Sünnitus


ProosaRedigeeri

  • Terve kurva nädala vaagisid vanemad võimalusi. Nad võisid viia tütre mandrile, sünnituse ära oodata ja lapse heidikute varjupaika anda. Mõte ei meeldinud neile, ja kui nad olid Mary-Jacobine'iga kõnelnud, oli see neile veelgi vastumeelsem. Sellele rääkis häälekalt vastu kõik, mis oli nende südamele kallis: klooster, vaimulikust vend ja abtissist õde, tavaväärikus.
Muidugi jäi veel abielu. Nad hindasid abielu kõrgelt ja see oli ainus võimalik viis päästa kõlblust, nii nagu nemad sellest aru said. Kas võiks tütre mehele sokutada? (lk 44)


  • Suvi saabus ja koos suvega ka minu esimene laps — tütar Tanni. Sünnitus oli raske. Igatsesin ema järele. Ma polnud siiski päris üksi. Ämmaemand pr. Pielbusch oli truult minu juures, ta magas isegi meie kõrvaltoas. Lõpuks tuli vabastus ja ühel neljapäevasel päeval, 22. juuli keskpäeval sündis tütar, kellele nimeks minu ema soovil panime tema nime, Constance, Meile mõlemale meeldis see nimi juba oma tähenduse poolest. Väikese Tanni esimene eluavaldus oli kõva aevastus. Esimese lapse sünnitusel tunned eriti, et elad üle ime. Need olid minu ema sõnad ja nüüd sain ise selle ime osaliseks. Olin rõõmus ja õnnelik. (lk 37)