Artur Adson

Karl Arthur Adson (3. veebruar (vkj 22. jaanuar) 1889 Tartu – 5. jaanuar 1977 Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik, memuarist ja tsensor. Adson kirjutas ka võru keeles.

Mälestusi

Artur Adson, "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010.

"Neli veskit"

Mida tõesti rohkem esines, need olid hobusevargused - aga hobust on ju ka nii hõlpus ära viia, kuna ta varga ise tuhatneljasõiduga minema toimetab; ja siiski olid hobustevarasteks ikkagi selle töö asjatundjad ning Eesti-Läti-vahelised internatsionaalid. (lk 7)
Moonakal oli elu tuim ning ränk küll, kui ta selleks jäi elu lõpuni, aga tal oli ka võimalik arendada mõisapõllul ning voorisõidul otse virtuooslikkuseni oma varjatud saboteerimiskunsti. Sellest seisusest osati ometi üha enam ja sagedamini välja rabelda - egas muidu mõisnikud oleks üritanud põllutööliste sissetoomist ja ümberasustamist küll Volga äärest, küll Saksamaalt. (lk 7-8)
Suurimast kohustusest keisri vastu, s. o. kroonuteenistusest, võis vabastada suur liisunumber, seadus ja nupp. Kena on neist moodustest mõnda meele tuletada: ainus poeg ei tarvitsenud teenida üldse; esimene poeg jäeti talupärijaks, maata rahva juures kuulus ta tagavaraväelaste klassi, mis rahuaegadel tähendas täielikku vabanemist; teise poja võis lasta poegadeta heanaabril lapsendada, siis muutus ta üksikuks pojaks ja oli jällegi priimees; kolmanda poja võis panna õppima koolmeistriks - seda kroonu ei tülitanud; leidus vabastav amet ehk neljandalegi; viiendale jälle - no kui palju neid poegi siis ikka ühte perekonda pidi sündima! Muud pääsmisviisid tervislikel põhjustel ning terviserikkumise ja selle teesklemisegi alustel olid kõige huvitavamad, vääriksid eriuurimust ning nende käsitelu lõpetatagu siin punktiga. (lk 8)
Ma rikastan oma olevikku hea osa mineviku abil. Ja mulle on seda tarvis hädapärast, sest mu päevad kihutavad allamäge. Iga mu tulev päev tähendab kindlat kadu, ja siin on tähtis iga tagasivõit, isegi illusoorne. - Sellest saavad paremini aru need lugejad, kes ise viibivad samasuguses aastatehädas. Ja sinna seisukorda jõuab kord lõpuks igaüks, kui ta ei sure noorelt, mille eest taevas hoidku. (lk 9)
Kui seisid selle tööhiiglase ava ees ja vaatasid alt üles tiibade vehkimise aegu, siis tõusis raskesti taltsutatav himu haarata tiivast kinni, kinnitada käed-jalad ta sõrestikupulkadele ning teha üks sõidutiir kaasa, tõusta võimsas kaares tiivaotsaga veel kõrgemale kui veskipea, otse taevasse. See vast olnuks karussell ja kiikumine! Kuid tark ettevaatus jättis tolle soovi täitmata ning soovija enese ellu - ehkki kipitava südamekese ning salajase enesesõimuga arguse pärast.

Kui aga seisid samas all tiibade seismise aegu ja vaatasid, kuidas sell ta sõrestikupulki mööda üles ronis midagi purjeriide kallal toimetama ja kui too mees seal parmuna tiiva vastu liibus, siis alles said parema aimuse selle hoone kõrgusest, suurejoonlusest ja sellest, kui väeti on inimene ta kõrval. (lk 13)

Samase emalikkusega seadis Juuli lapsele villast ümber, kui viimasel tuju tuli viluma ilmaga välja minna. Juuli seda minekut küll ei pooldanud, kuid vastu seista ka ei söandanud. Aga ta võis last villasega kaitsta. Seda villast kudusid ta vahakad luised sõrmed alalõpmata, nii vabadel tundidel kui pajakeemist valvates või appi heinale minnes.

Kudumine asus ta näppudes absoluutse oskusena. Sipelga väledusega heitsid sõrmed lõngasõlmi, vikleid, kontsakokkuvõtmisi ning otsalõpetamisi. Silmnähtavalt kasvasid kinda- ning sukavarred, "pulsvärmerid", sallid, kampsunid. Isegi aluskuued kooti või heegeldati puhtast raskest villast - soojenduseks puusadele ning säärtele, mida niigi koormasid läbivillased, paksult krookidega tihendatud seelikud, undrukud ning pruntsid. Inimene liikus nagu tõuk üleni villases. Kõike seda kudus see Juula-nimeline majavaim, sellesse tolle inimpuugi elutunnid kulusid, sinna ta elamata isiklik elu kadus. Ja sellega õigustas Juuli kuhjaga oma perekonnanime: Kasuk. (lk 25)

Seal kambris, kuhu muud inimesed alati üksi lähevad, käisime ikka trobikonnas, tüdrukud ja poisikesed koos; olime selles eas, kus ühisoluvajadus ületas tulevase piinlikkusetunde. See ruum oli ka määratud hulgi kasutamiseks. Kui rääkida linnukeeli, siis mahtus siin õrrele korraga kolm varblast. Ja mis siin üldse viga olla: aken, ehkki kõrgel ülal, annab valgust piisavalt, põrand on küüritud ja valge liivaga üle riputatud - päris esinduspõrand; kolmiktrooni puu koostis on nii sile ja soe, nagu loomulik okaspuit suvisel ajal seda üldse olla oskab; ventilatsioon hea - aina istu, vatra ja veeda aega. Ja kontrolli ei miskisugust. Klubi mis klubi.

Kui juhtuski mõni vanem inimene kambri liigkauase anastamise või laste pika äraolemise pärast rahutuks saama ja haagitud ukse taga kolistama, siis kõlas kambrist vastulauseid robinal, täis tulist õigust ning püha nördimust - et siin ei lasta ka rahulikult olla... Ja tülitaja pidi ukse tagant lahkuma kaotajana, sest kambrist kõlavad argumendid mõjusid tummakslöövalt. (lk 29)

Jaarmargi peaahvatlus oli karussell. Selle ümmara pöörleva ehituse laest rippusid terasköite otsas imestusväärsed sõidukid. Kaunisti kirjatud luige- ja hällitaolised saanid ning toredad täkud, nood rõngaskaelsed, saduldatud ning väljastatud sõjaratsud. Ilus oli vaadata karusselli pöörlemist, kuis see säras oma kaunistuste litrite, helmeste ning klaasripatsite veiklemises ning läiklemises. Silme eest aina vuhises mööda üks värviliste tulukeste ning kiirgavate helkide meri. Ja kogu karusselli ringlemise kestes lõõtsutas ta tsentrumis asuv suur leierkast raskelt ning validasti oma ühakorduvat lugu - kuid see kõlas siiski kuidagi nagu kurvalt oma röökimises ja mõjus ka joovastavalt. (lk 45)
Niisiis, rätsepat majja ei toodud. Aitas õmblejast. Selle olemasolu üksi täitis kogu saali. Viimase anastasid järgmised seigad ning tõigad. Masina vurin, selgapassimised, nendega kaasuvad nõupidamised, siit juurelaskmised ning sealt sissevõtmised; siis uued passimised, hädaldamised ikkagi tekkinud teisiti väljakukkumiste pärast. Vaidluse korral õmblejaga kutsuti vaatama-hindama kõik maja naisinimesed, siit tulenesid lahkarvamused, järelekiidud, ka imestlushüüded ning pettumusväljendused. Leidis aset isegi mõni närvide kaotus ja uksepaugatamine. Ühesõnaga: rida vaate- ning kuuldemänge sooritati ses saalis ära.

Seejuures oli ometigi aeg ise naiste vastu armuline: mood oli püsiv, üks teguviis käibis aastaid, kui mitte kümneid. Ei olnud karta moest maha saamist. Küsimusse tulid ainult pisiasjad, manuskid, litrid, krookpaelad ja mõne salajase puusapadjakese või muu diskreetse järeleaitaja juurepanek või ärajätt. Tualeti hinnatavus saavutati peamiselt kanga peenuse, villasuse, siidsuse ning värviga. (lk 50-51)

Vasikas tapeti, siga mõrvati, kanad surmati - tervenisti kaks tosinat tibusid veristati ära. Vahe puudus, et tapja oma verejoovastuses ära ei lahanud paari lammastki, kui Juuli mitte jaole poleks saanud selle põhjendusega, et ületalve hoitud utte kevadel ei tapeta. Kuid kanadega juhtus see õnnetus, et pidid jätma oma elu nii munejad kui mittemunejad. Kes seda vahet nende sisse nägi? Maha kõik hea õnne peale! Alles kui lahkaja käsi kanakeste kõhukoopast välja tõi peotäied valmimata munade kobaraid, siis oli kahju tuline. Kanad aga lamasid juba surmliikumatult noore rohumaa peal, alasti kitkutud ning sellise tiibade hoiakuga, nagu valmistuksid valged inglid taevasse lendama. (lk 51)
Päev enne pealahingut tuiskas majja kogu oma temperamendi ning linlusega too pisikene tõmmu proua. Selline elavhõbedast, niklist ning dünamiidist koosnev olend. Silmadega ta pistis, suukortsutamisega lämmatas ja sõnadega tappis hoopis, kui seda vaja oli.

Närvekaotava emanda pukseeris ta kohe köögist tuppa. Kärnerieidele tegi peatselt tuule alla ja vähe puudus, et ta valitseja virtinagi --- kuid milleks oli ta diplomaat ning psühholoog? Ta komplimenteeris tüseda virtina pliidi juurest eemale, igasugu kloppimiste, vispeldamiste ning hõõrumiste tööde juhtimisele, ja asus ise otse tulle. Pisike ning kuivetu nagu ta oli, ei kartnud ta higistamist ja võis nõnda pliidiaurude ning kateldetossude pilvesse päriselt ära kaduda. Ja siis kostis sealt otsekui Jehoova häälega noid käsklusi, mida ta jagas muis tegevusis olevale köögiväele. Ta söandas kas või kogu ülakehaga ronida hõõguvasse ahju järele vaatama, millise kerkimise-kraadi on juba võtnud saiapäts või millise pruuniduseastmeni on edenenud see või teine küpsing. Sest nende seas leidub selliseid, mis ei salli oma valmimise vältel mingit tülitamise-liigutamist, muidu langeb taigen kokku, muutub kohedast plingiks ja välja tuleb mitte hästivormitud kook või kauniskuhilas, vaid mingi plännakas. (lk 52)

Kehvim sugulasist, lesknaine-käsitööline, tõi ka ikka midagi: suure biskviitkoogi. Kook ise oma kodukootud ning garneerimata välimusega ei reetnud kuidagi, mis maksis tema saamine. See oli tõeline ohvrileib. Kõik lihavõtteks korjatud munad neelas ta ära, lisaks suure hulga suhkrut ja peenimat poejahu. Seda kõik oma laste suu eest. Ja mis hullem, needsinased maiasmokad ei saanudki proovida, kuidas need kallisained maitsevad koogina. Ainult selle meelihullustavat lõhna võisid nad sisse hingata, kui kook ahjust välja tuli. Koogi küljest tükki ära lõigata, see võrdunuks koogi täielisele hävitamisele. - Nüüd lamas see kümme sõiduversta põlvedel hoitud kullakarva kohev sõõr tooja ettesirutatud kätel ning rõõmustas siitmaja laste silmi. (k 55-56)
Emanda lagipead ehtis ta uhkeim ning uusim tanu. Puha mustist pitsidest, läikivaist marjakestest ja mõninga värvitud peensulega tipus. Nendel olid mingid nupukesed otsas ja sulekesed seetõttu värisesid tasa iga emanda pealiigutuse juures. See oli väga diskreetne värisemine ja kätkis eneses midagi suursugust. Ärevuslaigud roositsesid emanda muidu tõmmudel põskedel. (lk 57, pererahva hõbepulm)
Ja nüüd pakuti veini. Mahepunast, lõhnavat, läbipaistvat joodavat. Madeira! Seda said isegi lapsed. Selle maik tundus ühteaegu magus nagu võõristamapanev, nagu pisut eemaletõukav ja samal ajal ei-ei-mitte eemale! Ühesõnaga nii meelivallutav, et kadusid kõik muud tunded ning mõtted, isegi too imestus, mida tundsin kogu eelnenud pühaliku talituse kestes, nimelt: kuidas võib ühte ning sama paari kaks korda laulatada?! Saali täitis ettevaatlik klaaside kokkulöömise klirin ja harras veininautimine. Kuna klaase oli vähem kui pulmalisi, siis tuli tagumistel pisut korda oodata. Ja varsti ilmus kandmikul uuesti see särav sametpunane merekene, tasakesi loksudes klaasides, mis ärevusest värisesid oma peenil jalgadel. (lk 58)
Peedisalati kettakeste raskesse punasusse külvasid naabruses asetsevad kõrvitsatäringud oma kirgast kulda. Hapukurgilõigud moodustasid oma alustel lebades karmilt korrastatud paljuharalisi tähti. Midagi ei olnud heidetud oma alusnõudele kulbiga, kamaluga ega muidu juhuslikult - kõik pidi omama kindlat vormi. Kõige enam uhkeldasid rassoljekausid oma hakitud kraami pealismustriga, rangetes segmentides kirendasid siin punane, kollane, valge, roheline ja selle värvidesõõri äärt kaunistasid keedetud munalõigud. Mis siin laual veel isuäratavat ilutses, selle jätame täiendada lugeja fantaasial. Olgu tähendatud, et seda nimetati küll külmaks lauaks, kuid oli korrastatud südamesoojuse ning meeltekuumenduse saatel. (lk 60)
Vana Maltnik mõistis ka hambaid välja tõmmata. Aga kuidas! Kõigi 32 hamba jaoks käsitses ta üht ning sama "instrumenti". See sarnles väga ühele noist lugematuist konksudest, mille abil vanasti maakõrtsides ning väikelinna õllepoodides pudelikaelast korke välja vinnati. Seda tehti tugeva sissesurumise, mõninga kangutamise ning äkilise väljatõmbamise nõksuga. - Kes tuleks kinnitama, et inimese õrn ja valust hell ige on surnud kork ja ta suu klaastuim pudeliava. Aga oli! Meie Opi käes oli. Ise nägin. (lk 71)
Ei ole suuremat mõnulejat kui siga palaval suvipäeval porilombis. Üleni sees keerab see rasvarantjee siis üht külge ning teist. Selles olekus lamab ta pikki tunde, silmad kinni ja kuuldavale tuues mõnd harva heakskiidu röhatust. Selles nautimises läheneb ta juba inimesele. Või inimene seale? (lk 76)
Palavas päikeses ning tööõhinas hakkas mu pea kuumendama ja ma võtsin oma kübara peast ning panin ta kõrgemale kuivale kingule. Oli ilus laiaäärne õlgkübar, niisugune, nagu neid punusid osavamad ja usinamad karjapoisid. Seni, kui mina päästetööd edasi toimetasin, oli vana emis leidnud mu kalli peakatte ning jalamaid taibanud, et selle aines on temale tuttav: sama põhk, mis temalgi koduses pahas külje all, ainult vorm ebamugavalt kalk. Emis nii asunudki seda vormi muutma ürgsesse mugavasse sasidusse... Kui mina jaole jõudsin, leidsin ainult veel ääreriismed maast.

Kuid peaäpardus alles mind veel ootas. Kodus pidi just ristiisa see olema, kes küsis: kus kübar? Et ma kübara mahapaneku vaistlikult enese süüks lugesin ja osavamat valet valmis polnud mõtelnud, siis veeretasin süü, jällegi vaistlikult, päikese peale, kes ju tõeliselt põhjustaski mu kübara peastvõtu. Ja vastasin: päike paistis puruks... (lk 77)

Lausa rõõm oli avastada rohelise niiske samblasameti alt terve perekond sünnivärskeid kikkaseeni, imekollaseid ja teisekujulisi kui ükski muu seen. Seisavad nii vaikselt-salaja kõrvuti, suur, väike ja üsna jumala pisinöbi, juurtpidi kõik üksteise küljes truult kinni, et "mina sinust ei lahku!" ja ussi ei ole nende sees kunagi. (lk 94)
Kõige hinnatavam on muidugi puravik, aga ka peaaegu kõige pettumuslikum: nii kui sa päeva või paari võrra ta leidmisega oled hilinenud, nii tal ussiaugud ja -teed sees; vahel mait tuleb juba sambla alt koos ussidega välja. Ja mokas ongi leidmisrõõm. (lk 94)
Emanda valmistatud seeneroog... Olen inimpõlve tagant püüdnud kätte saada Malteneki-emanda seeneroa maiku. Ei aita siin ehtsad hapukoored ja praadimise võid, ei piprariputised ega pruunistatud sibulaalused - ikka ei tule Sõmmerpalu seenetoidu esisündimise maik välja. Kuni ma toidult kõrvaldan ühe lisaaine: minevikuromantika kastme... - Nood seened hakiti pärispeeneks, neid keedeti pajas rasva sees ja lõpuks segati "väikesed verevad" sisse, mõistagi ei puudunud tarvilised lisandid. Kui siis lauale ilmus kuhjaga kausitäis seene-kartuli mustvalgekirjut segu, lõhnapilvest tuba ning ninasõõrmed täis ja kõht karjusekohaselt tühi - siis võis süüa ja uuesti võtta, jälle süüa ja uuesti võtta, siis läks asi ilma tagasi vaatamata ning pilku kõrvale heitmata ega olnud peatust enne, kui kausipõhi väljas. Nii imepäraselt libedasti oskas kõditada keelepära ning neelukurku too seene ja kartuli segu, kus seente vägevust kahandas ning tasakaalustas kartuli kaine mahedus. (lk 95)
Üks kaugelt paistev verstapost võib süüa hinge seest välja oma lähenemise aeglusega. Nõnda käies saad aru inimese muistendunistusest, mis lõi seitsmepenikoormasaapad ja lendava vaiba.

Ja korraga sa lendadki! Ratas viib su ainsa sõkkega kümmekonnad sammud edasi. Nii kergesti puudutab maapinda su ratta hästipingul kumm. Selle kiiruse ning kerguse pärast unustad kõik teekiusud ja sõiduohud. Ja kui juhtub ette tükk pikemat siledat teed ning veel aeglase, kestva kallakuga alla, siis - mingu ning olgu lugeja ise poisike ja rattasõitja! Küll siis nähtub ning tundub. Kogu kehaga tajud ning naudid kiirust ja tasakaalu hoidmist, milles on sala jubedust ja võidurõõmu. Tuul vuhiseb kõrvades, süda põksub, põsed õhetavad ja su ümber ei ole muud kui möödavuhisev õhk. Sa istud peaaegu nagu õhu seljas, sest see kämblatäis sadulat istumiseks ning paar peomõhnatäit toetamist tüürikangile, seda on nii vähe, et tunned end nagu lendavat. Ja lisaks sõidu hoogne elegants ning keha intelligentne reageerimine kõige märgatamatuilegi tasakaalu muudatustele. (lk 115)

Ma ei tunnud siis veel toda karjalaste nõidustükki looma kadumise puhul. Seda proovisin alles edaspidi Raudsepal. See võte käib nii: valitakse üks tubli tuust kasvavat heina, mis näeb välja umbes nagu vanamehe peatäis hõredaid juukseid püstises olekus. Korjatakse need "juuksed" - maast välja kiskumata - latvupidi pihku ning keeratakse siis tugevasti krussi; nüüd vajutatakse see pundar maha ja pannakse oma jalakand peale. Rõhudes kannaga tuusti kujutellakse, et nüüd on sul vanapagan juukseidpidi päka all ja tunneb su rõhumisest valu. Selle juures manatakse: vanapagan, kas sa annad mu kadunud looma välja! See rõhumine peab sündima sellise valuga, et vanapagan enam välja ei kannata ja täidabki käsu. - Minule pole ta kunagi täitnud. (lk 130)
Kella- ja uuriratastiku uurimisest sattus Aleksa mõttele ehitada igavesti isekäiv masin. Seda ehitanud ta kaua aega ja nagu ta ise hiljem jutustas, olnud tal masina saladus samahästi kui peaaegu käes. Üks ainus kruvikene olnud veel tarvis sinna kuhugi õigesse kohta külge panna - päris tühine kruvi kui korraga mõtlemine jäänud seisma. Hirmsale kauakestnud pingutusele järgnenud kokkulangemine ja määratu pikk magamine. Kaks nädalat kestnud Aleksa palaviku-uni, ja kui ta siis ärganud, siis olnud kõik meelest läinud - nii too viimane kruvi kui kogu keeruline värk. Aleksa löönud südametäiega aparaadi puruks ning jäi siitpeale mõnevõrra iseäralikuks. Temale olid nüüd kõik maailma tarkused selged, ainult nad ei tasunud vaeva. Ja ta heitis oma pea pisut kuklasse ning muigas oma natuke irevil huultega. (lk 133)
Või jälle, vähjahärra mõnuleb kivitaadi lõua varjus ja laseb päikesekiirtel läbi vee oma kukalt paista. See paistmine on vähjale ühtlasi valvesignaaliks. Tal ei tarvitsegi üles ega ringi vaadata, silmitsegu ainult oma ninaalust põhjasõmerikku - nii kui ilmub sellele mingi vari, nii on kohe teada, et varju kannul tuleb keegi, kes tahab sind kuklast haarata. Lase nüüd jalga!

Mõtleb see vähk: kui targasti on teinud Looja, et ta igale vaenlasele on külge pannud reetliku varju. See varjukaetis on vähjale sama, mis väikelinna pürjelile spioon-peegel ta aknaraami küljes. Ja kaval on selle spioneerim ise juures meie vähkpürjel: ta lesib põhjakruusal kui tardunu, et pole muud kui pista käsi sisse ja haara vanapoiss külgepidi sõrmpihtide vahele. Käes ta on, see kümmelnapsu punane maius-manusk. Aga mine võta! Nii kui vaevalt käe vette saad, pistab vähk vupsti nagu nool süld maad eemale. Andis lakaga hoolöögi ning kadus. Ja mitte oma pea suunas, vaid tagurpidi. Ära üllatas jällegi! (lk 134)

Suve tuntakse õieti palja jala kaudu, ja kui see jäse jälle saapasse pistetakse, siis ta nutab - higi, teinekord ka verd.

Paljas jalg on ka see õige kevadkuulutaja. Kui ta enam maapinnast külmi judinaid kehale ei tõmba, siis on päriskevad käes. Esimesel päeval on paljad tallad veel kruusa vastu hellad, kuid teisel hommikul on neile juba harjumusenahk alla kasvanud ja jooks läheb. Tallanaha kallal läheb nüüd lahti see ainulaadne ning kõigile ökonoomiaseadustele vastukarvaline nähtus: mida enam sa seda ainet kulutad, seda rohkem teda saab, s.o.: seda paksemaks ta muutub. Sügiseks on ta sul nii kõvaks parkunud, et võid lasta traavlit mööda rukkikõrsvälja. Kui kõnnid seal harilikku käiku, siis libistad iga sammuga teravaid õletüükaid küliti maha ja lähed üle nagu mööda vetruvat õlgmatti. Aga kui silmad äkitselt siga kurja peal, siis sähvatab läbi pea, et nüüd on talle paras juhus anda nii selle kui eelmiste saamatajäänud pahategude karistuseks, - siis unustad oma valitud sammudega kure-astumise; siis lased üle kõrsvälja, kuidas juhtub, tõukad oma päkki maha, kuidas nad aga satuvad. Kõrretüükad torkavad küll vastu, mis jaksavad, aga taldadel pole viga midagi, ainult tulitavad takka järele. Ja seda isegi meelepäraselt - nagu härrasmehe keha pärast tellitud massaaži.

Isegi üle niidetud ristikuvälja kannatab see imenahk jooksu ära. Ja nood tüükad alles on midagi! Ainult süda tuleb sel juhul hästi kõvaks teha, sest see on juba mõnevõrra sinnapoole, nagu fakiirijooks mööda raudnaelte teravikke. See peab juba olema eriline ränk vihastus või hullu meelne ehmatus, et seda valujooksu ette võtta.

Seesugused jalad on su suvise vabaduse tähtsam alus, nendega rändad kõik metsad ning tandrid läbi. (lk 135)

Kuid nüüd veidi ka paljajala-rõõmudest. Mis mõnu neile tuleneb vees solistamisest, sellest on juba räägitud. Mis paitav on taluõuede tihedail kummelimurudel kõndimine, see olgu siin samas ära kiidetud. Mismoodi maitseb tallaalustele suvine ja värvimata majapõrand, seda head soovitan proovida. Määrast lõbu võib pakkuda maanteel marssimine, sellega lõpetame käesoleva lõigu. Tuleb valida maanteel riba, kus vankrirehvid pikemat aega on toimetanud kruusa peenendamist. Tuleb siis astuda sesse tolmukihisse, mis teepinda katab, vaat siis on talla, eriti ta õrnema keskosa iga mahapanek kohe lausa sametine, õrnalt embav ja parajasti soe. Ja see ei maksa midagi. Kallid kuurordid seda lõbu ei tunne ega võimalda. (lk 136)
Kord lihavõtte ajal viibisin Sännas kaks nädalat. Siis veetsime tubaseid päevi üleval suures saalis. Seal lõime tundide viisi malet ja pidasime hoolega meeles vastase matte. Meie mäng seisis peamiselt selles, et vastasel võimalikult rohkem malendeid rivist välja lüüa. Pidasime tõelisi hävituslahinguid. Jõudsime nii mõnigi kord selleni, et istusime lõpuks lageda malelaua kallal, kummalgi üksainus kuningas püsti ja võitu mitte kellelgi. Meeleldi nottinuksime kuningadki maha, kui mängureeglid seda poleks kõvasti keelanud. Tapatuhinas ei märganud me haududa salajasemaid plaane ja väljavaateid kaugemal järgnevale võidule. Teine suur kirg mainitud lõbumõrvamise kõrval oli vigur läbi viia, jalamees lõpuks kuningannaks tõsta, langenud lipu asemel. Kas ja kuidas see uus suurus võidu välja tooks, see jäi taas rohkem hea õnne ning juhuse otsustada. Egon üritaski teha mulle mõne üllatusmati kohe alguses, kuid see osutus nii läbipaistvaks, et järgmise partii puhul kohe tõrjevõtted käiku panin - ja uuesti läksid lahti vanad tapatalgud. (lk 137)
Jah, seal istub mu onu. Võtab leivakorvist hea viilaka, paneb selle servale noaga kuhilakese paksu võid peale, lõikab viim ase tagant maha paraja suutäie ja tüürib selle suhu, ettevaatlikult vurrudepuhma ning habemeviha vahelt läbi. Ja nii osavasti, et ühegi karvakese külge ei jää raasugi läbisõitvat võid. Järgmise suutäiega sünnib sama talitusviis, mis omane parrakaile meestele, kes lauaviisakusest lugu peavad. Kui onu hammustaks võileiba ilma noa kaasabita, siis oleks ta vunts üksainus võipalistus, suuümbruse karvastik oleks igasugu raasukeste korjandus või saksa keeli Brockensammlung - ja mis tundmus oleks sellest ta kallil abikaasal! (lk 139)
Tolle aja mõiste järgi pidi kaunitar evima piimklaari näovärvi, roosad põsed, täidlase rinna ja kalduma üldse kehalt värske koheda magusa pagarisaia poole. (lk 141-142)

