Vera Poska-Grünthal

Vera Poska-Grünthal (ka Veera Poska-Grünthal; 25. märts 1898 Tallinn – 29. jaanuar 1986 Stockholm) oli eesti õigusteadlane, naisõiguslane, memuarist ja ajakirjanik, Eesti riigimehe Jaan Poska tütar.

"See oli Eestis"

Tsitaadid väljaandest: Vera Poska-Grünthal, "See oli Eestis: 1919-1944", Stockholm: Välis-Eesti ja EMP, 1975.

Olen ise hoidunud kõrvale poliitikast. Arvan seepärast, et vanemate kodus olen üle elanud nii mitu rasket aega alates 1905. aastast mil isa viibis vanglas. Olin sel ajal küll alles väike laps, kui see esimene suur mure jäi kivina südamesse püsima ja järgmistel aastatel kordusid mured ühenduses isa poliitilise tegevusega. (lk 8)

"Kuressaares"

Timm oli püüdnud pakkuda mulle kodu suurte ruumidega, vanaaegsete mööblitega, isegi palmid ja peeglid ilutsesid saalis. Mul oli siiski raske end koduselt tunda, sest ümberringi olid võõrad esemed, isegi kapid olid neid täis — opteerunud sakslaste vara. Ei aimanud siis keegi meist, et nagu sakslased Eesti iseseisvuse tulekul oma kodudest lahkusid, nii lahkus ka meie pere ja tuhandeid kaasmaalasi, kui Eesti iseseisvus katkes. (lk 11)

Ka majapidamismured puudusid, sakslasest majaperemees oli jätnud oma maja silmaks ja varahoidjaks põlise teenija Tiiu. Tema tegevusse ma end ei seganud, põhjuseks oli huvi- ja oskusepuudus keetmises ja kraamimises. Varsti kujunes vana Tiiu tegelikuks valitsejaks kogu majas. Eeldusi selleks oli mitu: enne minu tulekut oli maja kasutajaks Timmi sõprade, poissmeeste ring gümnaasiumi direktori Eduard Pukkiga eesotsas. Nendele valmistas Tiiu toitu ja hoolitses maja korrashoiu eest. Mina olin tema silmis väike rumal tüdruk, keda võis kergesti valitseda. Tal oli õigus, ma ei teadnud midagi majapidamisest. Siiski viimane raske aasta Voronezhis oli mulle üht tähtsat asja õpetanud — nimelt et elus võib ka väga vähesega läbi saada. (lk 12)

Kuid ma polnud arvestatud Tiiu võimeid äritsemisel ja minu võimetust majapidamises. Isa tagavarad sulasid imekiirelt, samavõrra tõusis Tiiu rahulolu. Alles mõne kuu pärast, kus isegi, meie suur puudetagavara ähvardas lõppeda keset talve, hakkasin kahtlust tundma, kas Tiiu tõesti on meie maja kaitseingel. (lk 12-13)

Minu vanemate kodus ei hoitud midagi luku taga ja ma ei kujutanud ette, et peaksin oma korteris midagi lukustama. Tiiu oli harjunud teise korraga — tema endised leivavanemad olid lukustanud kõik ja neil oli kõik arvel. Tiiu ise jutustas kord, kuidas perenaine käskis õhtusöögilauale muu toidu kõrval tuua sahvrist ka see pool viinivorstikesest, mis olevat jäänud lõunast järele. Tiiu ehmus, sest seda vorstiotsakest enam polnud, Tiiu oli selle söönud. "Mis teha — ei muud kui hammustasin ühe terve vorstikese pooleks, sõin rutuga ühe poole ära ja viisin pereemale soovitud pala," seletas Tiiu. (lk 13)

Edaspidises elus oli mulle kasulik, et direktor nõudis kantseleis suurt täpsust. Tema õpetusel sain teada, kuidas korralikult käsitseda suurt nõela ja nööri, et ametlikke pabereid kaante vahele õmmelda, nii et need väliselt moodustaksid ilusa mustri kaante seljal, ja teised õpetused samas stiilis. (lk 15)

