Laul

(Ümber suunatud leheküljelt Laulmine)

Laul on muusikas üldmõiste vokaalmuusika žanritele, millesse kuuluvad heliteosed on loodud laulmiseks või mida esitatakse lauldes. Üldjuhul on lauludel sõnad ehk tekst. Lauludeks nimetatakse ka pikkade värssteoste, nt eeposte osi ("Ilias", "Kalevipoeg"), samuti eepilisi või ballaadilisi värssteoseid tervikuna ("Rolandi laul", "Nibelungide laul").

Prantsuse laulja Édith Piaf (1962).
Angèle Dubos, "Uus laul" (1879)
Arvid Liljelund, "Mees hümni laulmas" (1884)
Bertha Worms, "Sentimentaalne laul" (1904)

LuuleRedigeeri

Ma olin mets, jah männi kohav kroon,
ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe,
kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon,
sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge.

Ah, olla laul ses rohetavas puus,
et seinteks kerida me pühas majas,
et kunagi ei kustuks elav naer su suus,
ma tahan kajada su südames ja ajas.

  • Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334


Igaühel on südamelaul,
igaühel on see isemoodi.
...
Üle vainude valendav aur,
mul on närbunud karukell süles.
Igaühel on siin oma laul
ja ma oma ei leiagi üles.


Augustiöö kui põhjatu kuristik
rukkipõllu ja pihlaka kohale
langetab udulina.
Põhjanael kauguses sirab
ja kirglik on sirtsude serenaad.
Säärikud jalga
ja õlale natad!
Vähijõed meil on veel avastamata.
Läheme, sõbrad!
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad.
Vaikib hämmastund sirtsude laul.
Jõgi on pime
ja vaikne kui haud.

  • Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14


Olen küla taiatarga
altahõlma lapselaps.
Sestap mõtteheie keerleb
külameistri vokivärtnal.
...
Ja mu laul on haputaigen,
leivaastja kaapekakk,
mille jätnud astja uurde
tunaeilseks juuretiseks
tunahomse leivateole
minu vanavanaema.

  • Muia Veetamm, "*Olen küla taiatarga", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 5)

FilmRedigeeri

ProosaRedigeeri

  • Aga Koiva jõesuus sattusid neile saarlased vastu ning sööstsid neile kallale, need võtsid kinni tema, ta poisi ning mõned liivlased ja viisid oma röövlaevadel minema. Ja nad tulid Adjajõe kaldal maale ning piinasid need seal metsikult surnuks. Kui preester nimelt palet taeva poole tõstes koos oma õpilasega oma palveis Jumalale kiitust kuulutas ning tänuohvrit tõi, peksid nad neil mõlemal oma nuiadega pää ning selja puruks ja pilkasid, pajatades: "Laula, laula, pappi!"


  • Laul on kena õilis kunst ja harjutus. Laulmisel pole midagi ühist maailma ja riiuhimuga. Kes laulab, see ei muretse väga. Ta jätab kõik mured ja pühendub headele asjadele.
    • Martin Luther, "Lauakõned", valinud ja saksa keelest tõlkinud Vallo Ehasalu, Tallinn 2017, nr 1300, lk 194


  • [David:] Talumees kardab ikaldust, maksunõudjaid ja sõjamehi. Kaupmees kardab võistlejaid ja vargaid. Aadlimees kardab kuningat ja kuningas aadlimeest. Vaimulik kardab pattu ja põrgut. Ainult laul ja muusika panevad neid lühikeseks ajaks oma hirmu ja viletsust unustama. (lk 85)
  • [David:] Nüüd ma tean, mis tähendab armastus. Kogu oma senise elu olen käinud ringi nagu pime ja uskusin, et see pole midagi muud kui lihahimu. Ma pole sellepärast kunagi aru saanud armastuslauludest ja nende sõnad oma igavese kordamisega on tundunud mulle naljakad.
Ta nimi on Blanche. Ma ei tea ühtki laulu, kus see nimi esineks. Aga kindlasti peab olema mõni — peab olema palju laule, sest see on kõige ilusam nimi. Mis on punane roos või sinine kannike võrreldes valge liiliaga! (lk 112)
  • [David:] Kuidas saaksin selle rõõmu lauluks muuta, lauluks, milles oleksid ühendatud mu armastus, Blanche ja Issanda heldus, kes on lasknud seda mulle osaks saada ... ? See ei ole võimalik, see laul peaks olema nii suur ja vägev, et see nõuaks tuhandeid lauljaid ja kõiki mänguriistu. Ja samal ajal peaks see olema nii õrn, et seda vaevalt võib kuulda ... (lk 113)
  • Viimasel õhtul enne oma reisieesmärgile jõudmist, kui David oli laulnud ühe armastuslaulu teise järel, küsis krahv:
"Kas sa väga igatsed koju tagasi? Kui ma ütlen kodu, siis mõtlen ma naist, sest ei ole kodu ilma naiseta." (lk 184)
  • [David:] Nüüd olen jälle hakanud laulma nagu vanasti. Seda lõputa laulu, mis aina voogab nagu merelaine, nagu jõgi. Laulan seda, kui keegi ei kuule, ainult iseendale. Kui oleks mänguriist, millel saaks mängida niisama vabalt, hoolimata helitõugudest ja intervallidest... (lk 187 (?))
  • [Alain de Carnillac:] Ja parimad laulud kangelastegudest on alati loodud nende poolt, kes ise on lahinguväljast eemal. Nii on lugu ka kroonika-kirjutajatega. Sellepärast ongi see, mis me teame oma esivanemate suurtest tegudest, enamasti vale. (lk 220)
  • [Alain de Carnillac:] Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida. Ja võib-olla ei leia ka siis midagi. Ma mäletan su laulu — et needus viimaks lõpeb. See on ainus laul, mida ma ei usu. Needus ei lõpe kunagi, sest tal pole ka algust. Me kanname seda kaasas niikaua kui elame ja selle needuse all ägab kogu maailm. Kui sa tõesti tahad kord kirjutada laulu, mis on suur ja tõeline, siis kirjuta sellest needusest. Mitte muinaslugu mõnest kummitavast rüütlist, kes on ainult vari, vaid sellest tõelisest needusest, mis lasub kogu maailmal pattulangemisest saadik. (lk 225)
  • [David:] Kõik taevalinnud Lõpuks on nad siin, mu vanad sõbrad. Lõpuks tõuseb mu laul niisamuti kõrgele üles, nagu kuulsin kord Jumalaema kirikus. Tean, et see osa kasvab liiga pikaks, aga mul on kahju kedagi välja jätta. Peoleo... Kägu... Kukku! Kukku! See kõlab nagu caccia, see ongi caccia. Aga kes võib tõmmata piiri, kui me laulame Issandale inimeste keeltega, inimeste viisil? (lk 300)


