kas sa tahad, et inimesed peaksid sind veel napakamaks, kui sa oled? (lk 6)

• Magnus rääkis aeglaselt, et nad temast aru saaksid. Vahel jäi tema kõne segaseks, sõnad kõlasid kummaliselt nagu ronga kraaksumine. Ta oli rongale mõne sõna selgeks õpetanud. Tuli ette nädalaid, mil tal polnud ühegi hingelisega rääkida. (lk 7)

• Kume hääl noore piiga kohta, mõtles Magnus. Kume ja mahe. Hääl nagu must siirup. Magnus unustas korraks, kus ta on, kujutledes, kuidas ema mõõtis lusikaga siirupit piparkoogitainasse, keerutas lusikat poti põhjas, et viimseidki venivaid niite kätte saada, ja andis siis lusika talle limpsida. Magnus tõmbas keelega üle huulte, Catherine'i ainitine pilk tekitas temas kohmetust. See tüdruk ei pilgutanud silmi. (lk 8)

• Magnus vaatas vastu ja Sally mõtles, et see mees on tõesti justkui pildiraamatust. Troll, mõtles ta järsku. Vaat missugune ta oma jändrike jalgade, lüheldase töntsaka kere, kühmus selja, kriipssuu ja kollaste puseriti hammastega välja nägi. Sallyle polnud kunagi meeldinud muinasjutt kolmest kitsest. Väiksena oli ta hirmsasti kartnud koduteel üle ojasilla minna. Ta oli kujutlenud, et silla all elab tulipunaste silmadega troll, kes varitseb küürakil, et talle kallale karata. Ta mõtles, kas Catherine'il on kaamera kaasas. Vanamehest saaks ägeda filmi. (lk 13)

• Kui Magnus oleks saanud, oleks ta tüdrukutele meeleldi ronkadest rääkinud. Tema maal olid rongad, olid alati olnud, sestsaadik kui ta oli alles põlvepikku poisike, ja ta oli neid jälginud. Mõnikord tundus, nagu oleksid nad mänginud. Nad tiirlesid taevas, keerutasid end ringi nagu kulli mängivad lapsed, siis panid tiivad kokku ja langesid alla. Magnus lausa tundis, kui põnev see peab olema: vuhisev tuul, kiire allasööst. Siis läks kukkumine jälle lennuks üle ja nende hõiked kostsid nagu naer. Kord oli ta näinud, kuidas rongad libisesid lumiselt pervelt teele, selili, üksteise järel justkui postkontori poisid kelkudega, kuni ema nad Magnuse majast eemale kamandas.

Aga teinekord olid rongad kõige julmemad linnud. Magnus oli näinud, kuidas nad põduralt lambalt silmi peast nokkisid. Ute valu- ja vihakisa polnud neid eemale peletanud. Ka Magnus polnud linde eemale kihutanud. Polnud püüdnudki. Ta polnud suutnud neilt silmi kõrvale pöörata, kui nad urgitsesid, käristasid ja veres tatsasid. (lk 16)

• Lerwick oli nüüd lärmakas paik. Lapsepõlves tundis Magnus kõiki, keda ta tänaval kohtas. Viimasel ajal oli linn aga isegi talviti võõraid ja autosid täis. Suvel läks asi hullemakski. Siis veel turistid. Nad tulid öise parvlaevaga Aberdeenist, pilgutasid silmi ja vahtisid, nagu oleksid sattunud loomaaeda või teisele planeedile, pöörasid pead ikka siia ja sinna, et kõigele pilk peale heita. Mõnikord liuglesid sadamasse hiiglasuured ristluslaevad ja jäid hoonetest kõrgemana silma paistes ankrusse. Laevareisijad võtsid linna tunniks ajaks üle. See oli invasioon. Turistid pakatasid õhinast ja tegid kõva kisa, aga Magnus tajus, et nad olid pettunud, nagu poleks linn nende ootustele vastanud. Nad olid maksnud lõbureisi eest rasket raha ja tundsid end petetuna. Võib-olla ei erinenud Lerwick kuigivõrd neist kohtadest, kust nad olid tulnud. (lk 18)

• Tavaliselt meeldis Magnusele kaubakeskuses väga. Talle meeldisid eredad tuled ja värvilised sildid. Ta imestles laiu vahekäike ja täis riiuleid. Keegi ei tülitanud teda, keegi ei tundnud teda. Vahel juhtus mõni kassapidaja nii sõbralik olema, et kommenteeris hea sõnaga tema ostusid. Magnus naeratas vastu ja meenutas, mismoodi käis elu siis, kui kõik veel teda sõbralikult tervitasid. (lk 18)

• Catherine väljus Magnuse peatuses. Magnus hoidus tahapoole, et ta esimesena välja lasta, aga ometi paistis, et tüdruk ei tunne teda ära. Kuidas seda olekski võinud talle pahaks panna? Küllap on kõik vanad mehed tema meelest ühte nägu, täpselt nagu turistid Magnuse enda meelest. (lk 19)

• Magnus ei keeranud kunagi ust lukku, niisiis tõmbas ta selle lahti ja astus kõrvale, et tüdruk saaks esimesena sisse minna. Oodates, kuni tüdruk saabastelt lund maha trambib, vaatas ta ringi.

Väljas laiutas vaikus. Kedagi polnud nägemas. Keegi ei teadnud, et see ilus olevus talle külla tuli. Neiu oli tema aare, ronk puuris. (lk 21)

• Cassie oli viieaastane ja oskas ennast niisama hästi maksma panna nagu ema. Fran oli ta enne kooli lugema õpetanud - aga õpetaja Henryle oli ka see vastukarva olnud. Tüdruk võis olla lärmakas ja põikpäine ning mõnikord mõtles isegi Fran, samas end hirmsa kahtluse pärast põlates, kas ta oli loonud ninatarga koletise.

"Oleks tore," oli õpetaja Henry esimesel lastevanemate koosolekul jäiselt öelnud, "kui Cassie kuulaks vahel kohe esimesel korral sõna. Ilma et ma peaksin üksikasjalikult seletama, miks ma midagi teha palun."

