Pagar
,_A_Baker_Blowing_his_Horn,_c.1660-3..jpg)
Proosa
muuda- Ema oli omal ajal rikkas perekonnas guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve Saksamaa läbi sõitnud, ja tema silmis olid sakslased üksainus nosupiipe suitsetav ja läbi hammaste sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta tööd tegema, hoolsalt raha kokku kraapima, labast korda pidama, igavat, reeglipärast elu elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate kätega, filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.
- "Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."
- Ivan Gontšarov, "Oblomov", II jagu, 1. peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare
- Koju! Koju! Lõpuks ometi! Ta lükkab lahti aiavärava. Seal pagaritööstuses on isa. Ta seisab valgetes riietes oma pannide keskel. Ta on suur ja kindel nagu alati, ja kui talle ligi lähed, saad üleni jahuseks. Isa on ikka samasugune nagu alati, kui ka kogu ülejäänud maailm on muutunud teiseks ja õudseks, nii et temas on võimatu kauem elada. (ptk 7)
- "Tere!" hõikas ta rõõmsameelselt. Ta oli kogu elu pagaritega erilist hingesugulust tundnud. Nende varahommikune pühendumus, soe, tugevalt lõhnav pärmitainas, mis näljaseid toidab. Ta oli seda elukutset alati õilsaks pidanud. Kui nad kord Prantsusmaale puhkama sõitsid, oli ta Chrisi peaaegu hulluks ajanud, sest tahtis külastada boulangerie'sid sama palju nagu mees veinimõisaid, tajuda erinevate teraviljade ja kohalike küpsetiste omapära.
- Polly nägi leti taga naist, kes sarnanes täielikult oma toodetega. Kui Polly poleks olnud ühtaegu võõras ja tundmatu, oleks ta seda naljakaks pidanud. Naine nägi välja nagu kukkel. Ta oli täiesti ümmargune, jahuga kaetud valge põll ees. Ka tema nägu oli absoluutselt ümmargune, nahavoldid rippusid üle juuksevõrgu, tainjad põsed alla vajunud. Naise juuksed - väga pikad ja hallitriibulised - olid samuti kuklale kuklisarnaseks krunniks keeratud. Ta sarnanes üdini hiiglasliku nupsusaiaga. See naine lihtsalt pidi Pollyle meeldima. (lk 47)
- Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021
