/---/Vagune kartlik loomakene on varsti mu lõua paljaks teinud ja minul väriseb ihu tulevase sabaristimise pärast.

Maa võrrelduna Marsiga
  • Ülikoolid ei suuda enam pakkuda elementaarset kompetentsi ühiskonnale, kes neid üleval peab. Kui ei ole refleksiooni, siis ühis­kond ei liigu edasi. See, et Eesti ühiskond tammub juba aastaid paigal ja otsib nõu­tult ideed, mis innustaks, ega leia midagi muud kui mõte lennata Marsile, on minu hinnangul teaduspoliitika tulemus.


  • Kuna näiteks lend maakeralt Marsile vältab kinnises aparaadis umbes 9 kuud, siis on selge, et sarnase pika aja peale pole võimalik hapnikku hingamiseks kaasa võtta. See nõuaks suuri ruume. Küsimusest aitab aga üle sarnane seadeldis, mis äratarvitatud hapniku jälle hapnikuks ümber muudab. Sõitjaid olgu 3. Aparaadi keerulise ehituse juures võib väiksemgi rike saada saatuslikuks, sellepärast peaks aparaadis olema wähemalt 3 inimest. Kardetavaks võivad veel saada lendtähed, mis võivad aparaadi hävitada. Purustab lendtäht aparaadi, siis tekib küsimus, mida saab inimestega. On päris kindel, et ta lõhkeb, kuna tema sees on rõhumine. Enesest ei ole aga lendtähed kuigi kardetavad, kuna neid palju ette ei tule. Võrdluseks võib tähendada, et Tartu uulitsatel palju hädaohtlikum on liikuda, kui lendtähtede suhtes maailmaruumis. Kõneleja arvates wõiks lend ilmaruumi teostuda umbes 20 aasta pärast, missuguseks ajaks arvatavasti suudetakse wõita kõik takistused.


  • Ilus suvi seisab ees ja kui hetkel ei saa asjahuvilistele veel soovitada sõitu Marsile, siis Hiiumaale Eesti vanimaid puunõusid kaema minna on täiesti võimalik.


  • Selle numbri kaanel on tekst: Maa invasioon Marsile. Omamoodi oleme lasknud end inspireerida lugematutest ulmefilmidest ja -raamatutest, kus marslaste sissetung on üks populaarsemaid teemasid. Tegelikkus näib hoopis vastupidine – mitte marslased Maal, vaid maalased Marsil. Kuigi, jah, need pole suured heledad mehikesed (loe: inimesed), kes Punase planeedi pinnal liiguvad, vaid meie kuuerattalised või -jalgsed metallist sõbrad.
Inimese lend Marsile on juba aastakümneid olnud saavutus, mis saab teoks "hiljemalt 25 aasta pärast". Algul võis selle hinnangu taga olla kosmoseajastu koidiku piiritu optimism, mille kohaselt pidid möödunud sajandivahetuseks Kuul lokkama haljad aiad, hiljem kainemalt järele mõeldes lihtsalt lootus tehnika kiirele arengule. Tehnika on küll kiiresti arenenud, ent inimene pole Marsile veel jõudnud ega lähiaastail jõuagi.
  • Tänu arvukatele missioonidele tunneme Marssi juba ehk paremini kui mõnda kohta maamuna peal ning järjekordsed vaated ruugele maastikule, isegi kui kaameranuppu vajutaks inimese sõrm, ei tekitaks enam ohhoo-elamust. Eelkõige taandub mehitatud Marsi-lennu küsimus sellele: mida suudavad inimesed teha paremini kui robotid? Ilmselt on möödas ajad, mil selliseid ettevõtmisi kannustas pelgalt rahvuslik uhkus või enesetõestamise soov. Selleks on hind on liiga kõrge.
  • Kunagi inimesed Marsile kindlasti jõuavad ja mine tea, ehk hakkavad seal õunapuudki õitsema – aga alles siis, kui aeg selleks on küps.
    • Arko Olesk, "Millal jõuame Marsile?" Tarkade Klubi, 5/2008, lk 5