Fran, kes oli oodanud kiitust, et tema tütar on geenius, keda on rõõm õpetada, tundis alandust. Ta oli varjanud pettumust, kaitstes südikalt oma kasvatuspõhimõtteid. Lastel peab olema enesekindlust ise otsustada ja autoriteete trotsida, oli ta öelnud. Kõige vähem tahtis ta, et tema laps oleks alandlik muganduja. (lk 23)

• Nõlva harjal jäi ta seisma ja istus kelgule Cassie selja taha. Ta pani jalad tütre ümber ja võttis kelgunöörist mõlema käega kinni. Siis surus ta kannad lumme ja lükkas kelgu mäest alla. Cassie kiljus hirmust ja põnevusest. Nad hüplesid üle jääkonaruste ja mida edasi, seda suuremaks kiirus kasvas. Pakane ja päike kõrvetasid Frani nägu. Ta sikutas vasakut nööriharu, et juhtida kelk pehmesse hange, mis kuhjus mänguväljaku seina ääres. Mitte miski, mõtles ta, pole sellega võrreldav. Enam paremaks ei saagi minna. (lk 24)

• Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud nägemust. Värvid olid tema tähelepanu köitnud. Saarte värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani maalil oleksid nad nurgelised, vaat et kubistlikud. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. Punane, ergava päikesepalli peegeldus. (lk 25)

• Fran oli nii keskendunud ja kõik tundus nii ebatõeline, üle ujutatud peegelduvast valgusest, mis pani pea ringi käima, et ta jõudis päris lähedale, enne kui taipas, mida näeb. Seni oli kõik piirdunud vormi ja värviga. Siis muutus ere punane salliks. Hall mantel ja valge ihu sulasid ühte lumega, mis polnud siin nii puhas nagu mujal. Rongad nokkisid tüdruku nägu. Üks silm oli kadunud.

Fran tundis tütarlapse ära, ehkki too oli moondunud, rüvetatud. Linnud olid tema lähenedes korraks eemale lennanud, aga tulid peagi tagasi, kui ta liikumatult seistes vaatama jäi. Äkki hakkas Fran kisendama, nii valjusti, et tundis kõri pingule tõmbuvat, ja käsi plaksutama, et linde taeva alla tiirutama saata. Ent ta ei suutnud paigast liikuda. (lk 25-26)

• Magnus vaatas aknal. Ta oli end sinna sättinud esimesest valgest saadik, varemgi. Ta polnud magada saanud. Ta nägi, kuidas naine läks mööda, last kelguga järel vedades, ja tundis kadeduskihvatust. Tema ise oli kasvanud teistsugusel ajal, mõtles ta. Kui tema oli väike, polnud emad oma laste eest niimoodi hoolitsenud. Mänguaega oli vähe olnud. (lk 27)

• Magnus oli seda väikest tüdrukut ka varem märganud. Kord oli ta neile kahele järele läinud, et näha, kus nad elavad. See oli olnud oktoobris, sest ta oli meenutanud vanu aegu, kui pühakutepäeva eelõhtul oli maskeerituna käidud kodust kodusse, kaalikalaternad käes. Magnus meenutas tihti vanu aegu. Mälestused varjutasid mõtteid ja ajasid segadusse. (lk 27)

• Kui käed rüppe jätta, leiab kurat neile tegevust. Ema sõnad kõlasid ta kujutluses nii selgelt, et Magnus oleks äärepealt ringi pööranud, arvates, et näeb ema tule ääres toolil istumas, hobusejõhvidega vooderdatud vöö piha ümber, üks varras sellesse pistetud, teised käes lendamas. Ema võis sukapaari ühe pärastlõunaga valmis kududa, lihtsa kampsuniga läks nädal. Teda tunti lõuna parima kudujana, kuigi keerulisi Fair Isle'i mustreid polnud talle kunagi meeldinud teha. Mis mõtet sellel on, küsis ta eelviimast sõna rõhutades, lausa välja süljates. On's kirju kampsun sugugi lämmim?

Magnus murdis pead, millist tegevust kurat talle leiaks. (lk 28)

• Ta mõtles, kas minna välja ja kutsuda naine tuppa. Kui tal on külm, ehk tahaks ta teed juua. Ehk ahvatlevad teda tuli ja küpsised. Magnusel oli natuke küpsiseid järel ja karbis ka tükk ingverikooki. Ta pidas aru, kas naine küpsetab oma tütrele. Arvatavasti mitte, otsustas ta. Ka see on muutunud. Miks peaks keegi enam nii palju vaeva nägema? Suhkru ja margariini kloppimine suures kausis, musta siirupi purgist võetud lusika keeramine. Misjaoks sellega vaeva näha, kui Lerwicki Safeways müüakse aprikoosi-, mandli- ja ingverikooke, mis on täpipealt niisama head nagu tema ema küpsetatud? (lk 28)

• Postkontoris ja bussis pealt kuuldud juttudest oli ta teada saanud, et Alex Henry töötas saarte omavalitsuses. Mingil loodusega seotud alal. Magnus oli kuulnud meeste kurtmist. Kohalik peaks olema mõistlikum, ütlesid nad. Kelleks see Henry end peab, et lajatab neile seadusega? Nad süüdistasid hülgeid kalavarguses ja leidsid, et neid peaks tohtima küttida. Nad ütlesid, et Henry-sugused hoolisid loomadest rohkem kui inimeste elatisest. Magnusele meeldis hülgeid vaadelda, tema meelest olid nad pead veest välja pistes sõbralikud ja naljakad, aga tema polnud ka kunagi kalal käinud. Teda hülged ei seganud. (lk 29)

"Punased luud"

Tsitaadid väljaandest: Ann Cleeves, "Punased luud", tlk Riina Jesmin, 2018.

• Anna tegi silmad lahti ning nägi verest viirulist ja läikivat kätepaari. Nägu polnud näha. Kõrvus kajas läbilõikav kisa. Alguses arvas Anna, et ta on Utras ning Ronald aitab Josephil jälle siga tappa See oleks selgitanud verd, punaseid käsi ja kohutavat kiledat häält. Siis taipas ta, et tema ise kisendab.

Keegi asetas kuiva käe tema laubale ja pomises sõnu, millest ta aru ei saanud. Ta nähvas mehele vastuseks mingi rõveduse.

Valu ei läinud üle.

Selline tunne on surres.

Küllap rohu mõju hakkas lõppema, sest kui Anna jälle eredasse kunstlikku valgusse silmad avas, tabas teda selgusehoog.