"Väikelinna moosekant"

Sajandi vahetust peeti tähtsaks sündmuseks. Juba mõni hea ajakene enne selle saabumist liikus kohtlasema rahva ringides kummalisi jutte. Tartus, kusagil ülejõepoolses madalas ärklitoas elunedes kuulsin oma ema ja teda külastama tulnud sõbrannasid arutlevat läheneva uue aastasaja ähvardusest. Sellega koos kardeti nimelt tulevat ka viimnepäev... sest sel uuel aastasajal pidi hakatama kirjutama ka uut aastatuhandet... Ja et viimase tärmini peale viimnepäev ning maailma lõpp kindlaks oli määratud, seda teati ja kardeti juba ammu. Kuna nüüd suur numbrite muutus tulemas oli, siis arvati, et ongi varsti käes too ennustatu. Kõrv kuulis midagi kahekümnenda sajandi lähenemisest ja lihtsatoimeline aju tõlgitses selle kohe aastaks 2000. Viimnepäev tuleb! Tuleb koleda müristamise, maakõikumise ja väävlisajuga... Sellest kõneldi meie ärklitoa hämarikutundidel. Kõneldi samasuguse jubedusetundega nagu tollest koolerast, mis oli linna nuhelnud mõned aastad tagasi. Selle järelvärinaist ning viimsepäeva eelhirmust sain enesele tükiks ajaks painaja kaela. Ja mida lähemale viimselepäevale nihkusime, seda ängistavamaks elukene muutus.

Kuni ühel selgusesähvatuse päeval taipasin, et pärast aastat 1899 tuleb alles ning veel aasta 1900 ja seega jääb viimsepäevani aega veel tervenisti sada aastat. Ja see sadagi aastat armuaega tundus nagu isiklikult läbielatav. (lk 151)

Võru maakond evib kaks Eesti kõrgeimat mäge, Vällamäe ning Munamäe, millest viimase vaatetorni tipust avaneb kõige kaugem ringvaade üle riigi. Edasi omab see maakond kõige kaunimat aheljärvestikku seitsme veekogu näol Rõuge kiriku luures; on võtnud enesele kõige rahvusvahelisemad naabrid kodumaa maakondadest, olles piiratud Tartu-, Setu-, Vene- ning Lätimaaga; kujutab enesest kõige lõunapoolsemat jagu Eestist - vastumeelse nihkumisega itta, ja on ajaloos leppinud meie maast kõige kannatusrikkama osaga, kujutades enesest kestva läbikäigu tallermaa Venest tulevatele jõukudele; ta on sealt vastu võtnud ikka esi esed löögid ja saatnud sinna viimsed sajatused - taganevaile peninukkidele järele. Selle tunnistuseks hoiab maakond püsti veel tänapäeval kahte kantsi: Vastseliina ja Kirumpää müüre, näitab Urvastes Uhtijärve kaldal sügavaid kaitsekraave ja risti-rästi kaitsevalle ning säilitab mujal kääpamägesid ja kalmukünkaid, kus puhkavad meie meeste raiemõõgad ja surnute luud. (lk 164)
Linad! Nende poolest oleme ammu kuulsad olnud, sest sakslane Johann Georg Kohl, kes on avaldanud mitmelt poolt maailmast reisiraamatuid, kirjutab üle saja aasta tagasi, olles jõudnud Eesti-Läti piirimaile, järgmist: "Kogu see ümbruskond toodab ainult ühtainsat suurepärast produkti, millega ta aga ka kogu särke ning sukki kandvas maailmas kuulus on. See on lina ja linaseemned. Agronoomidele on see veel päris mõistatus, mis on õieti Liivimaa lina erilise headuse põhjuseks, kas maapind, milles see kasvab, või vesi, milles teda leotatakse, või temale osaks langev menetlus, või on koguni kunagi paradiisist üks eriliselt hea, tugev ja täiuslik seemnetera Liivimaale saadetud, mille järeltulijad siin edasi lokkasid. Ühesõnaga - niipalju on kindel, et kogu Euroopas ükski kangur ega põllumees ei kahtle Liivimaa lina vastuvaidlematus erilises headuses. Peaaegu kogu Saksamaal kasutatakse võimalikult Liivimaa lina või siis vähemalt selle seemet. Kogu Liivimaa lina on esimene Euroopas. Parim parima hulgas aga on see, mis kasvab Marienburgi ümbruskonnas," (niisiis ka meie Mõniste kandi lina) "ta on küünrapikkune, peen nagu juus, kõige tervemat karva ja läigib nagu siid. Olevat päris lõbu Marienburgi turul kõrgeid linakoormaid näha, vaataja usub selle juures nägevat puha läikiva siidi lademeid enda ees". (lk 167)
Võru pattudest võiksime pidada tähtsaimaks keskmist sorti tublit joomist, ehkki viimast pole katekismuse kümnes käsus keelualuseks arvatud (kuigi seal isegi keelepeks on tunnistatud lubamatuks). Alkoholitarvitamise poolest jäi meie linnake aga märgatavalt maha näiteks naaberlinnast Valgast, kus ühele ning samale kolmnurksele platsile avanesid üheksa joogikoha uksed: monopoli viinapoe, veinikaupluse, seltsimaja puhveti, trahteri, õllepoodide ja ei mina mäleta, mis asutuste omad. Nii et Issandal ei võinud olla põhjust oma palet meilt ära pöörata ja ta võis küll meie linnakese peale alla vaadata.

Ja siis ta nägi, nagu oleks Tamula kirdekaldale maha pandud üks umbes verstapikkune redel ja sellest on saanud Võru uulitsad: peeled asumas rööbiti järveveerega ja üle poole tosina pulki sihtimas ühe otsaga järve. Peele- või peauulitsate nimed olid: vasakpoolsel (lugedes jaama poolt linna minnes) Vee, pärastine Kreutzwaldi, ja parempoolsel Jüri. Ja pulkuulitsail: Paju (toonane Vedru), Petseri (mis kunagi Petserisse ei viinud), Liiva (ammu munakividega sillutatud), Kesk (pärastine Vabaduse), Tartu (viis tõepoolest kunagi Tartu), Katariina (puiestee linna asutaja auks), Aleksandri ja Karja, vabariigi aegu tekkis neile paar pulka juure, algusse, ots aga Juudi parki, Piiri tänav ja lõppu, sihtimisega Roosisaare suunas, Roosi tänav. Kuid need ainult täiendasid redeli pilti. Seda pilti rikkus pisut üksnes mõni tänavahakatis, nagu Kasarmu uulits, mis kuidagi üritas vedada kolmandat peelt, ei evinud mingit ühendust kasarmuga ja teenis vene kirikut, omades tähtsust vaid üks kord aastas. Iga ülestõusmise püha laupäeva ööl tekkis siin elavaim rahvakogunemine: vahiti, kuis palvetajate-rong ümber kiriku kõndis ja kuis hiljem iga vastutulijaga lihavõttesuudlusi vahetati, hüüdes selle juure - nagu see lihteesti inimese suus kõlas: "Kristus vasta Kristust!" - Selline linnapildi "rikkumine" ei häirinud kedagi ja kõrge Vaatleja seal üleval võis asjaga rahule jääda. (lk 177)

Sõiduk on nii kõrge, et võimaldab teatud valitsevusetunnet ja selle tajumist, et "inimene on looduse kroon". Kiirevõitu liikumine vabas puhtas õhus - Võrumaa kruusateed ei keerutanud tolmu üles - on kopsudele üks lakkamatu hingamiselõbu; sest teeäärsed kased, toomingad, männid ja angervaksad hoovavad sulle vastu oma lõhnu, mis on toredad ilma metafoori ning võrdlusetagi. Aga autosõit? Masin kihutab kõigest kaunist pealiskaudselt mööda, hoiab sind ummisõhus nagu puuris, sunnib sind istuma madalas otsekui rattaroopas ja röövib sult kõik ninanaudingud. Ta peatub teel vaid rikkiminekute korral ega paku sulle kunagi noid seisakuid postijaamades, kus on mahti jalgu liigutada ja uute etterakendatavate hobuste juure astuda ning pidada nendega oma sõnatuid sõbrakõnelusi. Tõmbad suksul peoga üle külje - ja ta vastab sulle niisuguse nahaväristamisega, mida ükski inimene järele ei tee. Silitad ta sooja sametist nina - ja ta vastab sulle otse inimese moodi, tehes sihukest tasast vanema meesterahva hääle sarnast hirnatust. - Nii oli nende hooste ja selle jaamaga. Ja just selle jaama kaudu tegi kunagi Kirjaneitsi oma esimese ning viimse reisi meie linna ja ta toonase tohtri poole... (lk 180)
Nüüd oleme jõudnud Lauluisa maja ja suure parkaia ette. See asub ja peabki asuma paremat kätt. Pikavõitu ühekordne puuhoone ärklitoaga jaamapoolses otsas ja vastu ta oma parki. Tolles aknakeses kumas kunagi pooled ööd läbi punakas petrooleumilambi tuluke ja selle valgusel krabistas üks hanesulg kõhnas vahakas käes "Kalevipoega" kirjutada. Ja kirjamehe omaistutatud noored lõhmused sirgusid lootusrikkalt piki kogu fassaadi kõnnitee ainsa ehtena kogu tänavas. Lauluisa jättis maja maha, selle ühes teiste hoonetega ostis keegi Miina-nimeline mees, puud maja akende ees kasvasid suureks ning käharaks ja siis ühel päeval ilmusid mehed saega ja tõmbasid nad maha viimseni. Kelle algatusel, millistel kaalutlustel, kelle loal, kelle süül - ei ole mul teada. Ainult ehmuda võisin ma nähes noid värskeid kände. (lk 181)
Järv vett täis ääreni, nagu helde perenaise supikauss, vaata, et üle ei voola - ja voolaski igakevadises tulvamises seal all vabrikute rajoonis. Ja levitab see järv suviseil sumedail õhtuil sõnadeta luulet, solistab tasakesi vastu kallast ja ohkab veel tasemini. Peegeldab öösiti taevast kõigi ta igaveste tähtedega, mille müütilised nimed jäeti meile koolides tundmatuiks nagu armsate laululindude omadki. Ja kajastas see vesi vastu laulu, mida laulis kogu linna rahvas ühel ning samal viisil, kuid kahesuguste sõnade peal. Meie: "Nüüd järv on vaik" ja nemad: "Still ruht der See..." Suurvesi viis kõik lahkhelikesed ühte rahusasse meeleollu.

Heleda päeva ajal pilk muud ei teinudki nonde kaldapinkidel istuvate jõudeinimeste ripsmete vahel kui puhkas Muna- ning Vällamäel, mis paistsid taamalt üle metsatihemiku ja veelaheduse. Nii targalt oli kunagi rajatud see park. Veel enam, vabalt paistsid siin silma kõik kaunisti vahelduvad ning suuri vaatemänge pakkuvad loojanguvärvid ja hilisemad säravad kuumõõgad, sest nõnda asetus park järve ning taevakaarte suhtes.

Ülepea võis pidada järve ühes temast lahutamatu pargiga terve linna kogujaks ja üksmeele soetajaks. Kõik rahvakihid ning eri liigid hindasid ühtemoodi seda ilu- ning rahupaika ja tulid siia oma jõudetundidel. Tormiste ilmadega andis meie Tamula juba midagi nagu mere mulje taolist, eriti neile, kes olid paadiga jäänud lainete kimpu. Ta üldse, tema avarus kasvatas pilgu vabamaks, vaate kaugemaks ja tegi meele lahedamaks, kui linna- või elukitsikused peale tikkusid. Siis inimene seisis järvekaldal ja kinnitas enesele: jaa, järv peab linnal olema, kui just merd käepärast ei ole. (lk 185)

Ja mis meil veel oli?

Üks laatsaret, üks sünagoog, üks miravoikohtunik, üks nataarius, kaks "keegelpaani", kaks ämmaemandat, kaks metsaäri, kaks lihunikku, kaks värvalit, kaks pätti, paar fotograafi, kolm Võru ja Tartu vahelist pikamaa-voorimeest, kolm ja pool hullu, neljaliikmeline meditsiiniline personal (kaks arsti, üks loomatohter, üks velsker), niisama kogukas juristkond (üks päris-, mõni era- ja mõni nurgaadvokaat), viis-kuus seltsi, kuus-seitse linakaupmeest, mitu kahehobuse- ja kakskümmend kaheksa ühehobuse-voorimeest, mõned konvoisõdurid ja kardavoid; veel: saianaised, mehaanikud, kardsepad, mütsitegijad ja muud käsitöölised, habemeajajad ja juukselõikajad, kuid mitte ühtegi kõrilõikajat, kino, sportlast, hullumaja ega ajalehte. (lk 185-186)

Ei olnud ma veel kuigi kaua Võru linna uudistanud, kui tädipoeg-kapellmeister mulle Tuvicku tromba, mis mängu vaheaegadel meil lebas, pihku pistis. Ka "Schule" või harjutuste õpiku pani ta mu ette ja käskis puhuda. Ma katsusin, kuid esimene toon kujunes sogaseks plärinaks ja nõudis pealegi pingutavat vaeva. Puhusin ju seda viimse võimaluseni pungis põskedega, nagu teevad seda pisikesed rammusad inglid kunstmaalitud pühade piltide peal, pikad pasunad punnpõskede ees. Olin pasundamises samasugune võhik nagu nood kuulsad kunstnikud-inglitegijad. Kuid kohe mu kapellmeister õpetas: "Pigista huuled nii kokku, nagu hakkaksid sa mundstüki sisse sülitama." Siis põlastavast sülitamisest tekivad need magusad tundmused, mis pasuna teisest otsast välja tulevad! oli mu esimene üllatus; kuid eks sõnnikust võrsu ilusad lilledki. Ja päris sülitamine see ka ei olnud, oli ainult seda moodi. Proovisin, pugisin - ja tuligi lõpuks hääl, mida elutoas kannatada võib. Nii see läks.

Ei ole midagi tüütavamat kui säärane õpilase tuim poolnutune toonide tönkamine mööda väga üksluist heliredelit üles, ikka uus duur pulgavõrra kõrgemalt peale hakatud, ja siis samuti tagurpidi alla ronimised, ikka võrdsete vahemaadega ning ülehüpetega, mis ainult oma intervalli-nimetuse poolest on ilusad. Vaevab kõrva ja ei muud midagi. Jäägu see kirjeldamata. Piisab, kui ütleme, et aasta ajaga sai mäng nii selgeks, et võisin orkestris kaasa puhuda. (lk 189-190)