  • Esimesena laskus 4. jaanuaril 2004 Marsile sõsarast varem startinud Spirit, mille maandumiskoht on ekvaatorist lõuna pool asuvas 170 km läbimõõduga Gusevi kraatris, kus võis olla järv ja kuhu suubub voolusäng, mida mööda võis kunagi voolata vesi. Esimestel Marsi pinnal tehtud fotodel avanes vaade tasandikule, mida katvaid kive oli tunduvalt vähem kui varasematel maandumiskohtadel. Taamal kolme-nelja kilomeetri kaugusel paistis ka väike mäestik (õigemini küll küngastik), mis sai hukkunud kosmosesüstiku järgi nimeks Columbia mäed ning mille tippudele anti selle katastroofi käigus hukkunud astronautide nimed. Kõrgeima mäe tipp tõuseb 130 meetrit üle ümbruskonna.
  • 25. jaanuaril maandus Marsile Spiriti teisik Opportunity, mille maandumiskoht, Meridiani platoo, asub samuti ekvaatori lähedal, kuid Spiriti suhtes Marsi vastasküljel. Koht valiti maandamiseks sellepärast, et Mars Global Surveyor oli spektroskoopiliselt leidnud sealt palju halliks hematiidiks nimetatavat mineraali, mis moodustub Maal sageli just vee toimel, kuigi võib olla ka vulkaanilist päritolu. [---] Juba esimestel tegevusnädalatel avastas Opportunity pinnasest 2–3 mm läbimõõduga hematiidist kuulikesed, mida uurijad hakkasid kutsuma mustikateks (inglise keeles blueberry). Kõige tõenäolisemalt on need tekkinud kunagi seal asunud veekogus.
  • Mehitatud lendudeni läheb aga veel palju aega. President George W. Bush kuulutas küll 14. jaanuaril 2004 välja uue mehitatud lendude programmi, mille eesmärgiks on saata astronaudid nii Kuule kui Marsile, kuid erinevalt Maa kaaslase pinnale jõudmise tähtajast 2020. aastast ei teinud ta Marsi puhul mingitest tärminitest juttu. Julgem mees on NASA praegune juht Michael D. Griffin, kes möödunud aasta septembris Indias Hyderabadis toimunud Rahvusvahelisel Astronautika Kongressil esinedes ütles, et kosmoseajastu 100. aastapäeval 2057. aastal "peaksime tähistama 20 aasta möödumist inimese jõudmisest Marsile".
    • Tõnu Tuvikene, "Kahekesi Marsil, kolmas kohe tulemas" Tarkade Klubi, 5/2008, lk 25-33


  • Marsi teadlasele, kellel puudub käsitus nägemistajust, võiksid olla arusaadavad vikerkaar, äike või pilved kui füüsikalised nähtused, ehkki ta poleks mitte kunagi võimeline aru saama vikerkaarest, äikesest või pilvedest kui inimmõistetest, ega sellest kohast, mis neil asjadel on meie fenomenaalses maailmas. Nende mõistete alla kuuluvate asjade objektiivset loomust võiks ta mõista, sest ehkki need mõisted ise on seotud konkreetse vaatevinkliga ja konkreetse nägemisfenomenoloogiaga, asjad, mida tollest vaatevinklist mõistetakse, pole seda: nad on sellest vaatevinklist vaadeldavad, kuid tema suhtes välised; seega võib neid mõista ka teistest vaatekohtadest, ükskõik kas samade organismide või kellegi muu poolt. Välgulöögil on objektiivne iseloom, mis ei ammendu tema visuaalse väljanägemisega, ja seda saab uurida ka marslane, kellel puudub nägemine.