Ei, selline tunne on sünnitades. (lk 9, romaani algus)

• Mimale meeldisid kaos, korratus, teiste inimeste ebaõnn. See andis talle ainet keelepeksuks ja hoidis teda elus. Vähemasti nii väitis ta oma köögis istudes ja teetassi või viskiklaasi taga kokutades ning Hattiele saare sündmustest pajatades. (lk 11)

• Hattie suunas pilgu üle segadiku silmapiiri poole. See oli kõige lagedam arheoloogiliste väljakaevamiste plats, kus ta iial oli töötanud. Shetland oli üksainus taevas ja tuul. Siin ei pakkunud varju ükski puu.

Ma armastan seda kohta, mõtles ta äkki. Ma armastan seda rohkem kui ühtegi teist paika maailmas. Ma tahan siin veeta oma ülejäänud elu. (lk 11)

• Köögi aknalaual potis õitsesid hüatsindid ja nende lõhn täitis toa. Need olid kahvatusinised, valgete triipudega.

"Ilusad." Hattie lükkas kassi toolilt maha, et saaks istuda, ja võttis laua ääres istet. "Kevadised."

"Ma ei saa tegelikult nende mõttest aru." Mima küünitas end, et riiulilt kastrul võtta. "Need on inetud lilled ja nad haisevad. Evelyn kinkis need mulle ja arvas, et peaksin tänulik olema. Aga ma teen neile varsti otsa peale. Ma pole seni veel ühtegi toataime ellu jätnud." (lk 12)

• Sophie meeldis Mimale. Eelmisel hooajal olid tüdrukud kogukonnakeskusse tantsupeole kutsutud ning Sophie oli olnud peo hing, nii et mehed olid lausa järjekorda võtnud, et temaga kaheksases riilis jalga keerutada, Ta oli nende kõigiga flirtinud, isegi abielumeestega. Hattie oli taunivalt ja murelikult, ent ka armukadedana pealt vaadanud. Mima oli Hattiele selja tagant ligi astunud ning talle üle valju muusika kõrva karjunud: "See plika meenutab mulle mind ennast selles eas. Mehed tunglesid ka minu ümber. Talle on see kõik lihtsalt väike lõbu. See ei tähenda midagi. Sa ise peaksid ka natuke rõõmsam olema." (lk 13)

• Kuid Mima polnud veel valmis Hattie armuelu teemat sinnapaika jätma. "Vaata ette, tüdruk. Sa leiad endale õige mehe. Sa ei taha haiget saada. Mina tean sellest kõike. Minu Jerry polnud pühak, kelleks teised teda pidasid." "Siis läks ta murde peale üle. "Tiad, ilma meheta saab elada. Mina olen piagu kuuskend aastat ilma meheta eland."

Ja Mima pilgutas silma, pannes Hattie mõtlema, et ehkki Mima võis tõesti kirjade järgi kuuskümmend aastat ilma abikaasata elanud olla. oli tema ellu mehi ilmselt küllaga jagunud. Hattie juurdles, mida vana naine sellega veel öelda tahab. (lk 14)

• "Kas hakkame talle süüa andma?"

Ronald oli nüüd täiesti ärkvel. Ta istus Anna kõrvale voodile ämmaemanda vastu. Ta sirutas sõrme ja vaatas, kuidas laps sellest kinni haaras.

Ämmaemand näitas Annale, kuidas on kõige parem last toita. "Võtke padi niimoodi sülle, hoidke selle käega tema pead ja suunake ta sedasi rinnanibu juurde..." Anna, kes oli tavaliselt praktilistes asjades väga pädev, tundis end kohmaka ja saamatuna. Siis haaras laps temast kinni ja hakkas imema ning Anna tundis lausa kõhuga, kuidas poiss tõmbab.

"Vaat nii," ütles ämmaemand. "Teil on loomulikku annet. Kui kõik läheb hästi, võite juba homme koju saada." (lk 17)

• Jamesi sünniaeg oli planeeritud, nagu oli planeeritud kõik Anna elus. Ta arvas, et kevad on lapse ilmaletoomiseks ideaalne aeg ning Whalsay on lapse kasvatamiseks imehea koht. Sünnitus oli olnud valusam ja verisem, kui ta oli ette kujutanud, kuid nüüd oli see möödas, ja polnud ühtki põhjust, miks nende pereelu poleks pidanud sujuma. (lk 18)

• Hattie poleks üldse tahtnud, et Evelyn täna Setteris oleks. Nad olid Whalsayl viibinud vaid nädala ning tal oli muustki mõelda: muredest, mis koos rõõmuhetkedega ikka ja jälle tema meelde kerkisid. Pealegi tahtis ta väljakaevamistega edasi jõuda. Omaenda kaevamistega, mis olid sügisest saadik pooleli. Nüüd olid pikemad päevad ja ilusam ilm ta tagasi Shetlandi saartele projekti lõpetama toonud. Ta kibeles tagasi peakaevandisse minema, et jätkata sõelumist ja dateerimist, et lõpetada oma piinlikult täpsed märkmed. Ta tahtis väitekirja kaitsta ja end minevikku matta. Kui ta suudaks tõestada, et Setteris oli keskaja kaupmehemaja, oleks tal doktorikraadi saamiseks algupärane uurimismaterjal. Veelgi tähtsam: hoone dateerimist ja selle staatust kinnitavate esemete avastamine annaks talle põhjenduse rahastamistaotluse esitamiseks, et kaevamisi laiendada. Siis oleks tal ettekääne Shetlandi saartele jäämiseks. Hattie ei talunud mõtet, et ta on võib-olla sunnitud saartelt lahkuma. Ta arvas, et ei suuda enam kunagi linnas elada. (lk 19)

• Päev varem oli Sophie proovikaevandi peaplatsist veidi eemal ära märkinud ning murukamara eemaldanud. Ta oli paljastanud juured ja lapikese tavatult liivast kuiva pinnast ning tasandanud ala kirkaga, et proovikaevamine saaks alata. Pealmine pinnasekiht oli visatud juba olemasolevasse prügihunnikusse. Kõik oli valmis, kui Evelyn kell kümme kohale jõudis, nagu oli lubanud, jalas koortriidest püksid, seljas vana paks kampsun. Tal oli murelik pugejailme nagu õpilasel, kes püüab õpetajale meeldida. Hattie selgitas talle protsessi.