Kuressaare oli saarlaste pealinn ja neile mitte vähema tähtsusega kui Vabariigi pealinn. Truusüdamlikult kordas ühtelugu tuttav kuressaarlanna, kes abielludes asus maale ja kes ei võinud harjuda maaeluga: "Olen suurlinna laps." (lk 15)

Käisin ainsa naisena mõnel õhtul linnavolikogu koosolekuil. Mul oli tunne, nagu võtaksin osa teatrietendusest ja vahel ei saanud naeru pidada. Ühel koosolekul arutati supelusasutuse ostmist tolleaegse omaniku dr. Merzjevski käest, mida taheti muuta linnaasutuseks. Ühenduses selle ostuga arutati ka supeluspargi vahi palga suurust. Ühed esitasid kaunis väikese summa, vastasrind nõudis summa suurendamist. Kohe vaieldi vastu argumentatsiooniga: "Kui nii edasi läheb, siis hakkab pargivaht varsti maniskit ja tärgeldatud kraed kandma!" (lk 16)

[Tsitaat ajalehetekstist "Koolide uued õppekavad":] Saksa koolideülem hr. M. kirjutas: "Eesti soost õpilaste loomuvastasele liiale haridustungile tuleb katsuda tõsiselt vastu töötada.” (lk 18)

"Saarlases" 1902. aastast on huvitav teade nr. 24-as:

"Kuressaare gümnaasiumis tegivad sel aastal järgmised kasvandikud lõpueksami: Johann Aavik (eestlane), Wilhem Grubener (sakslane), Aleksander Kaline (tatarlane), Harry Liepshüts (juut), Konstantin Sokolov (venelane), Ivan Cholostov (venelane), Maurings ja Ernst Pohl (lätlased)." (lk 18)

Saaremaa täieliku isolatsiooniga mandrist olid kohalikud elanikud harjunud, aga ma ei saanud kuidagi selle mõttega leppida. Ikka ja ikka protestisin sisemiselt selle vastu. Lahkumise soov kristalliseerus ikka selgemalt minus veel seetõttu, et tahtsin jätkata õpinguid ülikoolis. Olin kaks aastat olnud Peterburi ülikoolis ja üks aasta evakueeritud Tartu ülikoolis Voronezhis, kus peale mõne üksiku loengu ei saanud juttugi olla edasiõppimisest, kuna pidin kõvasti töötama, et ära elada. Timmil oli ka ülikool pooleli.

Läbi elatud suur mure ja minu järsk iseloom viis mind lõplikule otsusele — lähen Kuressaarest ära Tartusse ja lõpetan ülikooli — ka siis, kui Timm otsustab edasi jääda Saare maakonnavalitsuse esimehe kohale. Ma ei mõelnud sellele, kuidas ma hakkama saan vastsündinud lapsega ja kuidas majandust korraldada. Ei, mitte mõelda takistustele, vaid ära, ära siit. (lk 23)

"Tartus

Suvi saabus ja koos suvega ka minu esimene laps — tütar Tanni. Sünnitus oli raske. Igatsesin ema järele. Ma polnud siiski päris üksi. Ämmaemand pr. Pielbusch oli truult minu juures, ta magas isegi meie kõrvaltoas. Lõpuks tuli vabastus ja ühel neljapäevasel päeval, 22. juuli keskpäeval sündis tütar, kellele nimeks minu ema soovil panime tema nime, Constance, Meile mõlemale meeldis see nimi juba oma tähenduse poolest. Väikese Tanni esimene eluavaldus oli kõva aevastus. Esimese lapse sünnitusel tunned eriti, et elad üle ime. Need olid minu ema sõnad ja nüüd sain ise selle ime osaliseks. Olin rõõmus ja õnnelik. (lk 37)

