Vikitsitaadid

Ametnik

Proosa

muuda
  • Te nõuate tagasihoidlikkust, seevastu aga lähtute ennekuulmatust taktitusest, nimetades mõned riigiteenrid südamemõtete lugejaiks, kõiketeadjaiks, filosoofideks, teoloogideks, poliitikuiks, Delfi Apolloniks. Ühest küljest kohustate meid jultumusest lugu pidama, teiselt poolt aga keelate meile jultumuse. On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. Tsensor on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust pühaku ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad ametnikel täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ideesid – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust.


  • Me pole utopistid. Me teame, et iga musta töö tegija ning iga köögitüdruk ei ole võimeline praegu kohe hakkama riiki juhtima. Selles oleme me kadettide ning Breškovskaja ning Tsereteliga ühel meelel. Kuid me eristume neist kodanikest sellega, et nõuame taolise eelarvamuse kaotamist nagu oleksid riiki võimelised juhtima ning igapäevast juhtimistööd tegema üksnes rikkad või rikastest peredest pärit ametnikud. Me nõuame, et riigi juhtimist õpetataks kõigile teadlikele töölistele ja sõduritele ning et sellega alustataks koheselt — ehk siis sellesse õppesse tuleb koheselt kaasata kõik töötegijad, kõik kehvikud.
    • Vladimir Lenin, "Kas bolševikud suudavad hoida riigivõimu?" ("Удержат ли большевики государственную власть?" (1. oktoober 1917), ПСС, 5. trükk, kd 34, lk 315)


  • Vaaraod tituleeriti seaduseandjaks, ülemjuhatajaks, kõige rikkamaks maaomanikuks, ülemkohtunikuks ja ülempreestriks ning isegi jumalate pojaks ja jumalaks. Vaarao ei võtnud mitte ainult vastu jumaldavaid austusavaldusi rahvalt ja ametnikelt, vaid mõnikord ehitas ka ise endale altareid ja suitsetas viirukit omaenda kujude ees. (lk 10)



  • Valin nende seast raamatu, mis käsitleb Adolf Eichmanni kohtuprotsessi. Mul oli ähmaselt meeles, et Eichmanni nimi oli kuidagi seotud natside sõjakuritegudega, kuid mingit huvi ma ta vastu ei tundnud. Lihtsalt jäi see raamat silma. Raamatust saan ma teada, milline suurepärane kontoriametnik see hõrenevate juuste ja metallroheliste prillidega kolonelleitnant oli. Kohe sõja alguses saab ta natside peakorterist ülesandeks juudiküsimuse lahendamise – see tähendab massimõrva – ja teeb plaane, kuidas seda konkreetselt täide peaks viima. Ja mõtleb plaani valmis. Küsimus, kas selle täideviimine on õige või mitte, tema pähe praktiliselt ei kerki. Ainus, millele ta mõtleb, on, kuidas lühikese aja jooksul väheste kuludega võimalikult palju juute ära saaks koristatud. Tema arvutuste kohaselt oli Euroopa aladel kokku 11 miljonit hävitamist vajavat juuti.
Ta varub mitmest vagunist koosnevaid kaubaronge. Kui palju juute peaks ühte rongi toppima? Kui mitu protsenti neist transpordi käigus loomuliku kaona oma eluga hüvasti jätab? Kuidas saaks neid töid võimalikult vähese inimeste arvuga läbi viia? Kuidas saaks laipadest kõige ökonoomsemalt lahti – põletaks, mataks või sulataks? Eichmann istub laua ääres ja arvutab hoolega. Plaan viiakse ellu ning tulemused vastavad peaaegu täielikult planeeritule. Sõja lõpuks suudetakse tema plaani kohaselt ära koristada 6 miljonit juuti (pisut üle poole ette nähtust). Kuid süütunne tal puudub. Jeruusalemma kohtu kuulikindla klaasiga kaitstud süüpingis imestab Eichmann, pea viltu, miks tema asjus küll niisugune suurejooneline protsess peetakse ja miks ta kogu maailma tähelepanu keskpunktis on. Sest tema vaid pakkus temale antud ülesandele kõige tulemusrikkama lahenduse. Täpselt nii, nagu kõik teised ausad ametnikud üle kogu maailma. Ei tea miks küll just teda niimoodi rünnatakse?
Loen seda "kontoriametniku" lugu vaikses hommikuses metsas linnulaulu kuulates. Raamatu viimasel leheküljel on Ōshima-sani poolt pliiatsiga kirjutatud märkus. Ma tean, et selle on kirjutatud Ōshima-san. Tal on eriline käekiri.
"Kogu probleem on kujutlusvõimes. Meie vastutus algab kujutlusvõimest. Yeats kirjutab järgmist: In dreams begin the responsibility. Täpselt nii see on. Aga ka vastupidine on tõsi: kui kujutlusvõime puudub, ei sünni ka vastutust. Täpselt nii nagu antud Eichmanni näites."