Ajalehte meie linnas [Võru] ei olnud. Ajalehe aset täitsid meil saianaine ja habemeajaja ja juukselõikaja. Ja päris hea eduga. Esimene levitas kohalikke uudiseid, värskeid nagu saiad ta korvis, teine vahendas informatsiooni kõrgema poliitika vallast ja isegi välismaalt ja suure hilinemisega - nii kuidas juhtus tulema asjaga kursis kunde, kes need suure maailma sõnumid koos oma habemega ja kõrisõlmega ta noa alla tõi. Kuid ei tohi unustada piimameest; tema tõi kodumaa teateid paarist-kolmest lähemast vallast. (lk 202)
Ta tuli truult igal hommikul, värsked saiad oma ahju-ihusoojuses korvis, puhas valge palakas neil kaitseks all ja katteks peal; lõi otsekohe köögi värsket lõhna täis, laskis valida, mida süda lustib, ja ladus ühtlasi välja kõige värskemad linnauudised. Need juhtusid teinekord olema päris tulipalavalt samast naabrimajast saadud, mitte üksi saadud, vaid seal ka sündinud. Nii ei toimunud siin mingit reporteri, osakonnatoimetaja, korrektori, trükla, ekspeditsiooni aegaraiskavat vahelesegamist, vaid mis seal naabri juures spontaanselt sündis, see vahetumalt siia kööki platseerus, ja just sellisena, nagu meie saiatooja seda ise näinud ja oma kõrvaga kuulnud. Ja mida see saialeht kõike veel üle kanda teadis: näiteks säärast, mida ta kuulnud väga usaldusväärselt selle ning selle maja virtinalt või omainimeselt-köögitüdrukult, ka see oli paras pala. Mitmekordsest ärajutustamisest võitnud kujukuse ja uute kuulajate poolt läbikommenteerimisest saadud väärtuslike lisanduste, tarbekorral ka muudatustega, jõudis jutt ühes saianaisega ütleme altlinnast, näiteks parun Kleisti köögist üles Ottensonide toidulaboratooriumi ja evis nüüd niisuguse viimistletud, ümmara ja vürtsitatud vormi, et kujunes vastuvaidlemata naudinguks hommikuse kohvirüüpamine selle edasijutustamise saatel. (lk 203)
Siis kanti habet auga ja vuntse vurhviga. Viimaseid ei aetud maha miski hinna eest, neid kõige rohkem ainult kärbiti, kui ajavaim juba väga peale hakkas käima, - muidu aga mängiti ja peenutseti nende kallal väga mitmeti. Juuksed kas pügati harjasteks püsti, nagu kandis neid kadunud Läti president Ulmanis ja Leedu diktaator Valdemaras, või kui neil see iseseisvus puudus või kui need jälle omamoodi kangekaelselt korratusse kippusid, siis kleebiti nad lõhnava ja sitke pumatiga peakamara külge kinni ühtlaseks karvkatteks. Habe kas pügati hoopis, jäeti temast alumise moka keskpaiga alla paks koma, piirati väikeseks lõugakatvaks kantlabidaks, lasti tal lainetada täies hoos kaheharulise vihana või terava otsaga kraavilabidana; isegi hõredat kitsehabet salliti - aga lasti ka nägu habemepuhma ja vuntsivõsa nii täis kasvada, et ei saa otsa ega aru, kus selle vildisasi sees selle mehe suumulk on - nagu näitavad meile sihukest karvandust Marxi ja Engelsi pildid. Mõni jättis lõua paljaks ja kandis kahel pool lõuga pikki "kotlette" nagu keiser Wilhelm I. Lugupeetud oli tsaar Nikolai II habe, nagu Wilhelm II vurrud jälle järelekandmist leidsid. Mõne mehe ninaalune näopartii annab jälle pildi, nagu oleks tal ristilöödud varblane jalgupidi kokkusurutud hammaste vahel: laiali tiivad vurrudeks, saba habemeks. Aga teise lõuaehe on nii ilusasti kahele poole harali kammitud, et paistab, nagu oleks kana oma tagupoole suled vastu ägedat tuult keeranud. Inimene oli leidlik oma karuskattega. (lk 206)
Meie orkester oli alati valmis sisse võtma. Joodi sageli, vahel mõni mees tõmbas isegi üleliia, kui leidus üliheldeid pakkujaid. Suuremat õnnetust sellest ei tulnud kui see, et üks meist, kontrabass, jõi enese lõplikult pätiks, teine, minu kaastrompetist, sai enesele põskede vahele punase nina, mis paisus, värvi juure võttis, ja viimaks õitses nagu lilla hüatsint ta näos, kolmas, klarnet, jõi enese baptistiks ning sedamööda päris pühakuks. Ülejäänud võtsid parajal mõõdul, mina mitte sugugi. Alkoholist õppisin ma aru saama alles siis, kui priiviinakest ja külluslikku õllekest enam võtta ei olnud ja need voodavad ajad ammu kaugete minevikumägede taga kumendasid. Minuga ühtemoodi karsklane oli poisikene Peeter, flöödimängija; moe pärast tipsutasid meie kapellmeistrid ja üle keskmise trimpas meie väikesekasvuline trummar. (lk 234)
Vana valss püsis moes alati, samuti polka - seda uhtsid eriti toredasti vanemad härrad. Nemad nagu ei võtnudki jalgadega lahuskõpsatusi teha ega tirgutanud ühtegi nagu kirburaputamisel, vaid nende jalad justkui kopsisid korraga paaris vastu põrandat; ütlemata vilunult ja kindel-tüsedalt käis nende tants; siis äkki kannaga maa sisse üks peatuslöök, järsk pöörang vasakule, ja polka läks edasi, niisama vilunult nagu äsja paremale. Noored paarid oma kärsitu, sagiva kepslemisega ei saanud kuidagi nende rahulikule hoogsusele vastu. Ka ei osanud nad polkat pahemale poole tantsida. (lk 262)
Ei olnud kerge ka daamidel, kel vähegi näokest peas seisis. Kleite kanti kontsadeni, veel uhkem: slepi ehk vedikuga; kleitide all kanti mitmeid aluskuubi, tärgeldatud ja tärgeldamata, nii et kui juhtus õnnetus ja midagi sealt allmaailmast nähtavaks sattus (kas kukkumisel või väga temperamentse kavaleri hoogsa äkk-keerutuse süül), siis tohtis maailm näha vaid järgmist. Midagi nagu õiekarika taolist, kus kaks sääre-algust etendavad tolmukate osa, ja igasugu volangid, kohevil kurrud ja mitmelt realt äärispitsid meenutavad õielehtede tihedikku. Kõik see varustus kaalus, kammitses ja pidas õhku kinni. Lisaks pihta ja põue pigistav korsett oma "vispenite" ja raudhaakidega. Veel lisaks kaelad enamasti kurguni kinni ja käsivarred sinkvarrukais või hiljem nn. reform-käistes. Nende reform seisnes selles, et endine ülemine sink-osa oli pööratud alla, randmeosast maha rippuma. Ja kui juhtuski mõni julgem käsivars lühikesed puhvikesed käisteks saanud olema, siis nõudis komme selle paljastuse jalamaidset katmist pikkade valgete glasseekinnaste abil. (lk 262-263)
Ja pruutpaari austuseks seisab samas altari ees poolkaares kuus valges kleidis pruutneitsit ja kuus peiupolssi. Igal neist on rinnas valge pikkade lintidega siidrosett, ja veel midagi; niisugune klaasike, alt kinni ja pealt lahti ning nõel küljes, klaasikeses vesi ja kimbuke mürte - ja vesi ei tohi maha rappuda ega kimbuke välja kukkuda, nii liikumatult pidi noor inimene liikuma... - See on otsene sümbol aja tseremoniaalsusele. Hästi jõukal ja suure sõpruskonnaga pruutpaaril võib neid auvalvureid olla ka kaksteist paari. Aga seda juhtub väga harva. (lk 265)
Kõige innukamaks eesti poisiks pean ma pidama maa-koolmeistri poega Sandrat, keda hüüdsime Surmaks. Haruldaselt surnupealuuga sarnleva näoga, kui teda eemalt vaatlesid. Tema isa nime leiame sageli Jakob Hurda vanavarakogudest, kus ta esineb rahvalaulude kirjapanijana. Isa harrastus pärandus ka pojale. Ta saatis palju vanavara M. J. Eisenile - ja sai vastu eestikeelseid raamatuid. Neid armastas ta koguda rohkem, kui tal rahvaluulet vastu oli anda. Ja siis ta mõtles ise kõiksugu jutte välja, pani nad kirja ning saatis M. J. Eisenile. Mõtles välja jutte vägimeestest, teisendas neid ja pani jälle posti. Raamatuid aina tuli tema, vaese poisi, kogule täienduseks. Eisen taevas ei tea täninigi, et hea osakene tema rahvaluulekogudesse talletatud "rahvajutte" on meie Sandra-poisi süütud võltsingud. (lk 280)

"Ise idas - silmad läänes"

Olin ära kaubeldud. Pealegi väga hästi: "ainult kolm tsika hoita"...

Põksuva südamega kohale jõudnud, silmasin kolme asemel viit: kaks poole peekoni ealist noorukit täiendasid täiskasvanute kolmikut. Ja edaspidi alles lisandus saabus: kummalgi emis-emandal lohises peatselt oma valge pikk elav põrsaste-vedik taga, tehes harjaskarja üldarvu ümmarguselt kahetosinaliseks. Peatselt pärast ametisse astumist anti minu hoole alla ka arvukas lambakari. Teoreetiliselt pidid nad küll olema väga taltsad ja vagad, nagu ei nõuakski hoidmist, kuid kurja peale kippusid nemadki. Ehkki paljast siirameelsest lambapäisusest. Kuna sead tükkisid paha peale lausa salalikkusest. Kuid kuri jäi kurjaks. Ainult selle vahega, et lambad vajusid keelualadele just kui üks pilv, nagu kunagi kariloomad. Sead aga kadusid roima peale üksikult, igaüks omale poole, nagu kunagi individualistid. Lammastest tuli siiski see kasu, et nad arendasid oma süütuma olemusega minus õrnu tundeid, mis väga sobivad tulevasele luuletajale. Ja nende üpris armsad talled oma kepslemise ning poksimisega tegid mulle teatrit - mis jälle valmistas mind ette tulevaseks teatriarvustamiseks. Seda tegid põrsad ka, nagu näeme pisut allpool. - Selle karjaga ma siis rändasin mööda omi maid ning võõraid võsasid. (lk 324-325)

Ainult ühes asjas ei jõudnud me peremehega ühisele arusaamisele, vaid mida aeg edasi nihkus, seda suuremaks meie lahkheli paisus. Nimelt pastelde küsimuses. Lepingu järgi pidin ma peale kokkuräägitud palga saama prii pastlad ning jalarätid kogu teenistusaeg läbi, s. o. ligi pool aastat. Öeldakse, et kurat kulutavat enne kaheksa paari pastlaid ära, kui kaks inimest paari saab. Mina polnud kellegi kurat ja paari läksid mu sead ilma minutagi, aga kaheksa paari pastlaid panin ma nahka nagu pole asigi ja puudu tuli neist viimaks pealegi. Peremees nurises ja lõpuks võib-olla nuttiski vist salaja, aga pidi jällegi sõitma Rõugesse ja sealt uued pastlanahad tooma. Küll tõi ta neid pargituid ja parkimatuid, rohkem küll viimaseid (odavam!), aga kahe nädalaga olid nad mul jälle läbi, ning kolmanda lasksin siis juba aukude peal, kuni jälle peremees mulle uued jalga meisterdas.

Ei olnud siis ka ime, kui oktoobri algupäevil Raudsepa maa peal, seal Krabi-poolse metsa serval, niisugust pilti oli nähtud, nagu jutustas mulle nelikümmend aastat hiljem naaber Michelsoni Leon, kui oma 50. sünnipäeva puhul Sännas käimas olin. Nimelt ta näinud, kuidas üks poisike paljajalu hallaga kaetud maal mingit imelikku tantsu teinud: ikka rapsanud üht ja teist jalga kõrgele üles tõsta, just nagu püüaks ta seista - mitte enam ühe jala peal, vaid hoopis mitte ühegi jala otsas. Leon läinud ligemale ja too poisike, kes seal nii tantsis, endal silmad märjad, olnud tulevane Sänna trubaduur. - Nüüd torkas mul meelde küll, et paljaid jalgu tuli aietada toona sellepärast, et maapind oli öökülmast väga valus, niisama varvastele kui päkkadele. (lk 329)