Nüüd olime ülikoolilinnas ja ülikool oli see, mis põhjustas asukoha muutmist. Tundsin Tartut juba varemast ajast, kuid üsna pealiskaudselt. Kord käisin seal gümnaasiumi viimase klassi õpilasena oma onupoja Mihkel Poska kutsel, kes oli juba ülikoolis õigusteaduskonna lõpetanud ja valmistus dotsentuurile rooma õiguse õppetooli professori Freytag-Loringhoveni juures. "Igal sammul võid sa kohata mõnda professorit, mis pole võimalik Tallinnas. Tule ja veendu ise. Ka on siin toredad üliõpilased ja tõotan sulle lõbusat ja kasulikku viibimist vanas, armsas Tartus." (lk 38-39)

Peatusin Herne tänaval, sama korteriperenaise juurel, kui minu sugulanegi. Hommikuti tõi perenaine minu tuppa aurava "samovari", kuna teejoomine moodustas tähtsa punkti söögisedelil. Sel korral õpetati mulle ka, et tee vajab "tõmbamist", see väike toiming oli mulle tundmatu. Minu saamatuse üle naerdi natuke, kuid peaasi, õpetati nii hästi, et sest ajast oli vähemalt see toiming selge. Hiljem olen juurde õppinud mitu peensust tee serveerimisel ja tänaseni ei saa ma aktsepteerida tee pakkumist teekotikestes. (lk 39)

Pererahvas oli lahke ja nende truu põline majaabiline nõustus väikese tasu eest meid aitama lapse järele vaatamisega, kui olime mõlemad kodunt ära. Algul põrkas ta sellele vastu, seletades, et ta kunagi ei harju lapsenutuga ja et: "Parem lõhun puid, kui hoian last." Aga kui laps kasvas ja hakkas juba väikeseks inimeseks muutuma ja oma poolehoidu hoidjale avaldama, siis sulas Maria süda. Väike Tanni hakkas teda hüüdma "Maaks" ja see oli vana Maa elus vist esimene südamlik hüüdnimi. (lk 41)

Üldiselt aga elasin esimesel aastal Tartus üsna kinnist elu, peamiselt hoolitsedes lapse eest ja valmistades meie toa ahjus nead väheseid toite, mida vahepeal õppisin tegema. Vaene Timm, ta küll kunagi ei nurisenud, aga tundsin ise, et meie toitlustamine oli nüüd puudulik. Sellele kaasus veel mitme toiduaine puudus. Neid oleks võinud muretsede mustalt turult, kuid selleks puudus raha. Suhkur oli eriti kallis, toidukupongidega antavat normi ei raatsinud me ise tarvitada. Hoidsime ainult lapse osa, oma suhkru müüsime kallilt ja tarvitasime sahariini. Viisin ka mõned hõbeasjad, mis kodust abiellumisel sain, müügile. Isegi käsitööga püüdsin natuke raha teenida. Kuid minu käsitööoskus piirdus ainult üht liiki eseme valmistamisega, nimelt oskasin heegeldada ilusaid beebisokke ja beebitekke. Arvan aga, et see kaup läks hästi ainult seepärast, et tol ajal polnud võimalik villast lõnga osta ja mina valmistasin neid oma lõngatagavarast, mis ema Kuressaarde saatis ajal, kui ootasin last. (lk 42)

Lisarahukohtuniku töötamise rajooniks osutus ka Tartu turg Emajõe ääres. Nagu Timmilt kuulsin, polnud turunaiste riidudel lõppu. Sõimati ja süüdistati üksteist pärast auhaavamises ning tunnistajateks olid oma tsunfti sõbrad ja vastased segamini. Timm leidis lõpuks tõhusa abinõu nende aegaviitvate ning sealjuures sisuliselt tühiste asjade arvu vähendamiseks: ta karistas mõlemaid pooli, nii kaebajat kui ka kaebealust rahurikkumises. Nii jäeti lõpuks turusõimamise tülid omavaheliseks lahendamiseks, ei mindud kohtusse.