  • [Spender:] Küsige minult, kas ma usun, et asjadel, mida on kasutatud, on hing, ja ma ütlen "jah". Nad on kõik siin. Kõik need asjad, millel oli oma otstarve. Kõik need mäed, millel olid nimed. Ja meie ei saa neid kunagi kasutada ilma sealjuures ebamugavust tundmata. Ja kuidagi ei kõla need mäed meie jaoks õigesti; me anname neile uued nimed, aga vanad nimed on seal, kusagil ajas, ja mägesid tunti nende nimede all. Nimed, mis meie anname kanalitele ja mägedele ja linnadele, jooksevad maha nagu metspardi seljast vesi. Mis me Marsiga ka ette ei võtaks, selle peale meie hammas ei hakka. Ja siis me saame vihaseks ja kas teate, mida me teeme? Me käristame ta katki, rebime naha maha ja muudame ta enestele suupäraseks. (lk 61)
  • Spender juhatas ta väikesesse Marsi külakesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest marmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja kollase oreooliga päikese sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning meeste ja naiste ja hiiglasuurte kaunikujuliste koerte raidkujud. [---]
"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."
"See näib paganlik."
"Vastupidi, need on Jumala sümbolid, elu sümbolid. Ka Marsil oli inimene muutunud liiga palju inimeseks ja mitte küllalt loomaks. Ja Marsi inimesed taipasid, et elu säilitamiseks peavad nad loobuma küsimusest milleks elada? Elu on iseenesele vastuseks. Elu on ise propagandaks uuele elule ja võimalikult parema elu elamisele. Marslased taipasid, et nad esitasid küsimuse "milleks üldse elada?" mingil sõja- ja meeleheiteperioodi kulminatsiooni ajal, kui sellele polnudki vastust. Aga kui kord tsiviliseeritud maailm rahunes, saabus vaikus ja lõppesid sõjad, muutus see küsimus uutmoodi mõttetuks. Elu oli nüüd hea ega vajanud enam argumente."
"See kõlab, nagu olnuksid marslased üsna naiivsed."
"Ainult siis, kui tasus olla naiivne. Nad lakkasid liigselt ponnistamast, et kõike hävitada, et kõike alandada. Nad sulatasid kokku religiooni, kunsti ja teaduse sellepärast, et põhiliselt pole teadus muud, kui ime uurimine, mida me ei suuda kunagi seletada, ja kunst on selle ime interpretatsioon. Nad ei lasknud kunagi teadusel purustada esteetilist ja ilusat. Kõik seisneb lihtsalt määras. Maa inimene mõtleb: "Sellel pildil tegelikult ei ole värvusi. Teadlane võib tõestada, et värvus sõltub valgust reflekteerivate rakkude paigutusest aines. Sellest järeldub, et värvus ei ole vaadeldavate esemete reaalne osa!" Kaugelt nutikam marslane ütleks: "See on ilus pilt. Ta sündis inspireeritud mehe käe ja vaimu läbi. Selle idee ja värv on elust võetud. See asi on hea"." (lk 74-75)
  • Inimesed tulid Maalt Marsile. Nad tulid sellepärast, et nad kas kartsid või ei kartnud, sellepärast, et nad olid kas õnnelikud või õnnetud, sellepärast et nad tundsid end olevat palverändurid, või nad ei tundnud end olevat palverändurid. Igal mehel oli oma põhjus. Nad jätsid maha halvad naised või halvad töökohad või halvad linnad, nad tulid, et midagi leida või midagi maha jätta või midagi saada, et midagi välja kaevata või midagi rahule jätta. Nad tulid väikeste unistustega või suurte soovunelmatega või hoopiski ilma nendeta. Aga valitsuse sõrm viitas neljavärvilistel plakatitel paljudes linnades: TEIE JAOKS LEIDUB TÖÖD TAEVAS. (lk 80)