Lasksin õmmelda enesele satäänist vene särgi. Kandsin seda särki mõistagi pükste peal - nagu see üldiselt moes oli. Ja nagu seda kandis 1905. a. paiku meie Tuglaski (ja pealegi Tartus). Sihuke moodus on küll eestlaste juures pilgatav, kuid särgi pükste sisse peksmine toonuks ju ilma kuueta kandmise korral püksivärvli ning traksid üsna lagedale, ja nõndaviisi polnuks mõeldav ei klassi ilmumine, veel vähem Puškini-majja gümnaasiumipreilidega tantsimaminek. Läbi karmimagi pakase lippasin ma selle "munder"-särgi ning plinkikulunud palitu väel ja imestan praegu, kust noorus tolle sisemise soojuse võttis, mis asendas kõik vestid, pintsakud ja vanamehe-pulloverid? Nimetatud pealissärgi distsipliinispidamiseks kasutas kogu Venemaa punutud nööri ümber vöö, tupsud uhkuseks nööri otstes. Mina aga kasutasin selle asemel eesti vööd. Sidusin selle kolm korda ümber oma piha ja nõnda, et kõik kolm keerdu eraldi nähtavale jäid ning kokku ühe niisuguse tubli kogulaiuse moodustasid, et andis kohe mõõta 5-6 tolliga. Nii ma siis käisin: säärte poolest kroonupoiss, ülakehalt "revolutsionäär" ja keskkohast silmatorkavalt eestlane. (lk 334)
Martini näol toimus üks alaline võitlus vistrikkudega. Neid leidus seal valgepäisi ilusas lõhkipigistamise küpsuses ja kibuvitsa punga sarnaseid oma saamisepakitsuse punetuses, suuremaid ja väiksemaid. Nii kui üks seeria kuivama ja kaduma hakkas, nii teine juurde tärkas. Vahepealseid arvamata. Justkui hea äriaedniku redistepeenar, kust saak kunagi ei lõpe ning järelkasvud alati platsis on. (lk 371)
Kummardud töösse süvenenult oma mensuli kohal ja viseerid kippreegli klaaside (nagu pikksilma) abil asjaomast maastikupunkti, kui korraga tunned liikva lõhna. Keset kõige puhtamat põlluõhku ja all kirgast lõokese laulu äkitselt liikva lõhn! Tõstad pea, vaatad ja ennäe: kaugel eemal logistab sõita setu; tuleb Petseri turupäevalt ja liikvahõngu veel suu-habe täis. - Teinekord toob setueit meile meie külakorterisse mune müügile. Ostame ära, keedame kõvaks ja paneme lauale. Nii kui koore katki lööd, tuleb liikva lõhn vastu! Setu ja liikva olid noil ajul lahutamatud, päris nii hukutavalt, et võis karta setu rahva väljasuremist. - Hiljem seal kandis kutsetööd tehes tuli venelastega juttu setu pulmadest. Need jutustasid, et suures setu maakülas lähikonnas joodud ühes pulmas mitu ämbrit viina ja terve puud liikvat ära. Ja mitte keegi polnud ära surnud. (lk 387)
Muidu peab imestama setude omapära säilitamist keset nii lämmatavat venesust, nagu neile seda peale surub usk-kirik, kool, naabrus, idavaim ja kuna neil mingit sidet ei ole eesti rahva kultuurilise läänelisusega. Setumehed käisid küll parvekaupa eesti aladel linu rabamas ja üksikult kaubakoormaga ringi liikumas, viies kausse müügile ja tuues kaltse kasule, kuid neid kõiki koheldi emamaal kui paariaid või kui pilkealuseid, tõmbamata neid ehtsa eestluse kosutavasse ja ülendavasse rahvuse sfääri. Ja setu sõitis jälle oma kodukülla tagasi - liikvat jooma, usinasti Petseris käima, nii kirikus kui laadapäevil, ja edasi kapselduma. Naised aga istusid kodus, ehtisid end välja minnes rahvariiete, sõlgede ja raskete hõberahakettidega ning ei õppinud iial vene keelt ära. Selle voorusega nad hoidsidki oma kodud lõpliku venestuse eest kindlad. Kuid seegi ei viinud kapseldumisest välja... ei toonud siit värsket rahvuslikku juurdevoolu. (lk 388)
Kujutledes end vaimus sinna nõlvaku servale ning mälestades oma iidkaugeid esivanemaid, kes valisid selle Kalevi kalmumaa linnuseks ning peakantsiks, võid võrrelda Lindanisa ümber tekkinud pealinna Euroopa teiste pealinnade hulgaga. Siis selgub, et Riia, Kaunas, Pariis, Praha, Viin, Budapest, London, Varssavi peavad mereavaruste asemel leppima üksnes jõgedega, Rooma - Tiberi savikarva vooluga poolkuivanud sängi põhjas ja Berliin hoopis kitsa Spree-soruga. Peterburi sai küll endale laia Neeva, kuid sellest tuli linnale rohkem uputajat kui upitajat.

Ja edasi: Roomal on küll oma tubli kõrgendik Monte Pincio, kuid taltsa üleminekuga all-linnast üles ega oma see meie Toom pea uhket kaljuäkilisust. Pariisil on oma Montmartre, kuid alles linna serval ja ühepoolse väljavaatega; analoogilist kohtame Budapestis. Võrdluse Toompeaga kannatab välja küll Hradšin Prahas, olles mõõtudelt ehk vägevam ja ehitustelt kindlasti uhkem, kuid mere puudumine tühistab nii selle võrdsuse kui üleoleku. Mere puudumine on tšehhidele üldse valus asi. Kunagi kaugemas ajaloos jõudnud üks böömi väepealik oma malevaga kuni Läänemereni välja, selle soolasest veest lasknud ta mitu vaati täis panna ja võtnud need kodumaale kaasa, kuivamaarottide rahvale imestlemiseks ja oma sangariretke asitõendiks...

Vaadeldes veel pealinnade asetusi, näeme, et Viin, Berliin, Riia lamavad tasandikel, et Moskva kiitleb küll oma seitsme künkaga, kuid neil on umbes laste liivakasti kohased dimensioonid, ja Peterburi upub suisa sohu - sinna ta ju Peeter I poolt tambiti, püstvaiade otsa ja loodis luukerede peale... (lk 478-479)

"Siuru-raamat"