Timm teadis, et selline asjaajamisviis pooltele ei meeldinud ja igaks juhuks vältis turul käimist. Läksime küll kahekesi kuni Suurturuni, siis jäi Timm nurgale seisma ja mina ostsin üksinda kõik. mis vaja. Eriti sügisel oli korv raske kanda, sest kaupa oli tarvis tassida üsna tükk maad ning ületada sealjuures mäenõlvak, minnes Tähtvere tänavat pidi või üle Kassitoome, et jõuda Veski tänavale. (lk 43)

Tõuget kolimiseks andis veel asjaolu, et meie pererahvas, preilid Ammonid, olid otsustanud oma majapidamise likvideerida ja asuda sakslaste poolt ülalpeetavasse vanadekodusse Peetri kiriku läheduses. Pärast külastasin neid seal mitmel korral. Vist sellest ajast peale tekkis mul kaastunne vanade suhtes ja vastumeel kõige vastu, mis kannab vanadekodu nime. (lk 45)

Asutusin EÜS "Põhjalasse" aastal 1918, Timmi soovitusel ja kaasabil. Sellel oli oma dramaatiline eellugu. Esimesel Eesti iseseisvuse aasta kevadel toimub Tallinnas, Vismari tänava ruumides (kuhu pärastpoole asus Riigikohus, kui see Tartust Tallinna üle viidi) eesti ja vene üliõpilaste ühine koosolek, kus arutati organiseerimise küsimusi. Võtsin sellest koosolekust osa ühes oma vanema õe Xeniaga. Hoogsa isamaalise kõnega esines ksv! Arnold Susi väga heas vene keeles (perekond Susi opteerus Kaukaasiast), seletades vene üliõpilastele Eesti iseseisvuse tähtsust ja toonitades eesti üliõpilaste osa iseseisvas vabariigis. Vene üliõpilastel olid meist erinevad seisukohad.

Et lõpetada vaidlusi mis ähvardasid kujuneda lõputuks, pani Susi ette, et need, kes pooldavad eesti üliõpilaste seisukohti, tulgu siia; teised jäägu venelaste juurde. Eestlastest tundsin koosolijatest tol ajal ainult Timmi, sest tulin Peterburi ülikoolist, kus puutusin kokku vene üliõpilastega ja kus õpetus toimus vene keeles. Ka Tallinnas olles ja noorte pidudel käies oli mul palju tuttavaid just vene üliõpilaste seas.

Korraga kuulsin oma õde resoluutselt ütlevat: "Oleme eestlased ja muidugi kuulume eesti üliõpilaste juure." Ühes Xeniaga astusin eestlaste gruppi ja sel viisil arenes minu elukäik hoopis uues suunas.

Alustasin eesti keele õppimist Timmi juures. Olen sellest varem pikemalt jutustanud, kuidas neil tundidel kujunes meie vahekord sõpruseks ja siis vastastikuseks armastuseks. (lk 46-47)

Tartusse asudes käisime algul Timmiga koos "Põhjala" üritustel, kuid ajajooksul jäin eemale. Minule mõjus võõrastavalt uus vool, mis oli sihitud naisüliõpilaste vastu, neid ei tahetud enam noorliikmeiks vastu võtta.

Kui lõpetasin ülikooli, tuli minule küll ettepanek jääda vilistlaseks, nagu olid mõned endised naiskaasvõitlejad teinud: Ella Susi, Julie Steinman j.t. Mina vastasin eitavalt põhjendusega et kui ei võeta noorliikmeina vastu naisi, ei soovi ma sellises seltsis olla vilistlane.

Rida naisliikmeid astus hiljem "Põhjalast" välja ja läksid Eesti Naisüliõpilaste Seltsi. Isiklikult ei astunud kuhugi.

Selline suhtumine naisüliõpilastesse oli mul eriti seepärast raske kanda, et kõige ilusam noorusaeg oli seotud kooskäimistega põhjalastega. Võib-olla oli selle ülekohtu elamus põhjuseks, et pärastpoole sai minust naise õiguste eest võitleja ja kuulusin nn. "naisliikujate" hulka.