  • "Kuidas sulle meeldib Marss, Pop?"
"Tore. Alati midagi uut. Ma otsustasin, kui ma möödunud aastal siia tulin, et ma ei oota midagi ega nõua midagi ega imesta millegi üle. Meil tuleb unustada Maa ja kuidas sealne elamine oli. Meil on vaja vaadata, kuidas asi on siin ja kui teistmoodi see kõik on. Mulle teeb paganama moodi nalja see ilm siin. See on Marsi ilm. Päeval kuum nagu põrgu, öösiti põrgumoodi külm. Ma saan marudama närvikõdi teistmoodi lilledest ja teistmoodi vihmast. Ma tulin erru Marsi peale ja ma tahtsin tagasi tõmbuda kohta, kus kõik on teistmoodi. Vanal mehel on tarvis, et oleks teistmoodi. Noored inimesed ei taha temaga rääkida, teised vanad inimesed tüütavad põrgumoodi ära. Nii ma mõtlesin, et kõige parem oleks mulle niisugune koht, mis on nii teistmoodi, et sul tarvitseb ainult silmad lahti teha ja sul on lõbu laialt. Ma hankisin selle bensiinijaama. Kui töö hakkab kasvama üle pea, liigun veelgi kaugemale, mõne vana maantee äärde, mis pole nii elava liiklusega, kus ma saan teenida parasjagu nii palju, kui elamiseks vaja ja mul jääb ikka veel aega, et tunda, et siin on asjad teistmoodi."
...
"Mind ei üllata enam miski," ütles vanamees. "Ma lihtsalt vaatan. Ma lihtsalt elan läbi. Kui sa ei saa Marssi võtta sellisena, nagu ta on, võiksid pigem Maa peale tagasi minna. Siin on kõik püstihull, maapind, õhk, kanalid, päriselanikud (ma pole senini neist veel ühtegi näinud, aga olen kuulnud, et nad kusagil lähedal on), kellad. Isegi minu kell käitub naljakalt. Isegi aeg on siin üleval hull. Mõnikord on mul tunne, et ma olen siin ihuüksinda, mitte kedagi teist pole tervel sellel neetud planeedil. Ma võiksin selle peale kihla vedada. Mõnikord ma tunnen, et olen umbes kaheksa aastane, minu keha on kokku pigistatud ja kõik muu on suur. Jeesus, see on just paras koht vana mehe jaoks. Hoiab mind erksana ja hoiab mind õnnelikuna. Te teate, missugune on Marss? See on samasugune, kui üks asi, mille ma sain jõuludeks seitsekümmend aastat tagasi. Ma ei tea, kas teil kunagi sellist on olnud - nad kutsusid seda kaleidoskoobiks, klaasikillud ja riie ja pärlid ja kena praht. Tõstsid selle valguse poole ja vaatasid läbi selle ja see lõi sul hinge kinni. Kui palju mustreid! Vaat, niisugune on Marss. Naudi teda. Ei maksa nõuda, et ta oleks midagi muud kui see, mis ta on."( lk 87-88)
  • Nad jõudsid kanali äärde. See oli pikk ja sirge ja jahe ja märg ja sädeles öös.
"Ma olen alati tahtnud marslast näha," ütles Michael.
"Kus nad on, paps? Sa lubasid."
"Seal nad on," ütles paps, nihutas Michaeli oma õlale ja osutas otse alla.
Marslased olid seal. Timothy hakkas värisema.
Marslased olid seal - kanalis, nad peegeldusid vees.
Timothy ja Michael ja Robert ja mamps ja paps.
Marslased vaatasid neile virvendavast veest vastu, kaua, kaua aega... (lk 191)


