Proosa

muuda
  • "See on siis nüüd see Kentuki Lõvi, käis Arno peast läbi. Ja tahtmata kordas ta oma mõtet valjusti.
"Kentuki Lõvi..."
Terve klass hakkas laginal naerma ja Tootsile jäi see uus nimi külge nagu pigi. Nurgast ära tulles oli ta Arno peale küll natuke pahane, aga sai silmapilk jälle sõbraks, kui teine ütles, et tal kodus üks imelik võru olla. Küsimise peale, mis võru see nimelt oli, ei teadnud Arno õieti midagi vastata, sest et terve võrulugu oli ainult vale. Arnol oli Petersoni noa-ostmise lugu meeles, ta katsus nüüd omakorda võru läbi nahka päästa. Teine ei olnud ka väga uudishimulik, käskis võru kooli ühes tuua, ja asi oli joones.
Arno arvas, et asi sellega lõpeb ja et teine võruloo ära unustab, aga ta eksis. Kojuminekul ütles Toots temale järgmised hirmsad sõnad:
"Pea meeles, Tali, et sa võru ühes tood... Või muidu hakkan ma ise Teelega plaani tegema."


  • Et vanasti oli meie metsades palju hunte, siis on jüripäeva kommete juures rohkesti juttu huntidest ja hunti ennast kutsutakse pühajürikutsikaks. Jüripäeva hommikul pandavat hundile võru suu peale, mispärast ta kuni mihklipäevani (29. septembrini) on vähe kardetav ega puutu veiseid ja teisi koduloomi. (lk 20-21)
  • Ka ei tohtinud karjane esimesel karjapäeval puude oksi murda ega lõigata, sest muidu poleks võru panemisest hundi nina peale mingit kasu olnud. Karjasel võis ainult kepp kaasas olla. (lk 21)