Ämmaemand

Proosa

• Ämmaemand, tüse ja eakas naine, tõttas pehmel metsateel kõrgete pedajate all, mille juured, köitena sitked ja jämedad, loöklesid ja harunesid maapinnal laiali, vingerdades erilise meeleheaga sõlmedeks otse jalgrajal, just teekäija jalgade ees. Alles poolel teel tundis tõttaja läbivettinud vildi raskusest, et ta oli kiiruga haaranud varnast kadunud mehe rohekaspruuni kaabuloti — eks see kõik tulnud suurest segadusest, mida tekitas sissetormav kibelev ja kiikav eideke, Kitsel-Liis. Helde jeesuke küll, tulgu nüüd prouakene kohe, oh, joostes, hüpates, linnutiivul, eks rätsepanoorikul seltsimajas olla ees see raske ja valus tund! Tema, rumal vanainimene, pole muud ette võtta mõistnud kui et oigava ja vintskleva nooriku toobrisse, sooja vee sisse pistnud. Eks ärevuses haaraski siis ämmaemand, vallakirjutaja lesk, varnast oma kadunud mehe kaabu, et aga midagi oleks peakatteks suure saju eest. Ta polnud peakatet liigutanud sest päevast, kui kasakate salk nende sirelipuhmastest piiratud õue kappas. Kui seesama salk sellestsamast õuest juba välja kappas, polnud kaabul enam peremeest kandjaks - see lebas nelja kuuliga rinnast läbilastuna uksekünnisel. Värske lesk oli otsustanud: las kaabu ripub seal varnas ja jääbki nii rippuma, nagu oleks peremees ta ise sinna paigutanud just praegu väljast tulles. Las jääda nii mälestuseks heast inimesest, kellega sai üle kolmekümne aasta koos elatud. Lapsi neil polnud. See oli kurb küll, aga mitte liiga valus, sest nad armastasid ja hoidsid võõraste inimeste lapsi, otsekui oleksid need omad. Aastat viisteist tagasi oli tema mees lausunud: "Kuule, naine, sa õpi õige ämmaemandaks... sul on siin igav ja kasu pole sinu olemisest ka mitte paljudel... Ole linnas neil kursustel ära... kas või nende moonamaja inimeste pärast õpi selgeks... et neil inimestel oleks vähemalt ilmaletulekki kergem, kui neil ilmasolemine niikuinii raske saab olema..." (lk 6-7)
• Mütsti, kukub ruttaja, mütsti, kordab riistakott. Pedajajuur, teel otse kunstipäraselt keras, põhjustaski inimsoo väikese heategija kukkumise. Istub nüüd see heategija märjal, metsateel, vettinud viltkaabu ninale vajunud. Äh, jookse nüüd, vanainimene, läbi märja ja musta öö nagu jänes, kelle kannul sibab veel vanem naine, Kitsel-Liis, nagu jälgedel kilav jahikoer. Teine jooksja kardab pimedust ja häälitseb sellepärast, et julgust juurde saada... (lk 7)
• Oli laits seegi, kes nüüd puhvetipidaja toas kisendas. Kortsulise, punalilla näoga nagu mõni joodik vanainimene. Pärg süsimusti karvu ümber palja pealae, silmnäol, pisikesel kui peopesa, isemoodi muretu ja muhe ilme. Vasem suunurk kerkis veidi, nagu tahaks vastsündinu mõrult naeratada, kuid selle asemel aevastas kui kass, mõnuga sähvides.

"Jajah, sina paha tüdruk," kuuldi ämmaemanda jämedat häält läbi veesolina. "Kui palju sa meile muret ja pahandust tegid, aga ise oled priske ja raske nagu poiss."

"Tsähh, tsähh," aevastas tsaaririigi alamana sündinud kodanik vastuseks. Ja see aevastamine kõlas nii, nagu ei tahaks aevastaja sugugi sama riigi kodanikuna kord ka surra. "Tsähh, tsähh..."

"Jajah, varakult hakkad sa juba ilma ja elu peale aevastama," ohkas ämmaemand. (lk 22)

• Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986

• Kuusteist aastat tagasi sattusin oma armastusabielu tõttu provintsi ja tänu sellele siirdistutamisele tunnen ennast nüüd provintsis elades pealinlasena, pealinnas külas käies — provintslasena.

Kuigi ma teen nii endale kui teistele igal võimalikul juhul selgeks, et pole olemas mingit territoriaalset mentaliteeti ega elulaadi, sest oma lapsepõlves ja nooruses nägin neidsamu väikesi inimesi oma igapäevaste väiklustega nagu hiljem provintsiski, ja et inimeste õnnepüüdlused on ühed nii seal kui teal, tunnen ma ka ise vahet. Võib-olla on see ainult selles, et riidemoed, lööklaulud ja -laused jõuavad meile provintsi mõni aeg hiljem. Kuid seal see vist ongi. Mitte selles, et mood, ja üldse kõik uus ükskõik mis alal, jõuab provintsi hiljem — ka see ajaline vahemaa väheneb tehnikaajastu iga uue leiutisega — , vaid selles, et ta kunagi provintsis ei sünni. Sünnivad küll vahetevahel suured inimesed oma suurte mõtetega, aga enne kui nad nendega maha saavad, ruttavad nad suurlinna ämmaemandate juurde ja provints oodaku ikkagi selle omamoodi assimileerumisprotsessi tulemusi vaikse kannatlikkusega.

• Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42

• Olen nimelt otsustanud ükskord hakata midagi just selles liinis tudeerima. Väga proosaline ja puha ning vanade kuuldes ei tähenda praegu niisugusest asjast mitte iitsatadagi. Kujutlen, mis möll kooliski lahti läheks, kui ma kirjutaksin äkki teemal "Kelleks ma tahan saada", et olen surmkindlalt otsustanud hakata ämmaemandaks või günekoloogiks või midagi sinna kanti. Igatahes on minu meelest jube põnev aidata pisikesi põnne siia maailma tulla. Aga vist veel vahvam oleks, kui mõnele moorile saaks selle lõbu hoopiski ära keelata. Minu meelest aborditegemise vastu sõdida on äärmine totrus. Seda peaks ainult paljudel kordadel lihtsalt sundkorras tegema. (lk 56)
  • Silvia Rannamaa, "Kui lapsed mõtlema hakkavad", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 50-61

• "Kas hakkame talle süüa andma?"

Ronald oli nüüd täiesti ärkvel. Ta istus Anna kõrvale voodile ämmaemanda vastu. Ta sirutas sõrme ja vaatas, kuidas laps sellest kinni haaras.

Ämmaemand näitas Annale, kuidas on kõige parem last toita. "Võtke padi niimoodi sülle, hoidke selle käega tema pead ja suunake ta sedasi rinnanibu juurde..." Anna, kes oli tavaliselt praktilistes asjades väga pädev, tundis end kohmaka ja saamatuna. Siis haaras laps temast kinni ja hakkas imema ning Anna tundis lausa kõhuga, kuidas poiss tõmbab.

"Vaat nii," ütles ämmaemand. "Teil on loomulikku annet. Kui kõik läheb hästi, võite juba homme koju saada." (lk 17)

• Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018