Nüüd, võõrsil asudes, on Põhjala asunud seisukohale, et ühises töös oma kodumaa heaks on nii mehed kui naised teretulnud liikmetena. Seepärast astusin uuesti "Põhjala" liikmeks.

Nii muutuvad olukorrad ja "modus vivendit" otsides muutuvad ka inimeste arusaamad. (lk 47-48)

Praegusel ajal, kus tahetakse ja ka leitakse abinõusid elu kergendamiseks kõigis tema avaldustes, ei mõelda palju sellele, milliseks otstarbeks ja kuidas sel viisil tekkinud vaba aega kasutada. Inimestel tekivad igasugused vaimsed häired, eriti on seda ajakirjanduses toonitatud koduste perenaiste puhul. Isiklikult pole ma seda üle elanud. Alati oli tarvis intensiivselt mõelda, et võita raskused, mis elu ette seadis. (lk 49)

Olin huvitätud ülikooli esimese järgu diplomiga lõpetamisest ja selleks oli vaja peaainetes kõrgeimat hinnet — maxime. Ülikooli lõpetamine tuli edasi lükata veel kord. Esimene takistus oli 1922. a., kui selgus, et minu gümnaasiumi lõputunnistusel puudusid hinded matemaatikas. Tol ajal erines naisgümnaasiumi kava poisslaste omast selles punktis. Nüüd nõuti minult täienduseksameid kõikides matemaatilistes ainetes nagu algebra, geomeetria, trigonomeetria ja füüsika nii kirjalikult kui suuliselt. (lk 49)

Ristsete ajal Tartus olime kõik kuus õde korraga koos. Sest ajast on pärit ainuke foto, kus ema on pildistatud oma kuue tütrega. Foto tahaküljele kirjutas Tatiana: 'Les femmes savantes', vihjates Molière'i komöödiale. Kui sarnasus oli ainult nimes - igaühel meist oli teada, miks tahame haridust omandada.

Seda vaimu, mis vanaema Anna vara leseks jäädes kaheksa lapsega oli oma lastesse istutanud; püüde hariduse poole, seda sama vaimu oli isa oma peres kasvatanud. Olime kõik õppimas, ka need, kes vahepeal abiellunud ja laste emaks saanud. (lk 50)

Suure üllatuse elasin kord üle, kui võtsin endale ühe väikese varga kaitsmise. Asi, mille varguses minu klienti süüdistati, oli üsna tühine. Pealegi veenis ta mind, et on süütu ja esitas selleks mitu tunnistajat. Ma ei pannud tähele, et tunnistajatel oli kõigil sama aadress. Kohtusse ilmus umbes kümme tunnistajat minu volitaja poolt ja sama palju süüdistaja poolt, kõik ühe ja sama öömaja (linnaöömaja) elanikud. Sellist kirjut kogu polnud ma varem näinud ega kuulnud sellist "mahlakat" keelt. Kerge viinalehk hõljus õhus, kuid keegi polnud nii purjus, et pälvinuks eemaldamist kohtusaalist. Kogu seltskond meenutas tegelasi Gorki teatritükis "Põhjas". Paistis, et nad kõik nautisid esinemist kohtus. See oli alles esimene vaatus mitmevaätuslikus etenduses. (lk 76)

"Naisliikumises"

Algul polnud mul õiget aimu, kas ja mil viisil kõige otstarbekohasemalt alustada võitlust naiste õigusliku olukorra parandamiseks. Kuid kaheldamatult on töö juriidilises büroos teinud minust "naisõiguslase". (lk 79)

Meil polnud midagi kasulikku leida selliste maade seadusandluses nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa. Seal kehtis peaaegu sama tagurlik perekonnaseadus, nagu Eestis tsaariaegne Balti Eraseadus. Prantsusmaal kehtiv "Code Napoléon" (1840. a.) peegeldab ta looja, Napoleoni, isiklikku arvamust ja suhtumist naistesse: tema arvates peab mehel olema absoluutne võim oma naise teovõime üle. (lk 80)

