Juhan Liiv

eesti kirjanik (1864-1913)

Juhan Liiv (Johannes Liiv) (30. aprill 1864 – 1. detsember 1913) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.

Juhan Liiv
see elab tulevikuta.
  • "Kes minevikku ei mäleta", "Killud" 31, rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 324


Luule

muuda

Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord — kui terve mõte —
ükskord on Eesti riik!

Kas aastatuhanded mingu,
siis vast see haiget ei tee,
et suurte rahvaste kõrval
on vaba ka väikene.

  • "Kas näitad?" kogust J. Liiv, "Luuletused", Tartu, 1926, lk 98


Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,
kas vabameelne, vana-, kodanlane,
kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,
kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.

Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.

  • "Minu erakond", rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 197


  • Kes suur ei saa olla, olgu väikegi,
Väike suur on narrusest narremgi.
  • "Kes suur ei saa olla, olgu väikegi", "Killud" 9 [30. jaanuar 1910], rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 319


Mees pole pikem kübarast,
härg viimsest naelast raskem,
ei rahvas parem rahvusest;
mis on nad — olla laskem!

  • "Mees pole pikem kübarast", "Killud" 41 [1908], rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 326

Tema kohta

muuda
  • Igas rahvuskirjanduses on oma "hull geenius", kes lõpetab vaimuhaiglas. Eestis on selleks Juhan Liiv, eesti kirjandusloo üks tähelepanuväärsemaid isiksusi.
    • Anne Nahkur, "Lühike eesti kirjanduslugu: õpik vene õppekeelega gümnaasiumile" Tallinn: Koolibri, 2007, lk 8


  • Liivi hullusemüüti on meil Tuglase õhutusel tagantjärele põhjalikult ekspluateeritud. Nüüd on ülim aeg tähele panna Liivi tarkust – mõtleva luuletajana. Hulludest on maailm aina kubisenud, tarkust on tulnud pigem otsida tikutulega.


  • 1891. aastast pärineb Juhan Liivi jantlik allegooria "Ühe teise ilma kodaniku kepijoonistused planeet Marsi peal ehk väga imelikud nähtused maa peal nägemata asjadest", mis parodeerib Marsi elanike näitel Eesti ajakirjandust ja eestlaste jagunemist konkureerivatesse erakondadesse. Pamflett on kirjutatud vastuseks Eduard Vilde luuletaja-paroodiale "Suguvend Johannes", ja muuhulgas on siin juttu "sopandeid" kirjutavast kirjanikust, kes siirdub elama Marsile ega tulegi sealt enam tagasi. Liiv pidas ilmselt silmas Vilde pikemat viibimist Berliinis ja tema n.-ö. rahvusvahelise mehe mainet. Igatahes oli Liivi Marsi-kujutlus (millele järgnes pikem poleemika Vilde kirjatööde ümber) nii mõjuvõimas, et seda meenutatakse veel kümme aastat hiljemgi. 1901. aastast leiame ajalehe följetonisti sellekohase teate: "Ka kõneldakse, et sopakirjanik planeet Marsi pealt meie maakerale tagasi tulevat [---]." Näeme, et Mars on Eesti kirjanduslikus praktikas varakult paigutatud küllaltki ühemõtteliselt koomilise, "tõsise" kirjanduse vaatenurgast perifeerse stiilikihistuse hõlma.
    • Toomas Haug, "Tagasi perifeeriasse: Jüri Loigu elu Marsil". Looming nr 6/2012, lk 867



  • "Kuuskümmend protsenti!" oigab Lesta. "Taga targemaks asi läheb! Mispärast mitte seitsekümmend?... kaheksakümmend, üheksakümmend, sada... sada viis protsenti? Te olete vana ärimees — no kas te olete kunagi kuulnud, et mõne kauba pealt antakse kuuskümmend protsenti? Kas teie Nossov, keda te mulle kuuskümmend korda päevas nina alla torkate, kas seesama Nossov andis jällemüüjatele kuuskümmend protsenti? Püha rist! Aita sinagi, Toots, kui sul minust veel vähegi kahju on! Minu kirjastusäri on otsas, ma olen enam kui pankrott ja tunnen, tunnen, kudas üks nägemata võim praegu mu jalast mu ainsaid pükse kisub. Varsti pean ma omad jalad ajalehepaberi sisse mässima, niude ümber köitma mõne vana räbala või Kippeli võrgu ja siis... siis tuleb mulle jälle mõni juurde ja ütleb, kavalasti naeratades: "Ah teie oletegi see kirjastaja Lesta? Hmhü-hüh!..." — "Jah, mina olen kuulus kirjanik Lesta ja veel kuulsam kirjastaja Lesta, minu raamatud ja minu ärid täidavad kogu maailmaruumi. Põrguski on mul oma abikauplus või filiaale — seal olen ma asjaajamise kuulsa ärimehe Nossovi kätte annud, kellele veel kuulsam ärimees Kippel varsti abiks läheb. Taevas laotab minu raamatuid laiali Juhan Liiv, sest tema, kes elus pidi leppima nii piskuga, tema olen ma nüüd pannud ülе palju."


Eesti luule

muuda

Vast ainult üks meil on see päris hull
kes lõhkus aknaraamid ja Poolamaale
põgenes Ta oli mütsita ja kuueta
ja rongilt maha võeti kui kukutatud kuningas
/---/
    Pärast tihast aknal uuris kaela alt valge
kõht kollane Mis öelda tahtis tema
Lumesajus sumpides kui teed ei ole tulekiiri
me olemegi tema Ei otsi küsimusi ega oota
vastust See tulek on me saatus

  • Ene Mihkelson, kogust "Tulek on su saatus", Eesti Raamat, 1987, lk 32


Jah, kas teda oligi üldse?
Küll, oli küll! –- Oh, kuidas kukepoeg toksib
südant seestpoolt kui munakoort.
Juba ajabki rinna ette:
oli küll, oli küll meil säärane mees,
televisioonimast rabas,
mäelseisja madalal nõmmel!
Ei, ei, seda tõepoolest mitte!
Kõige igavama argisema kesknädala nimel –
mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!


Kõik lapsed Jumala pihus.
Kui haige tiivaga lind
Su luule peksles mu ihus.
See piinas - see päästis mind.

Sääl tõusis kui tuulepuhang
üks oksi vapustav viiv -
ma hingasin: kuule, Juhan...
Ja vastu varises liiv.

  • Doris Kareva, "Ei valust me enam räägi" kogus "Vari ja viiv", 1986, lk 60

Vaata ka

muuda
  • "Vari", Juhan Liivi jutustus

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
 
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: