Karjane
.jpg)
PiibelRedigeeri
- Häda nurjatule karjasele, kes jätab lambad maha! Mõõk temale käsivarde ja paremasse silma! Ta käsivars kuivagu hoopis ja ta parem silm kustugu koguni!
- Sakarja 11:17
- Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas:
- 14 "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!"
- 15 Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: "Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!"
- 16 Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.
- 17 Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta.
- 18 Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud.
- Luuka evangeelium 2:13-18
- Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.
- 12 Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -,
- 13 ta on ju palgaline ega hooli lammastest.
- 14 Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind,
- 15 nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest.
- 16 Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.
- Johannese evangeelium, 10:11-16
ProosaRedigeeri
- [Aramis:] "Pealegi on Bazin auahne ja tark. Ta on lugenud ajalugu, mu härrad, ja ta teab, et Sixtus V sai paavstiks, kuigi oli olnud seakarjus."
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 453
- Kaheteistaastane Miku oli talu vanem laps. Temale oli juba kolmat suve usaldatud suur ülesanne — ta pidi talu lehmi-lambaid karjatama, selle eest hoolitsema, et loomad igapäev kohud hästi täis saaksid, et nad ei pääseks põllule või heinamaale pahandust tegema, ning et ka neile endile midagi halba ei juhtuks.
- — Kari on talu suurem vara, ütles isa tõsiselt, kui Miku esimest suve hakkas karjas käima.
- — Ma usaldan ta sinu hooleks, sellepärast valva ja toida teda hoolega.
- Miku oli arukas ja tubli poiss. Ta nägi, kuis isa-ema hoolsalt töötasid, et kodutalu korras oleks, et põld leiba ja kari leivakõrvast annaks lastele ja kogu taluperele. Sellepärast oli Mikul kangesti hea meel, et ka tema nüüd kasulik võis olla ja selles suures töös omajagu kaasa aidata, ja ta püüdis oma ülesannet kõige paremini täita. Ta otsis loomadele paremad söödamaad ja rõõmutses, kui nende kõhud mahlakast rohuhulgast ümmaraks paisusid kui hiigla pallid.
- Kui siis lõunal või õhtul ema vahtukobrutava lüpsikuga laudast tuli ja ütles, et lehmade piimahulk hea toitmise tõttu aina suureneb, ning seejuures õrnalt käega üle Miku pea tõmbas, ja kui isa lisas, et noh, Miku peab ju nende eest hästi hoolt, — siis oli poisil nii ütlemata hea tunne, et lippas aeda ja viskas seal suurest rõõmust paar hoogsat kukerpalli. (lk 6-7)
- Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944
LuuleRedigeeri
Ju karjane läeb karjaga:
Till, tall! must kirjak kõige ees.
Till, tall! ka kostab metsa sees
ja vastab niit ja karjamaa.
Ju kõlab läbi hommiku
üks pasun eemal: tu, tu, tu!
Jõe ääres aurab lokkav hein,
siit tagapool mets, mäesein,
kust läheb linnatee
ja kaob puude vahele -
just nagu tänav silmale.
- Juhan Liiv, "Hommik" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 78
