Vagun

Honoré Daumier, "Kolmanda klassi vagun" (1862)

Proosa

• Need olid esimesed sõnad, ja ma tajusin kohe, et ema toon oli nüüd hoopis teistsugune, kui varem olin ta suust kuulnud.

Kuid ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu, sest mu pilk oli juba ühel tagavarateel seisva kaubavaguni küljes kinni.

"Näe! Ratastega maja!" ei jaksanud ma imestust endas hoida.

"Mis sa rumal! See on vagun," ütles ema juba nõnda, et ma talle hetkeks imestades ja isegi pisut kohkunult jäin näkku vahtima.

Ah ratastega maja nimi on vagun! Ei tea, kas mõisas on ka niisugused majad? Aga miks ta sellepärast pahane on?!

• Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 19

• Oh kui naiivsed ja koduvillased on tänapäeva tapivangi silmis kahekümnendate aastate ešelonid, poliitvangi teekond reisivaguni kupees koos filosoofist valvuriga, kes kostitab konvoeeritavat koogikestega. Laagrikultuuri arglikud idud, hall kiviaeg, vaevalt munast koorunud linnupoeg. Ja võrdluseks tänapäeva kuuekümnest vagunist koosnev ešelon, mis läheb Krasnojarski kraisse: rändav vanglalinn, nelja teljega loomavagunid, trellitatud aknad, kolmekorruselised narid, vagun-laod, staabivagunid, täis vangivalvureid, köökvagunid, teenistuskoerte vagunid — koerad peatustes piki ešeloni luusimas; ešeloni ülem, ümbritsetud nagu muinasjutu padišahh kokkade ja prostituutidest armukeste meelitustest; loendused, kus ülevaataja ronib vagunisse ja teised valvurid hoiavad, automaadid vaguni lahtisest uksest sisse sihtimas, vange kirbul; inimesed on tihedasti kokku litsutud, loendaja ajab aga märgitud vange libedalt ühest vaguniosast teise, ja ükskõik kui kiiresti vang määratud kohale ka sööstakski, ikka jõuab ülevaataja kepiga tagant utsitada, talle vastu tagumikku või peakolu äiata.

Ammuks see oli, igatahes pärast Suurt Isamaasõda, kui sabavagunite alla monteeriti raudraatsid. Kui vang võtab teel vaguni põranda lahti ja viskub kõhuli rööbaste vahele, haarab raats ta kinni, rebib lõhki ja viskab ratta alla: ei saa meie, ei saa teie; nende jaoks, kes lae purustavad ja vaguni katusele ronivad, on paigaldatud prožektorid nagu pistodad, mis torkavad pimedusest läbi, vedurist kuni sabavagunini, ja kuulipilduja, mis vahib piki ešeloni, teab, kui inimene mööda katust jooksu pistab, mis tal teha on. Jaa, kõik areneb. Kristalliseerunud on ka ešeloni majandustegevus: lisaprodukt, konvoiohvitseride olmeõndsus staabivagunis, vangi- ja koerakatla pealt võetavad toiduained, komandeerimisrahad, mis arvutatakse proportsioonis ešeloni kuuekümnepäevase liikumisega Lääne-Siberi laagrite poole; vagunisisene kaubaringlus, vagunisisene julm esialgne akumulatsioon ja sellega paralleelne pauperiseerumine. Jaa, kõik voolab, kõik muutub — ei saa astuda kaks korda ühte ja samasse ešeloni.

Kes paneb kirja selle meeleheitel mineku üha kaugemale naistest, need öised pihtimused rataste raudse põra ja vagunite kriiksumise saatel, allaheitlikkuse, usalduslikkuse, selle laagrikuristikku vajumise, need kirjad, mis visati pimedast loomavagunist suurde pimedasse postkasti - steppi ja jõudsid vahel kohalegi!

• Vladimir Grossman, "Kõik voolab", tlk Virve Krimm, LR 16-18 1990, lk 62

• Võeh! Suitsetajate vagun osutus koletuks sealaudaks, kuhu õnnetud ja trotslikud suitsetajad olid kokku pressitud. Olen aru saanud, et enam pole suitsetajatel võimalik väärikalt elada, sest nad sunnitakse eksistentsi limastele äärealadele tusatsema. Ma poleks vähimalgi määral üllatunud, kui vagun oleks salapärasel moel mõnele kõrvalteele suunatud, nii et seda poleks sestpeale enam iial nähtud.
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik", tlk Kersti Tarien, Varrak, 1998, lk 215

Luule

Mis sellest siis vahel on,
et puusas reuma valutab:
mu süda roostetab kui vagun
jaamas, kesk elu halli alevit.

• August Alle, "Apaatia", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 23

Leban rööbaste vahel ja luban endast üle kihutada,
raudsed vagunid õõtsuvad puusadel,
mu hääl sumpab mööda rongi paksu kõhunahka,
seepärast söandan laulda.
...
Sadu vaguneid, silmad pisarais, ja ma laulan.
Mul pole enam jõudu,
kuid rongi veerem näib lõputu,
kuni tunnen — vaikus hakkab vaikselt suhu valguma, laskub raskelt ja
visalt kõrist alla.
Minu laulu sõnad seal nagu paks värv lahtuvad ja looklevad lainetes.

• Liepa Rūce, "*Leban rööbaste vahel ja luban endast üle kihutada...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 195