"Kas hakkame siis pihta?" Hattie teadis, et Evelyn on innukas, kuid naine oleks pidanud siiski asja tõsisemalt võtma, näiteks märkmeid tegema. Hattie oli platsi kirjeldamise meetodid üsna üksikasjalikult läbi võtnud, kuid polnud kindel, kas Evelyn oli sellest kõigest aru saanud. "Kas tahad käsilabidaga proovi teha, Evelyn? Sellisel platsil me kõike ei sõelu, ehkki võime selle läbi vesisõela lasta, ja kõik leiud tuleb konteksti asetada. Kas sa saad aru, kui tähtis see on?"

"Jajah."

"Ja me töötame tuntud alalt tundmatu suunas, nii et kaevame alati tahapoole. Me ei taha tallata asjadel, mille oleme juba välja kaevanud." (lk 20)

• [Hattie:] Ma ei oska inimestega suhelda, mõtles ta. Klapin ainult esemete ja ideedega. Ma saan aru, kuidas käis elu minevikus, aga ei oska elada inimestega olevikus. (lk 20)

• Hattie oli pettunud, kuid püüdis seda mitte välja näidata. Algajaid erutasid nende esimesed leiud. Shetlandi väljakaevamistel leidsid nad ikka ja jälle luukilde, enamasti lammaste omi; kord oli tegemist ka hobusega, skelett oli peaaegu tervenisti säilinud.

Hattie hakkas seda Evelynile selgitama, rääkis, mida võib looma jäänuste paigutusest teada saada.

"Me ei saa lihtsalt eset välja kaevata," ütles ta. "Me peame seda kontekstis hoidma, kaevamist kihthaaval jätkama. See on hea õppetund. Ma jätan su sellega tegelema ja tulen hiljem tagasi." Ta mõtles, kui kohmetuna tema ennast kaevates tunneks, kui keegi üle tema õla vahiks. Pealegi oli tal oma töö teha. (lk 21)

• Mima tegi neile võileibu ja tuli pärast ka ise välja vaatama, mis toimub. Kui Evelyn proovikaevandisse tööle naasis, seisis vana naine juures ja vaatas. Mimal olid jalas mustad krimpleenpüksid ja kummisaapad, mis lotendasid põlvede ümber. Ta oli õlgadele visanud viledaks kulunud halli fliisi. Hattie meelest nägi ta seal seistes ja vaadates, kuidas tema minia töötab, välja nagu kapuutsiga vares. Kapuutsiga vares, kes on valmis toidupalukest haarama. "Noh, Evelyn, milline sa välja näed?" küsis Mima. "Käpuli nagu mingi lojus. Selles valguses oled sa justkui mõni Josephi siga, kes seal mullas songib. "Vaata ette või muidu lõikab ta sul kõri läbi ja sööb su peekoni pähe ära." Ta naeris nii valjusti, et hakkas köhima ja puristama. (lk 22)

• [Sandy Wilson:] Kui elasid kuue miili pikkusel ning kahe ja poole miili laiusel saarel, oli sul kümnendaks eluaastaks tuttav iga selle toll. Ja see sisemine kaart jäi sinuga isegi pärast seda, kui sa saarelt lahkusid. (lk 23)

"Sinine välk"

Tsitaadid väljaandest: Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018.

• Fran istus kinnisilmi. Väike lennuk vähendas järsult kõrgust, otsekui kavatseks taevast alla kukkuda, seejärel võttis korraks horisontaalasendi ja kallutas end siis nagu kunstratsutaja laadaplatsil. Ta avas silmad ja nägi ees halli kaljut. See oli nii lähedal, et ta nägi sellel valgeid linnusõnnikuviirge ja eelmise kevade pesi. All kobrutas meri. Vee kohal lendles veepiisku ja tormi-iilidest kaasa haaratud valget vahtu.

Miks lendur midagi ei tee? Ja miks Jimmy lihtsalt istub ja vaatab, kuidas me kõik surma saame?

Ta kujutles hoopi, millega lennuk kaljut tabab, väändunud metalli ja moonutatud laipu. Mitte mingit lootust ellu jääda. Ma oleksin pidanud testamendi tegema. Kes Cassie eest hoolitsema hakkab? Siis taipas ta, et on esimest korda elus mures oma füüsilise turvalisuse pärast ja et teda on haaranud arutu paanika, mis pitsitab ajusid ega lase mõelda.

Siis lennuk kerkis veidi ja möödus justkui napilt kaljuservast. Perez näitas tuttavaid orientiire: Põhjasadam, Põhjamajaka linnuvaatlusjaam, Ward Hill. Franile tundus, et lenduril on endiselt raskusi lennuki õiges asendis hoidmisega ja Perez lihtsalt loodab Frani tähelepanu maanduva lennuki ukerdamiselt ja vänderdamiselt kõrvale juhtida. Ja siis olid nad maas, veeredes vetrudes mööda maandumisrada.

Piloot Neil istus veel hetke liikumatult, käed juhtkangil. Fran mõtles, et küllap oli mees sama hirmul kui tema. (lk 9, romaani algus)

• Fran tundis, et ta väriseb. Kitsukesest kabiinist väljumise järel oli tal äkki külm hakanud, kuid ta teadis, et see on ühtlasi ka hirmu järelmõju. Lisaks närveerimine eesseisva kohtumise pärast Perezi sugulaste ja sõpradega. See koht, Fairi saar, kuulus Perezi olemusse. Siin oli ta üles kasvanud ja tema perekond oli siin elanud paljude põlvkondade jooksul. Mida nad temast arvavad?