  • Marsil on linnasid. No, väga kena! mõtlesin ma. Linn oli päälegi väga tore, tornid väga kõrged, ja mis veel kõige imelikum, seisid päris ilma tugedeta üleval. Suured saksad kõik väga sabalised, mõnel on see ülearune liige seda, mõnel toda karva, mõnel pikk, mõnel lühike, mõnel koguni pikem kui terve keha. Ühe kui teisega katsun juttu, aga paraku — koon hakkab liikuma ja minu eest põgenetakse kui tule eest ja katsutakse aga sabasid varjata. Hädas vaatan ma ümber, kas üht habemeajaja töötuba näeksin, kust ma enesele ka saba taha laseksin seada, et need pärdikud mind enam ei kardaks. Loen ühelt klaasukselt: "Habeme mahavõtmine liikumise seaduse teel!"
— Mis veel soovite, mu härra? küsib karvavõtja.
— Tahan ka üht saba tellida.
— Saba?!
— Saba neh.
— Saba tõesti?!
— Nojah, siinpool on ju see mood.
— Vabandage, mu härra, vastab kunstnik häbelikult, mina olen erapooletu!
— Kas siis saba mõni erakonna märk on?
— Mu härra, kust teie olete?
Ütlesin, et ma otseteed Saksamaalt tulen.
— Nojah, teie maakeralased arvate, saba on saba. Saba on meie juures kõik, või ei midagi. Mina olen erapooletu ja seega ei sabakunstnik ega sabakondlane.
— Aga mulle on saba iga hinna eest tarvis, mis siin, nagu näha, passi asemel on.
— Minge ülemarsilisesse sabavalmistamise magasini. See on sääl ja sääl.
Pärgel teid küll — siunasin ma, pidin aga ometi nende kallist linnast läbi ratsutama, kuni toreda sajakordse lossi ees seisma jäin, mille väraval laua pääl oli lugeda: "Ülemarsiline sabavabrik".
— Teie soovimine, härra? küsis üks vastutulija sabasaks.
— Tahan saba tellida.
— Silmapilk, olge hääks, istuge!
Ja nende sõnadega on tal põll ees, abilised jooksevad kääridega, kammidega ja taevas teab millega kõik talle appi.
— Missugust saba härrad soovivad?
— Missugust?
Pidin ütlema: Kas see ükskõik ei ole, aga õnneks tuli mu eksitus õigel ajal meelde ja ma küsisin:
— Missugused teil on?
Sabaline vaatas nagu kahevahel olles või tunnistades minu pääle (nii nagu ei oleks minu juures kõik korras), ütles aga siis:
— Meie kaupluses on, nagu ise teate, kõiksugu sabad, mis terve Marsi pääl kantakse, kuidas neid ise tunnete (mu hambad lõgisesid), nagu: seisuse järele pikad, parajad ja lühikesed sabad, värvi järele vanameelsed, vabameelsed, parasvanameelsed ja parasvabameelsed sabad, raasike vanameelsed ja raasike vabameelsed sabad, isamaalised sabad, erapooletuse sabad, kahepaikse sabad, mida kord järele, kord põues kantakse. Ehk olete vast kirjanik? Nende tarvis on meil algupärased ja järelaimamise sabad jne. Missugusega võin teid teenida?
— Hädaabi saba! vastasin ma, et aga ühte nimetada. Higi jooksis otsa eest.
Aga kohe toodi üks saba nähtavale.
— Teie sabakandmise lubatäht?
— Pärgel võtku, kas ka siin lubatähte tarvis on?
— Mu — mu härra, — kes te olete, — mis te käite, — mis te otsite, — kas, — kus?
Hing kippus sabaseadjal kinni jääma.
— Ja kas siis teil ei olegi lubatähte?
— Ei.
— Siduge, mässige!…
Kes teab, mis oleks sündinud, aga õnneks võisin ma seletada, et maa päält tulen ja nende sabaloogikas täitsa kahjuta võõras olen. See aitas. Minu küsimuse pääle, mis siis nende kõikide mulle ette veeritud sabade tähendus on, kästi mind seda ülemarsiliselt konversatsiooni-leksikonist ehk teaduste raamatust järele vaadata.


  • Seepärast pidi Harry taluma rohkem kui tunni professor Trelawneyt, kes seletas pool tundi kõigile, et Marsi praegune asend Saturni suhtes tähendab, et juulikuus sündinud inimesi ähvardab äkiline ja vägivaldne surm.
"Noh, see on ju hea," lausus Harry valjusti, suutmata enam oma ärritust varjata, "peaasi, et see kaua aega ei võtaks, ma ei taha pikka piinlemist."
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Tulepeeker", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2000, lk 298
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel