Naaskel

Naaskel on kingseppade kriitikavahend.

Proosa

Parajasti eelmisel päeval oli isand Kõrvits lõpetanud oma maja ehitamise. Olgu teile teada, et peaaegu lapsepõlvest peale unistas isand Kõrvits isiklikust majast, pannes igal aastal kõrvale ühe tellise.

Kuid õnnetus seisis selles, et isand Kõrvits ei osanud aritmeetikat, ja nii palus ta aeg-ajalt kingseppmeister Viinamarjakest, et see ta tellised üle loeks.

"Eks me siis vaata," ütles sel puhul meister Viinamarjake, kratsides naaskliga pead. "Kuus korda seitse – nelikümmend kaks... võtame maha üheksa... kokku on sul seitseteist."

"Ja kas neist jätkub maja ehitamiseks?"

"Ma ütleksin, et ei."

"Aga mis siis saab?"

"See on juba su enda asi. Kui ei jätku majaks, teed pingikese."

"Aga mul pole pingikest vaja. Neid on linna parkideski küllalt ja kui nad vabad pole, võin ka püstijalu seista."

Meister Viinamarjake kratsis jälle naaskliga pead, alguses parema, siis vasaku kõrva tagant, ja läks lõpuks oma töökotta. (lk 11-12)

Meister Viinamarjake võttis naaskli, et pead kratsida, laskis pilgu üle telliseriida käia ja kuulutas:

"Kuus korda seitse nelikümmend kaks... maha võtta üheksa... ühesõnaga, kokku on sul sada kaheksateist."

"Kas neist jätkub maja ehitamiseks?"

"Ma arvan, et ei."

"Ja mis siis saab?"

"Mida ma sulle ikka ütlen. Teed kanakuudi."

"Aga mul pole kanu sinna sisse panna."

"Lase sinna kass sisse: kassid on kasulikud, püüavad hiiri."

"See on tõsi, aga mul pole kassi, ja tõtt öelda ka hiiri mitte."

"Siis ei oska ma sulle enam midagi soovitada," nohises meister Viinamarjake, kratsides ägedalt naaskliga pead. "Sada kaheksateist on sada kaheksateist, kas pole nii?"

"Kui seda ütlete teie, kes te aritmeetikat olete õppinud, siis on see kindlasti nõnda." (lk 12)

Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011

Ema oli omal ajal rikkas perekonnas guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve Saksamaa läbi sõitnud, ja tema silmis olid sakslased üksainus nosupiipe suitsetav ja läbi hammaste sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta tööd tegema, hoolsalt raha kokku kraapima, labast korda pidama, igavat, reeglipärast elu elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate kätega, filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.

"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."

Ivan Gontšarov, "Oblomov", II jagu, 1. peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare