Kübar

liik peakatteid
(Ümber suunatud leheküljelt Kaabu)

Kübar on vormitud põhjaga ja laiema servaga peakate.

Susan Merrill Ketcham, "Etüüd kübaraga" (1889)
Marie-Louise Bion, "Tüdruk rõdul" (1891)
Jane Atché, "Autoportree rohelise kübaraga" (1909)
Natüürmort kaabuga (Jaan Vahtra, 1929)
Renée Stotijn, "Vaikelu teekannu ja kaabuga"
Jenny Villebesseyx, "Pargist naastes"

LuuleRedigeeri


Kui vaevab tusk, kui ükski töö ei laabu,
kui maailm põlgab sind ja halvaks peab,
kui igamees sind ninapidi veab
ning ammu tead, et õnnepõlv ei saabu,

kui näid kui kitkutud, poolpaljas paabu
jäänd riismed uhkusest, kui jumal teab
mis lõkse elu veel su ette seab,
on ainus pääs: pead muretsema kaabu!

  • Kalju Kangur, "Must kaabu" (1978) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 80

ProosaRedigeeri

  • "Jumalaga siis, kapten," sõnas Aramis oma nokkival toonil. "Kui meile peaks midagi juhtuma, pöördume teie poole."
"Härra," vastas Planchet, "nii selles asjas kui kõiges muus jään ikka teie teenriks."
"Sel vennikesel on nuppu!" ütles Aramis sadulasse hüpates, "ja üsna rohkesti."
"Ja miks tal ei peakski seda olema," vastas Athos, istudes omakorda sadulasse, "ta on ju nii kaua harjanud oma isanda kübaraid." (lk 767)


  • Ämmaemand, tüse ja eakas naine, tõttas pehmel metsateel kõrgete pedajate all, mille juured, köitena sitked ja jämedad, looklesid ja harunesid maapinnal laiali, vingerdades erilise meeleheaga sõlmedeks otse jalgrajal, just teekäija jalgade ees. Alles poolel teel tundis tõttaja läbivettinud vildi raskusest, et ta oli kiiruga haaranud varnast kadunud mehe rohekaspruuni kaabuloti — eks see kõik tulnud suurest segadusest, mida tekitas sissetormav kibelev ja kiikav eideke, Kitsel-Liis. Helde jeesuke küll, tulgu nüüd prouakene kohe, oh, joostes, hüpates, linnutiivul, eks rätsepanoorikul seltsimajas olla ees see raske ja valus tund! Tema, rumal vanainimene, pole muud ette võtta mõistnud kui et oigava ja vintskleva nooriku toobrisse, sooja vee sisse pistnud. Eks ärevuses haaraski siis ämmaemand, vallakirjutaja lesk, varnast oma kadunud mehe kaabu, et aga midagi oleks peakatteks suure saju eest. Ta polnud peakatet liigutanud sest päevast, kui kasakate salk nende sirelipuhmastest piiratud õue kappas. Kui seesama salk sellestsamast õuest juba välja kappas, polnud kaabul enam peremeest kandjaks - see lebas nelja kuuliga rinnast läbilastuna uksekünnisel. Värske lesk oli otsustanud: las kaabu ripub seal varnas ja jääbki nii rippuma, nagu oleks peremees ta ise sinna paigutanud just praegu väljast tulles. Las jääda nii mälestuseks heast inimesest, kellega sai üle kolmekümne aasta koos elatud. [---]
Just selle lapse vastuvõtuks oli tema, vallakirjutaja lesk, haaranud oma kadunud mehe kaabu ja tunneb nüüd isemoodi, segast, nõrka meelehead: nagu tuleks tema surnud seltsilisest veel natukenegi uue elu vastuvõtmisele kaasa. (lk 6-7)


  • Toekad kingad, mustad sukad, seelik ja imeilusate nööpidega pluus muretseti järk-jargult, ja siis tuli langetada tähtis otsus. Kas peaks ostma ka mütsi, Päästearmee neidiste tavapärase peakatte, või tuleks otsustada kübara kasuks, lamedapõhjalise, laia äärega, sinisest karusvildist kübara kasuks, mis oli oma punakuldse paelaga nii uhke ja üpris sarnane (ehkki Bella-Mae seda ei teadnud) lähedalasuva Quebeci katoliku preestrite kübaraga. Pärast sügavat järelemõtlemist ja palvetamist, et juhatust saada, valis Bella-Mae kübara.
    • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak 1999, lk 72


  • "Olwyn Vitoller, teie teenistuses. Selle vagabundide kamba ninamees," ütles mees, kergitas oma koidest söödud kübarat ning tervitas Vanaema sügava kummardusega. See oli pigem topoloogiaülesanne edasijõudnutele kui austusavaldus.
Kübar kaldus ja moodustas mitu keerukat jõnkslevat kaart, peatudes lõpuks käsivarrel, mis osutas nüüd juba taeva poole. Samal ajal oli mehe üks jalg libisenud kuhugi tema taha. Ülejäänud kere vajus viisakalt ettepoole, kuni tema pea oli Vanaema põlvede kõrgusel.
  • Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak 2001, lk 40


  • "Aga mina saan ikka peaministriks?" päris Vares.
"Saad, saad," lubas Säre. Vares läikis näost.
"Kas mulle kroon ka pähe pannakse?" küsis ta.
"Ei," vastas Säre. "Aga ära sellepärast kurvasta. Tühja sest kroonist. Saad ilusa kaabu ja hakkad sellega lehvitama."
Vares palus veel, et uueks Eesti hümniks saaks laul "Vares, vaga linnukene". Säre lubas sellele mõelda. (lk 42)



VanasõnadRedigeeri

  • Ega mehe kübarat lükata, tüdruku pärg lükatakse maha.
  • Isa, pea kübar peas, kuni elad laste seas!
  • Kuidas pea, nõnda kübar.
  • Mehe au kübar peas, naise au ta põlvil.
  • Naine mehe nõu, kübar mehe au.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel