Gabriël Metsu, "Pagar annab teada, et leib tuli ahjust" (u 1660)
Helene Schjerfbeck, "Pagaritöökoda" (1887)

Proosa

muuda
"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."



  • "Tere!" hõikas ta rõõmsameelselt. Ta oli kogu elu pagaritega erilist hingesugulust tundnud. Nende varahommikune pühendumus, soe, tugevalt lõhnav pärmitainas, mis näljaseid toidab. Ta oli seda elukutset alati õilsaks pidanud. Kui nad kord Prantsusmaale puhkama sõitsid, oli ta Chrisi peaaegu hulluks ajanud, sest tahtis külastada boulangerie'sid sama palju nagu mees veinimõisaid, tajuda erinevate teraviljade ja kohalike küpsetiste omapära.
Polly nägi leti taga naist, kes sarnanes täielikult oma toodetega. Kui Polly poleks olnud ühtaegu võõras ja tundmatu, oleks ta seda naljakaks pidanud. Naine nägi välja nagu kukkel. Ta oli täiesti ümmargune, jahuga kaetud valge põll ees. Ka tema nägu oli absoluutselt ümmargune, nahavoldid rippusid üle juuksevõrgu, tainjad põsed alla vajunud. Naise juuksed - väga pikad ja hallitriibulised - olid samuti kuklale kuklisarnaseks krunniks keeratud. Ta sarnanes üdini hiiglasliku nupsusaiaga. See naine lihtsalt pidi Pollyle meeldima. (lk 47)
  • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021

Vanasõnad

muuda
  • Paku pagari pojale saia ehk lihuniku lapsele liha (vorsti).
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel