Marmor

Marmor (kreeka marmaros 'särav kivi') on karbonaatkivimite moondel tekkinud pehme, hästi tahutav moondekivim.

Adèle d'Affry (1836-1879), Bianca Cappello marmorbüst

Virginie de Sartorius, "Vaikelu lillede ja marmorbüstiga" (1851)

Eloise Harriet Stannard, "Vaikelu vaarikakorvi ja viinamarjadega marmorlaual" (1882)

Proosa

• Marmor on külma ilmaga kohtamisele tulnud naise jahe põsk.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 17

• Ilu, vabadus - need on nagu marmorist naisekuju, kelle jalge ees tema väljavalitud surevad. Vabadus on kuldne pilv, mille juurde viib ainult kogu hinge põletav, kogu elu laastav unistus. Niisiis, kui algab ülestõus, võitlen minagi - kättesaamatu vabaduse ja ülemaise ilu eest. Mitte rahva eest, mitte enamuse eest, kes on rumal, juhm ja alati eksiteel. Kindel teooria, mis kunagi alt ei vea, kõlab nõnda: olla vähemuse poolel, kellele enamus] pidevalt ajujahti peab.
  • Marina Tsvetajeva, kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel. Rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 72

• Kiri on seisakule pandud kõne. Noodipääd on häälte kujud, seisakule pandud häälte liikumine, muusika. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: rõõmu, kurbtust.

Marmor, gips ja savi on reaalse, nähtava jälletajad. Kunstniku hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, kivisesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne "voolab".

• Juhan Liiv, Äärmärkused, "Kogutud teoksed" I. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1921

• Et inimene ja loom on sarnased, on mingis mõttes aabitsatõde; aga et nad, olles nõnda sarnased, ikkagi nii uskumatult erinevad, peaks šokeerima ja mõtlema panema. Et ahvil on käed, huvitab filosoofi hoopis vähem kui see, et ahv kätega peaaegu midagi teha ei oska - ei ta mängi kossi ega viiulit, ei tee marmorist raidkujusid ega tükelda liha.
  • Gilbert Keith Chesterton, "Dogmade võim ja seikleja". Rmt: G. K. Chesterton, "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg 2011, lk 190-191

• Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes saalis, mis pealegi lõhnas nagu kevadine aas. Marmorpinkidel piki seina istusid mehed, kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja naersid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et marmorpingis olid augud sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja inimest igal pool iluga ümbritseda.
• Karl Ristikivi, "Imede saar", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80-81

• Spender juhatas ta väikesesse Marsi külakesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest marmorist. Seal olid suured friisid ilusate loomadega, valge oreooliga kaslased ja kollase oreooliga päikese sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning meeste ja naiste ja hiiglasuurte kaunikujuliste koerte raidkujud. [---]

"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."

• Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 74

• Päkapikud peavad küpsetamist sõjakunsti osaks. Kui nemad teevad marmorkooki, siis mõtlevad nad seda sõna-sõnalt.
  • Terry Pratchett, "Savijalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2005, lk 17

Luule

Veejanu tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta uude
jäi veejoomise peal: pilt silmade ees teda lummas;
pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks.
Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub,
tardub kui raiduri teos, mis Parose marmorist taotud;
pikali maas, kaht tähte ta näeb – oma silmade paari,
juust, mis Bacchust väärt, Apollotki ehtima väärt on,
põskede õrnust kà, päris vandlist kaela ja kauneid
huuligi, purpuritoone, mis sekkuvad valgesse helki.

• Publius Ovidius Naso, "Metamorfoosid" III. Narcissus ja Echo. Tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats.

Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm udu piki kivisambaid sujub.

• Heiti Talvik, "Haud" kogust "Palavik" (1934)

Ning tasuna saavad meilt vaigus peod
paar pudelit rummi ja haigus-eod –
poeesia marmorist lauba
me anname pealekauba.

• Betti Alver, "Hulkuv laev" [1935], kogus "Tähetund" Tallinn 1966

Tühjad ja kobavad kõned.
Aga kas meistki kord mõned
aegade kaalul ei vae?
Paljud küll jäljetult kaovad,
teised ehk marmoriks taovad
Eestimaa koreda pae.

• Betti Alver, "Tuhapäeval". (Ilmunud alguses kogus "Tolm ja tuli" (1936), rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 441

"Me valguse varjutas ära
akent ahistav majamüür,
me tuba on praegu nii pime..."
"Alabaster!
Marmor!
Porfüür!"

• Betti Alver, "Juveel". Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 501

Põiklen ja otsin väravat
Hauad ei juhata teed
Marmorkujud ei tereta
Nagu ei elakski need

Hauakivi komistuskivi
Olnud on palju kordi
Püüan loobuda vanast teest
Võtangi suuna NORDI

• Juhan Viiding, "* Põiklen ja otsin väravat" kogus "Detsember" (1971), lk 53

Kirjandus

• Juhan Liiv, "Marmoris". Kogutud teosed VII, toimetanud Friedebert Tuglas. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus 1934