Pink

Pink on iste, kuhu harilikult mahub kõrvuti istuma mitu inimest.

Proosa

Kuski laia pihlaka all vana pihastunud pink. Kõrboja perenaine katsub tema tugevust, katsub, kas kannatab veel istuda. Kannatab, perenaist kannatab!
- A. H. Tammsaare, "Kõrboja peremees", 7. peatükk

Pargipinke toimetatakse ühest kohast teise niimoodi, et see pink, mis täna asub ühes Londoni pargis, oli aastaid tagasi ühes pargis Rio de Janeiros. (lk 27)
Kõige enam värskendavad abielu need vopsukesed, mida mees annab naisele, pühkides temalt pargipingi tolmu. (lk 36)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

Parajasti eelmisel päeval oli isand Kõrvits lõpetanud oma maja ehitamise. Olgu teile teada, et peaaegu lapsepõlvest peale unistas isand Kõrvits isiklikust majast, pannes igal aastal kõrvale ühe tellise.

Kuid õnnetus seisis selles, et isand Kõrvits ei osanud aritmeetikat, ja nii palus ta aeg-ajalt kingseppmeister Viinamarjakest, et see ta tellised üle loeks.

"Eks me siis vaata," ütles sel puhul meister Viinamarjake, kratsides naaskliga pead. "Kuus korda seitse – nelikümmend kaks... võtame maha üheksa... kokku on sul seitseteist."

"Ja kas neist jätkub maja ehitamiseks?"

"Ma ütleksin, et ei."

"Aga mis siis saab?"

"See on juba su enda asi. Kui ei jätku majaks, teed pingikese."

"Aga mul pole pingikest vaja. Neid on linna parkideski küllalt ja kui nad vabad pole, võin ka püstijalu seista."

Meister Viinamarjake kratsis jälle naaskliga pead, alguses parema, siis vasaku kõrva tagant, ja läks lõpuks oma töökotta.

Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011, lk 11-12

Kui ma siiski ukse avasin, leidsin, et ta mu soovist küll valesti oli aru saanud, sest leidsin enda uhkes saalis, mis pealegi lõhnas nagu kevadine aas. Marmorpinkidel piki seina istusid mehed, kes ajasid üksteisega tõsiselt juttu või jälle naljatasid ja naersid. Pidin juba vabandama ja tagasi tõmbuma, kui jõudsin näha, et marmorpingis olid augud sobiva vahemaaga nende vahel ja et ma tõepoolest olin sattunud õigesse kohta. Aga ma poleks kunagi osanud aimata, et siinne rahvas ka kõige labasemaid toiminguid oskas nii pidulikuks muuta ja inimest igal pool iluga ümbritseda.
Karl Ristikivi, "Imede saar", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1964, lk 80–81

Luule

Ei hõbepajust ma mööduda saand,
sest pingil istus mu ema.
Me vestsime juttu ilmast ja maast.
Minul kogu aeg olid silmad maas,
ja kuidagi kurb oli tema.
/---/
Ei hõbepajust ma mööduda saand,
sest pingilt tõusis mu ema.
Läks vaikides sinna, kus mustendas laas.
Siis alles ma pilgud valla sain maast
ja nägin, kui hele on tema.

Aleksander Suuman, "* Ei hõbepajust ma mööduda saand", rmt: "Kaunis on kummaline" (1988), lk 39

Ees valge maja hallil õhtul mingil
kolm vana eite istub luitund pingil.
Ja ümber vaikus.
Kui kotkad, tardund poolel lennuteel,
kolm eite istub pingil õhtu eel.
/---/
Siis tuli öö kui laps, kel mõistmist vaja.
Kolm vana eite neelas valge maja.
Ja ümber vaikus.
Kui kotkas tiirles solvumus ja häbi mingi
vaid õhus üle tühjaks jäänud pingi.

Avraham Šlonski, "Kolm vana eite", tlk Kristiina Ross, rmt: "Uni Jeruusalemmas" (1996), lk 225

Vanasõnad

Parem pingi all rahuga kui pingi peal rahuta.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929