On huvitav tähele panna, et tõuget naiste organiseerimisele Ameerikas pole andnud mitte naiste endi huvid, vaid tahe kaasa aidata orjade vabastamisele, mis sunnib naisi astuma liikmeks Abolitsionistide (orjuse kaotamise pooldajate) ühingusse (asut. 1832. a.). (lk 80)

Susan B. Antony oli pärit Rochesterist ning tema suur portree ripub ühe sealse naiskolledzhi vastuvõturuumis. Kui kord oma rännakutel sattusin sinna ning silmitsesin huviga tuttavat kuju, küsis minu ameeriklasest saatja: "Kas teie ka teate, kes see on?" ja oli päris hämmastunud, kui vastasin kõhklemata: "Susan Antony, olen temast kirjutanud." Ameriklanna oli väga rahul, aga ühtlasi üllatunud, ta vist ei teadnud palju teiste maade naistegelastest. (lk 81)

On raske ette kujutada, et just inglise naine kehastas sufrazheti tüüpi. Sellel olid oma sügavad põhjused. Isiku vabaduse ja rahva suveräänsuse põhimõte oli inglise rahva vanimaid tõekspidamisi. Ometigi alates 1652. aastast sünnib naiste õiguste kärpimine, mis kulmineerus ülemkoja seletuses, et sõna "person", mida seaduses tarvitatud selleks, et nimetada isikut, kel hääleõigus, käib ainult mehe kohta. Et seda kinnitada, muudeti 1851. a. põhiseaduse tekst, asendades sõna "person" s. o. "isik" teisega, nimelt "meesisik", et enam ei tekiks kahtlust. (lk 81)

Florence N. organiseeris lühikese aja jooksul abi haigetele, niisamuti koolitas välja endale abilisi. Ta suutis päästa loendamatute haigete ja haavatud sõdurite elu. Pärast sõda, 1856. aastal võeti ta vastu kuninganna poolt ja ta palus oma ettekandes, et kutsutaks ellu komisjon tervishoiuolude uurimiseks Inglise kaitseväes. Statistiliste andmetega tõendas ta, et ka rahuaja sõdurite hulgas surevusprotsent on poole suurem kui harilikus elanikkonnas. (lk 82)

Kui ilmus kuulus "Inimese- ja kodanikuõiguste deklaratsioon", selgus, et "inimese" ja "kodaniku" mõiste piirdub ainult meessoost isikutega, Selle peale koostab tolle aja kuulsamaid naisi Olympe de Gouges (1747—1793), kes pidi hiljem lõpetama oma elu tapalaval, "Deklaratsiooni naise ja naiskodaniku õigustest", kus ta nõuab naisele samu politilisi õigusi kui mehele, põhjendades seda asjaoluga, et naine kannab sama koormat isamaa heaks kui mees. On säilinud naiste poolt koostatud (1790) üleskutse tekst, kus muu seas seisab: "Mehed on valitsuse hooldamisel elu algusest peale, meie oleme mahajäetud surmani. Meeste jaoks on priikoole, meil pole peaaegu ainustki. Mõeldakse peamiselt meeste arendamisele ja meile õpetatakse ainult katekismust." (lk 84)

Mind ei kohutanud Eesti Naisliidu esialgne külm suhtumine ettepanekusse, et oleks tarvis saata naisjuriste tsiviilkoodeksi eelnõu väljatöötamise komisjoni. Minule vastati: "Meil pole sellist naisjuristi, keda saaks välja panna nende kogenud meesjuristide vastu, kes töötavad meie uue tsiviilkoodeksi eelnõu kallal. On küllaldane, kui saadame sinna oma ettepanekud kirjalikult." [---]

Nii astusime kahekesi — E. Naisliidu esindaja Linda Eenpalu ja mina E. Akad. Naiste Ühingu esindajana kohtuministri palge ette. Meie ühine kirjalik palve oli ministri laual, kui tema kabinetti astusime. Kordasime suuliselt oma soove, lisades põhjendused. Meil oli väga hea meel, kui minister vastas, et meie avaldus leiab rahuldamist. Tingimuseks oli aga, et naisesindajad võtavad osa vaid neist istungeist, kus arutatakse naise või lapse olukorda, ja ainult sõnaõigusega ning tasuta.