  • Kõige põnevam tundus mulle aga Malaisia oma idamaises ilus, mida õnnestus külastada ülemaailmse Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni (CIOFF) Eesti rahvusdelegaadina, kuigi teel sinna elasin ühe vahejuhtumi tõttu läbi tõelise šoki. Malaisiasse sõit on Eesti kodanikele viisavaba. Londonis, kus lennuki vahetuseni jäi vaevalt 15 minutit, keeldus aga lennujaama ametnik mu piletit registreerimast ning jättis mu lennukist maha, väites, et sellist maad nagu Estonia ei olevatki olemas... Ehk oligi see mulle määratud selleks, et hea ja ilus nii kergesti kätte ei tuleks. Õnneks sain järgmisel päeval siiski Malaisia lennufirma lennukile, kuigi mu pilet oli kaotanud kehtivuse.
    • Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 26



  • Ka "Ilmutuse" autor, rändjutlustaja Johannes, mõtles asumisel Patmose saarel: vendi saan julgustada veel vaid kirja teel — aga kuidas? Otsesõnu ma ju rääkida ei või.
Ajad olid juba paarsada aastat nii rasked olnud, et paljud pelgasid maailma lõppu ja juutide hulgas levisid ammu kirjatükid, mis kirjeldasid seda kohutavates nägemustes. Me võime neid liigitada rahvalikuks õuduskirjanduseks, apokalüptikaks vms., ent tolleaegset meeleheidet see meie silma ette ei mana.
Johannesele pakkus too "moes olev kirjandus" hea lahenduse: põrandaaluste kirjatükkide tegelased-nägemused olid ju pärit juutide pühakirjast ja seega omamoodi salakeel, mida kristlased mõistsid, keisri ametnikud aga mitte. Nii kirjutaski ta oma läkituse "selles keeles".


  • Poliitika ja koguni ametnike töö taandatakse liiga sageli mänguks. Ja mitte lihtsalt mänguks, vaid vaate- ja valemänguks. Väikese isikliku võidu nimel näikse olevat lubatud ka alatus, tüütamine, laiskus, otsene vale, tõe väänamine ja inimeste ärakasutamine. Mõne meelest on see naljakas, lisab elule värvi. Kahtlen selles. Otse vastupidi – iga ametniku, poliitiku, ajakirjaniku, teadlase ja üldse igaühe kohustus peaks olema tõepüüd ja aususetaotlus. Valemäng ja künism levivad kui ohtlik piisknakkus, peletades-suretades südametunnistusega inimesi.
  • Südametunnistusega ametnikul, kes tahaks menetlemise asemel muresid lahendada, jääb selleks üha vähem ruumi. Temal kästakse südametunnistus vaikima sundida ja kaasa mängida.


  • Arusaam, et iga COVID-19 sümptomitega piiriületajat isoleerima või nakkusohtlikku mänguplatsi sulgema peab tõttama peaminister isiklikult, pole mõistlik. Nendel konkreetsel juhtudel on otsekohe ja tõhusalt reageerimine asjaomaste ametnike ülesanne. Seadustes on selleks vajalikud võimalused, need tuleb selgeks rääkida ja nende rakendamist tuleb harjutada. Tarvidusel saab seadusesätted selgemaks kirjutada. Igatahes ei saa nõuda, et peaminister teeb lõputult ametnike tööd, see pole objektiivselt võimalik ega normaalne asjade käik.


  • Riigikogu ja valitsuse ülesanne on selgeks vaielda, kuidas Eesti elu paremaks muuta. Selleks jaotatakse maksumaksja raha ja kehtestatakse seadused. Seaduste täitmise korraldab ametnikkond.
  • Eesliinil, seal, kus inimene kohtub vahetult oma riigiga, on tööd ja vastutust palju, ehk rohkemgi kui ministeeriumides ja kõiksugu sihtasutustes, ent palgaraha ja tunnustust enamasti vähem.
Loodan südamest, et kriis kinnitas, kui tähtis on eesliini töö. See on väga hea ja raske töö, mida tegid terviseametnikud viirusekandjate selgitamiseks ja isoleerimiseks; politseinikud, päästeametnikud, piirkondlikud kriisijuhid jpt – igaüks oma rollis, vahetult inimestega suheldes.
Selleks on vaja head väljaõpet, inimlikkust, otsustusjulgust, tahtmist menetlemise asemel lahendada. Kui seda jääb puudu, on tulemuseks ebaõiglaselt koheldud inimene ja halvem Eesti, kui võiks olla.



  • Mistahes valdkonna strateegilise planeerimisega seotusse – aga ametnikud rutiinselt neid strateegiaid ja arengukavasid ikka kirjutavad – suhtutakse parlamendis, valitsuses ja parteides silmatorkava sugukülmusega.

Luule

muuda

Väsinud pilguga
väikene ametnik
lukutab ukse
ja lahkub töölt,
koperdab koju,
koikusse keerab,
lõdvaks laskmata
värvlit või vööd.

  • Hando Runnel, "Kuulsuseta lugu" kogust "Lauluraamat ehk mõõganeelaja ehk kurbade kaitseks" (1972)
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ametnik&oldid=99272"