Ta mõtles, et sellest tuleb üks vilets tööintervjuu, sest selle asemel et saabuda rahulikult, ennast valitsedes, valmis alati naeratama — tavaliselt suutis ta ära võluda enam-vähem kõik, keda tundis —, jääb temasse nüüd lennureisi hirm ja see muudab ta võdisevaks, kokutavaks hädapätakaks. (lk 10)

• Tekkis hetkeline paus, siis kostis lühike möiratus, lennuk põrises neist mööda ja tõusis taevasse. Juba paistis ta õbluke ja väike nagu mängukann, mida tormituul pillutab. Lennumasin tegi nende pea kohal kaare ja kadus nüüd juba stabiilsemal moel põhjasuunda. Fran tundis enda ümber kollektiivset kergendust. Nähtavasti ei olnud ta lennukit varitsevaid ohte üle hinnanud. Tegemist ei olnud lõunast tulnud naisterahva hüsteeritsemisega. Siin olidki elutingimused rasked. (lk 10)

• Vähem külastajaid tähendas vähem tööd kokale, ja teiseks see, et kui inimesed siia tormivangi jäid, siis muutusid nad pahuraks ning morniks. Jane'ile pakkus lõbu selgitada mõnele võimukale ärimehele, et tollel ei ole mingi valemiga võimalik endale lunastada ärasõidupiletit — orkaaniga ei liigu ükski lennuk ega laev, ükskõik kui palju raha kiprile või piloodile pakkuda —, ent talle ei meeldinud vaatlusjaamas maad võttev atmosfäär, kui inimesed viibisid seal vastu tahtmist, nagu merehädalised. Siis tekkis olukord, nagu oleksid nad pantvangis, ja inimesed reageerisid sellele erinevalt. Mõned muutusid loiuks ja apaatseks, teised irratsionaalselt vihaseks. (lk 11)

• [Jane:] Ta lisas tainasse hapupiima. Ehkki ta küpsetas neid kakukesi iga päev ja võinuks enda arvates teha seda ka kinnisilmi, oli ta siiski kaalunud jahu ja mõõtnud piima. See oli tema moodi: hoolikalt ja täpselt. Oli veel tükk juustu, lahti pakitud ja tahtis ära kasutamist, niisiis riivis ta juustu peeneks ja segas samuti sisse. Talle torkas pähe, et kui laev homme väljuda ei saa, siis peab ta hakkama ise leiba tegema. (lk 11)

• "Miks te soovite suve Fairi saarel veeta?"

Jane oli seda küsimust muidugi oodanud; ta oli inimressursside alal töötanud ja omal ajal ise lugematuid inimesi küsitlenud. Ta andis mingi ilmetu küsimust vääriva vastuse, et ta vajab katsumust ja aja mahavõttu, et oma elu eesmärgis selgusele jõuda. Lõpuks oli ju tegemist ajutise lepinguga ja ta mõistis, et inimene telefoni teises otsas on meeleheitel. Hooaeg algas juba paari nädala pärast ja kokk, kes oli juba tööle hakkamas, oli äkki peikaga Marokosse lennanud. Aus vastus oleks muidugi olnud märksa keerulisem:

Minu elukaaslanna on otsustanud, et tahab lapsi. Mul on hirm. Miks talle minust ei piisa? Arvasin, et oleme teineteist leidnud ja õnnelikud, kuid ta ütleb, et ma tüütan teda. (lk 12)

• Üldiselt olid kõik hämmingus. Jane oli tuntud oma mõistuse, usaldusväärsuse ja laheda intellekti poolest. See, et ta loobub oma karjäärist koos väärtusliku sissetulekupõhise pensioniga ja heidab kõik kõrvale, et sõita saarekesele, mis on kuulus üksnes oma kudumite poolest, paistis tema loomusega täiesti sobimatu olevat. (lk 12)

• Saarele saabus Jane ilma mingi õige ettekujutuseta, mida oodata. Tema vaimse segaduse sügavust ilmestas tõik, et ta ei olnud mingit eeltööd teinud. Mis muidu olnuks tema moodi. Ta oleks lapanud veebisaite, käinud raamatukogus, kuhjanud kokku hunniku tähtsat informatsiooni. Kuid tema ainus ettevalmistus oli paari kokaraamatu ostmine. Tal on vaja valmistada eelarve piiresse mahtuvaid toekaid toite, ja ta ei olnud endast ka nii väljas, et oleks kavatsenud hakata kehva tööd tegema. (lk 13)

• Ta jõudis kohale postilaevaga, mille nimi oli Good Shepherd. Päike paistis, puhus kerge kagutuul ja tema istus tekil ning vaatas, kuidas saar läheneb. Teda valdas seiklusrõõm. Jane'il oli tunne — ja see tunne valdas teda nüüdki —, nagu kohtuks ta armsamaga. Alguses esimene kiindunud pilk ja seejärel aina süvenev teineteisemõistmine. Kevadel ja hea ilmaga on kerge Fairi saarde armuda. Kaljud on merelinde täis; Gilsetter, sadamast lõuna poole jääv tasane rohumaa, on kaetud lilledega. Ja tema armus lausa kõrvuni. Nii vaatlusjaama kui saarde tervenisti. Jaam oli ümber ehitatud Põhjamajakast, mis nüüd töötas automaatselt ja seisis uhkes üksinduses kõrgetel hallidel kaljudel. Jane oli äärelinnalaps ega olnud iial kujutlenud, et võiks ükskord elada nii metsikus ja meelihaaravas paigas. (lk 13-14)

• Köök sai talle hetkega omaseks. See oli suur ja sipi-sopiline. Kunagi oli see olnud vanemmajakavahi elutuba, sellest kamin ja kaks merevaatega akent. Ta oli kohe saabudes, juba enne kohvri tühjendamist otsustanud, et see sobib talle. Oli alles hooaja algus ja külastajaid veel ei olnud, kuid personali oli vaja toita.

"Mida te õhtusöögiks mõtlesite?" küsis ta oma puuvillase pluusi käiseid üles käärides ja oma pikka sinist lemmikpõlle ette sidudes. Kui kohe vastust ei tulnud, heitis ta pilgu külmkappi ja seejärel sügavkülma. Külmkapis oli roostevabast terasest kauss keedetud riisiga, puuviljakile üle tõmmatud, sügavkülmas natuke suitsutatud kiltturska. Ta segas kokku suure potitäie kala-riisisalatit, lisades sinna hinnast küsimata päris võid ja suuri kõvaks keedetud muna tükke. Söödi köögilaua taga. Jutt käis kivitäkside pesadest ja merelindude arvukusest. Mitte keegi ei küsinud, miks ta Fairi saarele kokaks tuli.