Nii saabus ühel ilusal päeval, see oli hiliskevadel 1928, kutse ilmuda Kohtupalati ruumidesse. See asus tol ajal Saksa teatri vastas, Jaani tänava nurgal. Olime varakult kohal. E. Naisliidu esindaja, kui ma ei eksi advokaat Helmi Kaber, ja mina. Meeleoli polnud just kõige parem. Oli üldiselt teada, et komisjoni liikmed polnud eriti vaimustatud naisjuristide tulekust, üks neist oli isegi meie arvel nalja visanud: "Kui meile saadetakse naisi siis võiks ka veini saata." (lk 84-85)

Naiste ettepanekud abikaasade varavahekordade suhtes põhinesid arusaamal, et naise kodune töö majapidamise ja lastekasvatuse alal on perekonna heakäekäiguks niisama tähtis kui igasugune töö väljaspool kodu. Töötades kodus oma perekonna heaks aitab naine kaasa perekonna ülespidamisele. Asjaolu, et naise kodune töö on tasuta töö, ei vähenda selle töö väärtust. Kui abielu lõpeb kas surma või abielulahutuse tõttu, on enamasti tarvis ümber korraldada ka perekonna majanduslik olukord. Et naine varem harilikult tasulist tööd ei teinud, siis on seni seaduses fikseeritud olnud põhimõte, et kõik mis abielu ajal on muretsetud, kuulub mehele.

Naiste ettepanekud sisaldasid nõudmise, et naise kodust tööd tunnustataks ja et see tunnustus leiaks väljendust järgmistes momentides:

1) Naisel olgu õigus osa saada abielus soetatud varast abielu lõppemisel.

2) Naisel olgu õigus kaasa otsustada abielus soetatud vara valitsemisel või võõrandamisel. (lk 86)

Omaette probleemi moodustas vallaslapse küsimus. Ka siin on naised pooldanud peamiselt Skandinaavia, eriti Norra seaduse (1915. a) põhimõtteid, mille järgi vallaslaps on õigustatud saama abi mõlemalt vanemalt ja küsimuse otsustamisel tuleb arvestada eeskätt vallaslapse enese huve.

Ajajärgul, mil koostati Balti Eraseadus, oli vallaslapse seisund ühiskonnas üsna vilets. Teda koheldi kui paariat, nähti tas peaaegu kuritöö vilja. Ema pidi kirikus häbipingil istuma. Last ennast nimetati kantslist värdjaks, sohilapseks, patu viljaks. Säärases õhkkonnas ei võinud tekkida vallaslapsele õiglane õiguslik olukord. Abielulapse õigustest, näiteks kanda oma isa nime ja pärida ta varandust, ei tohtinud sel ajal vallaslaps osa saada. Mõne maa seaduse järgi oli vallaslapsel õigus nõuda oma isalt ülalpidamise raha, kuid ka see õigus oli piiratud, kui isa sai tõestada, et vallaslapse ema on kriitilisel ajajärgul seisnud veel mõne teise mehega intiimvahekorras.

Napoleoni koodeks läks veel kaugemale, sealt on pärit lause: "La recherche de la paternité est interdite" (Isaduse tagaotsimine on keelatud). Kui ema üksinda ei suutnud või ei soovinud lapse eest hoolitseda, siis pidi lapse eest riik hoolitsema.

Kahjuks ei jõudnud meie tsiviilseadustiku komisjon vallaslapse küsimuses Balti Eraseaduse vaatekohtadest palju kaugemale. Naisjuristide ettepanekud taotlesid, et lapse huvides on, vallasisa võrdselt emaga kohustada oma last ülalpidama. Exceptio plurium, mis eelnõus jäi püsima, pealegi veel märksa laiendatud kujul, pidi naiste ettepaneku kohaselt kaduma.