Artur Adson, "Siuru-raamat" [1949], Tänapäev, 2017

Astrahani Keiserliku Muusikakooli direktor Artur Kapp on pidustustele tulnud, Berliini Kuningliku Kõrgema Muusikakooli professor Rudolf Tobias juhatab isiklikult sümfooniakontserti: tal on kunstniku lokid, peen profiil ja looritatud pilk, ta hoiab lauge maas, justkui viibides mitterealiteedis. Oma stulpmansette peab ta ägedama vehkimise juures sageli randmenõksatusega tagasi korrale kutsuma, muidu need võib-olla lendaksid mõne fortissimo või furioso korral orkestrisse. (lk 25)
Terrassi ees sirutas end üles ja harali vana pirnipuu, mis kevadeti oma musta tüve, harud ja oksad nii üleni valgeid õisi täis ehtis, et raputasid imestusest pead. Sügise poole see puu ise raputas endast maha pisikesi kollaseid vahapehmeid pirne ja need siis lebasid rohus just nii, nagu see seisab salmides "Sinises purjes". Et lapsed neid üles tohtisid korjata, seda ei keelanud kunagi majaomanik vanapreili von Döhler, kes elas ülal ärklikorteris - nagu mõni "Vanamamsli saladus". Pirnipuu alust ümbritses ümar lilleklump, kus kasvasid ning õitsesid kõik need reseedad, heliotroobid ja levkoid, nagu neid taas on elustatud "Eelõitsengus" ja "Sonettides". (lk 32)
Kogunesid meiegi mehed kutseaastate määras ja nad viidi varsti lahinguisse Preisimaa aladele. Vene ratsaväe käsutaja kindral Paul von Rennenkampf lubas oma parema käe otsast raiuda, kui ta jõuluks Berliini ei jõua. Kolme kuuga pidi olema sõjal lõpp. Aga lõpp tuli Vene armeele, mis opereeris Masuuria järvede piirkonnas, ja langes lugematuid eestigi mehi. Kuid mobiliseeriti neid uuesti ja tuli ka uusi langemisi, haavamisi ja teadmata kadumisi. (lk 72)
Muuseas: kohviku nimetuse leiutas kas Konrad Mägi või kes, igatahes keegi kunsti- ja kirjarahva seast Tartus, ja Tuglas tõi selle Tallinnagi, kus seni oli valitsenud sõnakuju "kaffee". Kaldun "kindlasti vist" arvama, et too leiutaja oli kunstnik Mägi, kirjandusliku nimega Homunculus "Felix Ormussonis", sest kohvik - Werner - oli ta teine kodu: seal ta istus, seal ta seisis ahju najal külmal ajal ja sinna käis ta ka neil tundidel, tagaukse kaudu, millal Werner eest kinni oli, sest tal polnud ju kodus mingit toitlustusseadet ega -kommet. (lk 99)
Tuglas oli kõigiti kena mees, kes armastas lugeda, mõtelda ja kõnelda. Ainult tal oli üks suur viga juures: ta oli sots ja ta ei tunnustanud hinge olemasolu. Ka armastusele vaatas ta materialistlikult. Ise nii viisakas mees ja suur esteet - aga sots! Sellest nooruse haigusest ei olnud ta suutnud end vabastada. Kahju! (lk 103-104)
Suurima nalja valmistas Semper mulle mu vana pruuni veluurkaabuga elik mu eaka ja ausa kohvikannu-"värmeriga". Tollesamaga, mida ma aastaid olin kandnud ja veel kauemini oma kohvikannu katteks kasutanud, ka siis, kui kann ahjus põlevkivileegi peal kuumenemas käis ja sealt ehtsa moorlasena välja tuli. See tume kannukaabu sai äkitselt Semperi valgustatud pea katteks. Säärasel viisil: Saksa okupatsiooni algul kartis Semper arreteerimist ning otsustas vahetada oma ohvitserimundri tsiviilriietuse vastu ja kaduda Tallinnast. Selleks sai ta minult palitu ja tolle vana veluuri. Palitu sain aasta või paari pärast tagasi, kaabut mitte. Tänapäevanigi mitte. Sellevastu nägin seda oma erukaabut kolm aastat hiljem ikka sama esteet-Semperi nupu otsas Berliinis, kus ta Tartu rikka sitsikaupmehe väimehena just näguripäevi ei näinud. Oma kümme aastat oli see kaabu nüüd juba vana, aga ikka püsis ta veel aukohal... (lk 116)
Oma ühingu registreerisime seaduslikus korras Eestimaa komissari Jaan Poska kantseleis Toompeal, milleks koostasime ka põhikirja nagu kord ja kohus. Mitte aga nii, nagu Visnapuu oma eelmainitud kirjutuses ütleb: "See põhikiri sai ühepunktiline: "Siurul ei ole põhikirja." Oli, vennas, oli. Ja kõigi reeglite pärane, õiguste, eesmärkide ja organitega nagu juhatus ja revisjonikomisjon. Liikmeid jätkus meil just parajasti viimase kahe organi jaoks, kummalegi 3. See on aga täitsa õige, et esimeheks valisime Marie Underi. Alla kirjutasime kõik, ja kui meie liignimedele optilise pilgu heitsin, siis leidsin, et nende algtähed moodustavad täpselt nime: Gustav. See pidi olema hea tähendus. Ja läkski kõik hästi - mõnda aega. (lk 122)
Tuglas esines oma fantastilise novelliga kõige kõlavamalt ja kõmiseva retoorikaga. Tal oli ka seljataga kunagine miitingumehe vilumus ja soome "lausumise" nivoo. Aga peaasi: ta õlitas tavaliselt oma häälepaelu enne esinemist tooreste kanamunade joomisega - neli kuni kaheksa tükki! (lk 123-124, Siuru õhtu Estonias, 17. september 1917)
Tuglas on ka ainus nooreestlastest, kes Jaan Oksa nii lähedaks on võtnud. Teistest Noor-Eesti kirjanikest on keegi Jaan Oksa nimetanud poolharitlaseks. Selle kohta on mul märkida: kuigi see nii on, siis Oksa produktsioonis see ei avaldu. Kunsti teed ja olemus ei tarvitse sugugi sõltuda aastate arvust, kui palju koolipinke on nühitud, ega oleneda diplomitest. Ma ei tunne Eestis ülikooliharidusega proosameest, kes nii jõulist ja sügavat, ühenduses liigutava varjatud tundelisusega, on kirjutanud nagu Jaan Oks. Ja Noor-Eesti omaaegne asjadevalitseja Bernhard Linde on kunagi kirjutanud Jaan Oksale ühes käsikirja tagastamisega: "Teie stiil maksab pool kopikat ja Teie sisu maksab kopik." (lk 142)
Kui Tassa paiskus ekstaasi - ja millal seda temaga ei juhtunud! -, siis, kui satuti istuma Werneri latris, tuli karta mööblite ja latriseinte tervise pärast, siis ta vehkis oma suure turjaka mehe pikkade kätega, siis põlesid ja pöörlesid ta silmade suured munad ja suu puristas sõnade valanguid mitut sugu sisisemise ja tuule kopsudesse tõmbamise häälte saatel. (lk 158-159)
Paaris Aleksander Tassaga tuleb nimetada Siuru kaastöölisena ja pooldajana August Allet - nii kummaline kui see ka on. Sest esimest tunneme kui suurt esteeti, teist jälle kui väga jämedasuulist pähevalajat. Viimaseks muutus Alle alles pikkamisi kõrtsiatmosfääri mõjul. Revolutsiooni järel aga Tartu ja viimase langemise järel enamlaste kätte Tallinna ilmudes esines ta väga viisakana, suudles daami kätt ja ilmutas mõndagi poola galantsusest, tulles sellelt kavaleride maalt. Sinna jätnud ta maha 1) oma kunagise kavatsuse saada katoliku paatriks, 2) oma armuvalu ja 3) õpingud ülikoolis, et saada arstiks. Sellest kõigest oli tal Tartu ilmudes järel vaid üliõpilase kulunud mütsilodu ja musta palitu rinnaesisel poola panide dresspunumid mustast paelast. (lk 160)
Barbaruse ja Semperi sõprus algas juba Pärnu gümnaasiumist ja leiab head iseloomustust sõprade karakteri suhtes järgmises episoodis: kui nad - vanemate kõigutamatul käsul - leeri läksid ja armulauale mineku eel seisid, siis teinud nad omavahel maha, et häirivad seda iganenud ja tagurlikku kiriku värki sedamoodi, et ilmuvad altari ette mitte vikskamassides nagu kogu viisakas ristirahvas, vaid palja jala otsa torgatud sandaalides, mis toona just moodi olid läinud. Maha tehtud ja mehekäsi selle peale! Kui aga jõudnud kätte pidulik altari ette minek, siis meie Johanneste paaris olnud ainult ühel sandaalid palja jala otsas ja nimelt Barbarusel, kuna Semper sõna murdnud ja häbelikult kamassidesse oli pugenud, jättes nõnda sõbra üksinda kirikurahva pilkepilkude alla. Muide, nii on see ikka olnud: nelja silma all on Semper täitsa sinu mees, suure hulga ees aga kõigi, või kui tahate: ei kellegi mees. (lk 181)
Nüüd asuti ajakirja väljaandmisele loodetava ja ainumõeldava riigitoetuse abil. Asja läbiviimine tehti juhatusele ülesandeks. Juhatusse kuulusid Metsanurk, Lintrop (tookordne Eesti Telegraafi Agentuuri juhataja), allakirjutanu Tallinnast ja Tuglas Tartust, rohkem nimesid ei mäleta.[Karl Ast-Rumor] Koostasime märgukirja Haridusministeeriumile. Selle sepitses Jaan Lintrop nii mõjusa, et tõestas isegi eesti rahvaarvu kasvu käimapandava kirjandusliku ajakirja kaudu. Meie teised juhatuse liikmed leidsime sellise väite liiga julgeks ja otsustasime esineda tagasihoidlikuma märgukirjaga. Viimase, kainema redaktsiooni tegemine usaldati mulle kui juhatuse sekretärile. Nüüd saatsime selle memorandumiga tulle Tuglase kui diplomaadi ja autoriteedi. Tal oli esinemisoskust ja argumenteerimiseks materjali peas rohkem kui tarvis. Asi läks läbi. Piisav summa ajakirja väljaandmiseks võeti riigi eelarvesse. (lk 190)
Ja kirjanike eneste seast tõusnud valitsuseliige, haridusminister Jaan Lattik tegi Kultuurkapitali seaduses reformi suure pöördega "autoritaarsuse" poole, nimelt Vabariigi Valitsuse jagada jäeti mitte enam pelk viiendik, nagu see leidis aset Kultuurkapitali romantilisel algusperioodil, vaid tervenisti pool laekunud tuludest, nagu selle seisukohani juhtis meid elu realiteet. Selle "reetmise" eest Jaan Lattik meilt kirjanikelt ka sai "häid" ja kõvu sõnu. Noil õndsail ajul tohtis ju ministrile midagi ütelda avalikultki, ega siis niisugust asjameest kardetud, pelgama pidi vanal tsaariajal. Meil tohiti isegi sõimata, riigipead ennastki ja veel koguni manatud ning põhjatud "autoritaarsel" ja "pooldiktaatorlikul" ajal. (lk 220-221)
Talu õuel kõndis ringi vana hall isahani, kes kangesti oma peremeest hoidis ja truu peni kombel ta järel jalutas. Kord pidanud samas naabruses koolimaja õuel Kaarel Eenpalu kokkutulnud rahvale mingit kõnet. Ja hani läinud kaasa kõnelema. Tulnud kõnepidaja kateedri juurde ja kaagutanud vapralt kaasa, ei lähe ega lähe ära. Nüüdki, minu sealolekul, kõndis see hani Kaarel Eenpalul kogu aeg ustavalt kannul, niipalju kui peremees väljas liikus. (lk 272)

Tema kohta

Kirjanduse ideoloogiliste ohjajate jäikus on tõepoolest läbi aegade olnud hämmastavalt üheülbaline. Paguluses näiteks leidis Artur Adson, et isegi "Nimed marmortahvlil I" vajavat redigeerimist "punasest vaimsusest" ("Välis-Eesti" 4. I 1948), Kalju Lepiku inimlikust tragismist laetud "Mängumees" esindavat aga ilmseid "kõrtsivärsse ja viinaviskamise luulet, jõhkrat praalimist ja ultranaturalistlikku puskarivingus olemist", sest pole arvustaja meelest piisavalt kaunisõnaline ja võitlev, nagu tema nägemuses kirjandus pidanuks olema ("Välis-Eesti" 23. I 1949).
- Harald Peep, "Nii et suled lendavad", 2001, lk 89