Hiljem ütles Maurice, et see oli nagu Mary Poppinsi saabumine, kes juhtimise enda peale võtab. Nüüdsest peale teadis igaüks, et kõik saab korda. Jane oli seda märkust alati au sees pidanud. (lk 14)

• Maurice oli vaatlusjaama administraator. Jaam tegeles teadustööga, kuid pakkus ühtlasi majutust nii loodushuvilistele kui neile, kes tahtsid teada, mis tunne on viibida Suurbritannia kõige eraldatumal asustatud saarel. Septembris oli vaatlusjaam linnuvaatlejaid täis. Mihklikuu on linnurände kõrgaeg ja nädal aega kestnud idakaare tuuled olid toonud kaasa kaks Briti saartel seni registreerimata liiki, lisaks peotäis vähemaid haruldusi. Nüüd, oktoobri keskel, kui ilmateade näitas vihaseid läänetuuli, oli jaam peaaegu tühi. (lk 15)

• "Jimmy on politseinik, eks ole?" küsis Jane erilise huvita. Ta heitis pilgu kellale. Lõunasöögini oli pool tundi. Ta süütas suure supipoti all Calori balloonist gaasitule, segas leent ja pani kaane tagasi.

"On jah. Kui talu paari aasta eest vabaks jäi, siis Mary lootis, et mees tuleb ehk tagasi, aga tema jäi Lerwicki. Kui ta poega ei saa, siis on ta viimane Perez Shetlandil. Aga Fairi saarel on kogu aeg mõni Perez olnud — sestpeale, kui üks Võitmatu Armaada pardalt pärit meremees kaldale uhuti."

"Ka tütar võib nime alles jätta ja seda edasi kanda," torkas Jane. Tema arvates pidanuks just Maurice soostereotüüpide ohtlikkuse koha pealt teistest targem olema. Kõik külastajad eeldasid, et just tema on selle jaama ülemus ja Angela korraldab broneeringuid ning majapidamist. Tegelikult oli Angela teadlane. Üks neist, kes ronisid kaljudel ja rõngastasid tormilinde ning lõunatirke; kes võttis Zodiaci binokli ja loendas linde, sellal kui Maurice vastas telefonikõnedele, kantseldas personali ja tellis tualettpaberit. Ja erialastel põhjustel oli Angela abielludes säilitanud oma neiupõlvenime.

Maurice naeratas. "Muidugi, aga Jamesi ja Mary meelest ei oleks see päris see. Eriti Jamesi. Juba see on halb, et Jimmy ei taha koju tulla ega Good Shepherdit üle võtta. James tahab pojapoega." (lk 15-16)

• "Ema peidab tõenäoliselt kõik oma pildid ära," oli Perez arvanud. "Tal on piinlik, kui mõni professionaalne kunstnik neid näeb."

Ja Fran oletaski, et ta ise on nüüdseks professionaalne kunstnik. Tema töid osteti ja pandi galeriidesse üles. Tal oli hea meel, et Mary oli oma tööd siiski seinale jätnud. Need pildid olid väga väikesed ja tagasihoidlikud, üldsegi mitte Frani stiil, kuid huvitavad, sest neil olid näha kõik Fairi saare elu-olu pisiasjad, mis muidu võinuks kahe silma vahele jääda. Siin jupp lagunenud müüri, väike tuust lambavilla ühe nurga küljes, seal visand hauast surnuaial. Fran uuris seda lähemalt, kuid hauakivi oli kujutatud küljelt, nii et isegi kui päriselus sel kivil ka kiri oli, siis oli seda selle nurga alt võimatu lugeda. (lk 18)

• Kuna talu oli tegelikkuses Frani kujutlusele nii lähedal, kuigi siiski mitte täpselt see — kuidagi väiksem, kokkusurutuna —, siis tundus talle, nagu oleks ta mingisse paralleelmaailma rännanud. Ta istus laua taga, kuulas Jamesi ja Mary juttu ning tundis ennast nagu filmi kõrvaltegelane, kellel pole põhilooga seost.

Kas see hakkab siin alati nii olema? Et ma ei kuulu kunagi päriselt siia? (lk 19)

• Nad ei olnud seda viimasel ajal arutanud, aga Fran oli mõelnud võimalusele, et võib-olla tahab Perez kunagi siia tagasi kolida. Talle meeldis see mõte, see dramatism, olla ühes Suurbritannia kõige eraldatumas paigas ja jätkata vereliini, mis ulatub kuueteistkümnendasse sajandisse. Nüüd ei olnud ta enam kindel, kuidas see tegelikkuses välja kukuks. (lk 19)

• "Väga hea," ütles Fran. Mis tal muud öelda oli? Oh, Jimmy, mõtles ta. Ma pole tõesti kindel, kas ma suudaksin siin elada, isegi koos sinuga. Ta vaatas Jimmy emale otsa. "Millal te mõtlesite seda pidu korraldada?"

"Ma panin jaama söögisaali kinni homseks." Seejärel kiiruga: "Muidugi ainult esialgselt. Tahtsin enne teie käest küsida."

"Väga hea," ütles Fran uuesti. Mõttes hambaid kiristades. (lk 20)

"Surnud vesi"

Tsitaadid väljaandest: Ann Cleeves, "Surnud vesi", tlk Lauri Vahtre, 2019.

• Jimmy Perez peatus, et hinge tõmmata, ja vaatas merele. Oli tuulevaikne, rahulik päev, valgus immitses veele läbi kõrgete pilvede, nii et veepind läikis hallikalt nagu metall. Silmapiiril paistis udulaam. Pika, kunagi tema vanaisale kuulunud õliriidest vihmakuue sügavates taskutes olid tal kanamunasuurused kivid. Ümarad ja siledad ning nii rasked, et ta tundis nende raskust õlgu tirimas. Ta oli need kivid korjanud Ravenswicki rannas, valides neid hoolikalt: vaid kõige ümmargusemad ja ainult need, mis olid lumivalged. Kaugemal, veepiirist veidi eemal, kõrgus rohmaka risti kujuline kaljupank, ühele poole kaldu. Rahulik lainetus peaaegu ei ulatunudki selleni.

Perez hakkas uuesti minema, lugedes mõttes samme. Frani surmast saadik kordas ta seda rituaali peaaegu iga päev: korjas Frani maja lähedalt kaldalt kive ja tõi siia, tema lemmikpaika Shetlandil. Osalt patukahetsus, osalt palverännak. Osalt sõge kinnismõte. Ta hõõrus kive pöidlaga ja leidis sellest puudutusest veidrat lohutust. (lk 9, romaani algus)

• Udulaam vajus lähemale, kuid kaugemal, neeme kõrgeimas punktis, võis Perez näha kangrut, mille ta oli Ravenswicki kividest kokku kuhjanud. Mälestusmärk naisele, keda ta armastas ja kelle surm endiselt tema südametunnistust rõhus, teda maadligi surudes. (lk 9)

• Kõndides meenutas ta nende suhte arengut, nende kire aastaaegu. Ka see oli rituaal, mida ta kordas igal siiatulekul. Perez oli temaga kohtunud talvel, kui lumi oli maas ja jäises taevas tiirutasid näljased kaarnad. Seksini jõudsid nad suvel, kui kaldakaljudel kriiskasid merelinnud ja Frani maja ees niidul laius põllulilledest vaip. Sügise alguses tegi Fran Perezile ettepaneku abielluda. Perez peatus hetkeks, mälestusest uimane, ja taevas näis kõikuvat ning tema pea ümber tiirlevat, nii et ta ei saanud aru, kus lõpeb meri ja kus algab taevakumm. Frani väljakutsuv naeratus. "Noh, Jimmy? Mis sa arvad?" Ja ta suri sügisel, tormis, mis rappis Perezi kodu Fairi saarel, paisates kõrgele õhku merevahtu ja lõigates nad ära välismaailmast. (lk 9-10)

• Kivikangru juurest nägi ta Mainlandi kaarduvat põhjaotsa. Franile meeldis see pilt, sest nagu ta ütles, võttis see Shetlandi kokku ühte vaatesse, lageduse ja ilu, merest tuleva jõukuse ja karmi, viljatu maa. Mineviku ja tuleviku. Eemal jääraku otsas paistis Sullom Voe naftaterminal, mis selles kummalises hõbedases valguses paistis peaaegu nõiduslikuna nagu mõni kadunud linn. Kõikjal maa ja vesi ning vees peegelduv maa. Lõuna pool võimsate tuulegeneraatorite rivi, mille tiivad praegu paigal seisid. Allpool Hvidahusi külake, kolm nukumaja ja sadamasild, ning puude varjus peaaegu nähtamatuna Vatnagarthi talumuuseum, mille juurde ta oli jätnud oma auto. (lk 10)

• Muuseumi parkla, mis oli tema saabudes tühi olnud, oli nüüd autosid täis, ühest küünist kostis muusikat ja aknad olid valged — nagu hämarusest läbi tungivad kandilised kuud. Muusika tõmbas Perezit nende poole ja talle meenusid lapsena kuuldud rahvajutud haldjatest, kes meelitasid surelikke oma viiulimänguga ja varastasid nende elust sajandi. Ja tema ise on ka üks paras rahvajutt, mõtles Perez, oma pikkade mustade juuste, ajamata habeme ja pika musta mantliga. Ta piilus ühest aknast sisse ja nägi seltskonda vanemapoolseid inimesi tantsimas. Ta tundis viisi ära ja hetkeks tekkis tal endalgi kiusatus võtta mõnel seina ääres istuval vanaproual käest ja teda tantsupõrandal ringi keerutada, nii et daam ennast taas noorena tunneks.

Kuid ta pöördus ära. Vana Jimmy Perez oleks seda ehk teinud, eriti kui Fran oleks kaasas olnud. Kuid ta ei olnud enam see mees. (lk 10-11)

• Jerry Markham vaatas üle lahesaba, mis avamerelt maa sisse vänderdas. Tema taga kõrgus lage küngas, kaetud turba ja kanarbikuga ning oli pika talve järel pruun. Tema ees seisis naftasadam. Neli puksiiri, suured nagu traalerid, kaks külgedel, üks ees ja üks taga, sikutasid Lord Rannochit tagurpidi kai äärde. Tankerid pidid silduma alati vööriga mere poole, et olla valmis õnnetuse korral põgenema. Vagase vee taga paistis tööstusmaastik: naftamahutid, bürooruumid ja elektrijaama matsakas korpus, kust said voolu nii sadam kui ka Shetlandi üldine elektrivõrk. Heitgaas põles heleda leegiga. (lk 12)

• Kunagi vedas Sullomi lahest lõunasse naftat kaheksasada tankerit aastas; nüüd saabus neid kai äärde vaid kakssada ja Lord Rannoch tõi keskmist tüüpi toornaftat Schiehallionist, läänes Atlandil laiuvalt naftaväljalt. Põhjamere naftaväljad olid peaaegu ammendatud. Markham teadis fakte ja arve. Ta oli oma uurimistöö teinud, kuid ta oli Shetlandil sündinud ja kasvanud. Ta oli sirgunud naftanaelade hüvede keskel: hästi varustatud koolides ja spordikeskustes, muusikatundides ja siledate, laiade teede ääres. Nafta puurimine merepõhjast muutus aina raskemaks ja kallimaks, kuid sadam tundus endiselt toimekas olevat; praegu ei paistnud veel ühtki märki, et terminal on alla käimas. Korraks mõtles ta, kas Shetland olnuks teistsugune — kas tema võinuks olla teistsugune — ja vähem rikutud, kui naftat poleks leitud. Ja milline tulevik ootab saari ees, kui nafta ükskord otsa saab. (lk 13)

• Braes võis näha veel märke naftatööstusest: siin leidus mõni tänavatäis hooneid, mille vallavalitsus oli lasknud ehitada töölistele. Need olid hallid ja praktilised, ning turistid, kes tulid siia postkaardiilu otsima, neid ei sallinud. Shetland ei tootnud ilu. Shedandil oli stiihiat, lagedust ja dramatismi, kuid ilu olnuks kohatu. (lk 14)

• Braest välja sõitnud, sattus ta udulaama sisse. Ilm oli terve päeva sombune olnud, tuuletu ja täis halli tibamist, mis näis imbuvat läbi naha ning jäätavat su kondid, kuid äkki nägi ta veel vaid vaevu kuni järgmise teekäänakuni. Talle lähenesid väga aeglaselt kellegi esituled ja näisid temast teisel teeserval udu sees mööduvat. Ta ei kuulnud läheneva sõiduki häält. Tekkis tunne, et auto on nagu mull ja väljaspool seda ei ole midagi. Ei ühtki häält. Ei midagi näha. Seejärel taas esituled, seekord vasakult, väga kiiresti ja peaaegu otsejoones tema suunas. Ta pidurdas järsult ja keeras rooli, et tulesid vältida. Ta oli udust hoolimata liiga kiiresti sõitnud, nüüd kuulis ta kummide vilinat asfaldil ja tundis, kuidas auto juhitavust kaotades küljetsi keerab. Kuid udu summutas siiski heli mõju. See oli unistuste piruett. Või nagu õudusunenägu. Ta istus hetke vabisedes paigal. (lk 14)

• Seejärel võttis tema üle võimust viha. Ta püüdis seda valitseda, sügavalt hingata ja rahulikuks jääda, kuid see ei õnnestunud tal. Keegi värdjas sõitis talle peaaegu sisse ja oleks ta äärepealt tapnud. Võinuks ka auto sodiks sõita, mis oli antud hetkel tähtsamgi. Selle auto esituled, mis ta teelt välja lennutas, olid kustutatud, kuid ta ei kuulnud, et too maniakk oleks minema sõitnud. Ta tuli autost välja ja tundis, kuidas raev temas pulseerib nagu veresoon kaelal. Ta tahtis kedagi lüüa. Ta polnud mitu kuud sellist tunnet tundnud ja viha mõjus talle nagu narkomaani kehasse imbuv mõnuaine, tekitades tuttava õndsustunde ja erutuseuima. Shetlandile saabumisest peale oli ta olnud viisakas ja mõistev. Ta oli oma masendust talitsenud. Nüüd oli see leidnud õigustatud sihtmärgi ja ta lasi selle vallale. (lk 14-15)

• Autot ta ei näinud, kõigest mingit tumedamat laiku, sest udu oli liiga paks. Markham hakkas selle poole minema, kavatsedes ukse lahti tõmmata ja tolle ohtliku juhi välja tirida. Siis toimus ta selja taga mingi liikumine, mida Markham pigem vaistlikult tajus kui kuulis, ja ta pööras ringi.

Veel mingi liikumine. Õhk. Liikuva õhu vilistav hääl. Terav valu. Ja siis eimidagi. (lk 15)

"Kulutuli"

Tsitaadid väljaandest: Ann Cleeves, "Kulutuli", tlk Lauri Vahtre, 2020. Shetlandi-sarja viimane, kaheksas romaan.

• "Ma ei mõista, kuidas Robert ja Belle Moncrieff võisid mitte teada, mis toimub. Martha ütles, et ta püüdis alguses neile rääkida, kuid nad ei pööranud sellele tähelepanu." Sandy ei saanud kuidagi aru: üks nende lastest on nii kurb ja omadega nii hädas, et on valmis kogu selle halva lõpetamiseks tapma, ja nemad ei märka. "Kiusamine toimus otse nende nina all ja nemad ei teinud midagi."

"Nad on enesekesksed, nad mõtlesid vaid oma elule," ütles Perez, "ja Roberti lapsepõlv oli samuti külm ning armastuseta. Võib-olla ta arvas, et perekonnaelu peabki selline olema." (lk 324)

• "Julmus levib, kas teile ei tundu? Võib-olla kandub see edasi põlvest põlve — geenidega, nagu sinised silmad," arutles Willow, võttes kahe käega teekruusi ümbert kinni. "Või nagu kalduvus inimestele kaasa tunda." Ta oli alustanud küll tõsiselt, kuid viimaste sõnade juures vilksas ta pilk Perezile, Väike huumor, kerge klubinali, millele Sandy päris hästi pihta ei saanud. (lk 325)

• [Willow:] "Emma Shearer ilmus Nessi häärberisse varsti pärast Kate'i sündi. Martha oli üheksane. Häbematu ja ära hellitatud. Harjunud oma tahtmist saama. Ta ei olnud kerge juhtum ja Emma senises elus oli vahendiks, millega jonnakust ohjatakse, olnud vägivald. Emma oli ise peaaegu et laps, katkise hingega ja tundmatus olukorras. Martha jutu järgi ei olnud kiusamine alguses suur: mõni laks, jõuline võte lapse vannist välja tõstmisel, näpistus, mis võis olla ka juhuslik. Ma arvan, et Emma kompis oma piire, uuris, millega ta veel puhtalt pääseb. Kuid ta nautis võimu, mis tal oli Martha üle. Tunnet, et võib kedagi käsutada. Ja sedamööda kuidas Martha vanemaks sai, tugevdas ta oma haaret. Kius muutus füüsilisest pigem emotsionaalseks. Halastamatult, ja see kestis aastaid." (lk 327)

• Sandy tõusis. "Ma pean minema. Louisa ootab. Homme on linnas õpetajate koolituspäev, nii et ta ööbib minu pool." Ja seejärel ei suutnud ta enam pidada. Ta oli küll kavatsenud saladust hoida ja jätta mõneks rõõmsamaks hetkeks, kuid vaikimine käis üle jõu. "Ma palusin Louisat täna pärastlõunal endale naiseks tulla. Käisime pärast Moncrieffi tüdruku ülekuulamist teed joomas. Hetk, tead, tundus olevat just selline, et nüüd võiks midagi head juhtuda, nii et võtsin julguse kokku." Sandy sai aru küll, et Perez ja Willow vahivad teda üksisilmi. "Ja ta ütles "jah"! Kas te suudate seda uskuda? Ta ütles "jah"." Ja nüüd Sandy nuttis, sest mõnikord oli ta veel halemeelsem kui Perez, kes oli ometigi tema meelest kõige halemeelsem inimene üldse. (lk 330)

• Saarerahvas seisis päikese käes ja puhus juttu, oodates võimalust laeva tühjakslaadimisel kaasa lüüa. Perez küsis endalt, mida nad võiksid Willow'st arvata ja otsustas, et arvaku, mida tahavad. Talle oli alati meeldinud, kui asjad on need, mis nad on, ja piirid on selged. Nüüd mõistis ta, et edaspidi võib tema elu muutuda keeruliseks, asjad ei ole enam ühesed. Sellega harjumiseks läheb aega. Willow pistis oma käe talle käevangu ja nad vaatasid koos lähenevat randa. (lk 334, sarja viimase romaani lõpp)