  • Peenike läbilõikav kurguhääl kordas seda meloodiat ikka ja jälle, see voolas nagu veenire üle kuivanud jõesängi libedate kivide. Sõnad keerlesid ja peatusid, põrkasid kokku ja voolasid kartlikult edasi, kui tütarlapse hääl alanes sosinaks, otsekui oleksid teda hirmutanud kängurud, kes tulid üle mäeaheliku ja tantsisid videvikus metsikut tantsu oma väikestel jalgadel, enne kui nad sööma hakkasid:
Towera chinima poodinya,
Towera jinner mulbeena,
Poodinyoober mulbeena.
(Kängurud tulevad videvikus üle mäeaheliku ja tantsivad oma väikestel jalgadel metsikut tantsu, enne kui sööma hakkavad.) (lk 5)
  • Naised käisid lauldes kuivi oksi korjamas või jõekallastel coolyah'sid* välja kaevamas, õhk värises nende ärevast laulust, nende peentest vibreerivatest häältest.
"Neeroo-ran, neeroo," laulsid nad, ühinedes meeste lauluga ja korrates seda ikka ja jälle. Vaevalt oli laul vaibunud, kui keegi alustas uuesti refrääni, aga juba mõned toonid kõrgemalt. Helid värisesid, jäid nõrgemaks ja vaibusid, aga jälle võttis kellegi kare energiline hääl nad üles ning puhus neile elu sisse. Ja nii kestis see terve päeva.
  • *Metsikult kasvava magusa kartuli liik Austraalias. (lk 25)
    • K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968


  • [Planchet:] Nüüd, kus mul on härra luba, ütlen talle kõigepealt, et seal on esiteks parlament."
"Ja lisaks sellele?"
"Sõjavägi."
"Hüva. Kas näed veel mõnd takistust?"
"Ja lõpuks rahvas."
"On see kõik?"
"Rahvas, kes kiitis heaks kadunud kuninga, praeguse kuninga isa kukutamise ja hukkamise ja kes ei taha oma teguviisi valeks tunnistada."
"Sõber Planchet," sõnas d'Artagnan, "sa arutled nagu tainapea. Rahvas... rahvas on tüdinenud neist härradest, kes kannavad labaseid nimesid ja talle muudkui psalme laulavad. Laul lauluks, armas Planchet, aga ma olen tähele pannud, et rahvad armastavad laulda rohkem lorilaule kui vaimulikke viise. Meenuta Fronde'i, mida sel ajal lauldi? Oh, need olid ilusad ajad!" (lk 149)


  • Vanades lauludes, mida Tormis uuris ja mille kaudu maailma avastas, olid sees sadade ja sadade aastatega ladestunud koodid. Elurituaalides, mida need laulud sageli kehastasid, oli mudel inimese põhilisteks toiminguteks, et elus hakkama saada; loitsudes ja ütlemistes võis tabada kirjeldust, kuidas inimene püüdis keskkonda oma väetil kombel mõjutada või selle vägevusega leppida. Keskkonnast sõltus tema elu sellel planeedil - keskkond juhtis teda ning korraldas tema elu, mitte vastupidi.
  • Tormis rääkis korduvalt ja kannatlikult üle korrates, et keskkond, milles rahvalaulud pikka aega eksisteerisid, on praegu kadunud. See eluviis, need olud, vahendid ja toimingud on jäänud eelmisse aega, aga ta ei lisanud vist kordagi, et inimene ja tema isiklik tunnetus oma elukaarel poleks palju muutunud. Sünd ja surm, elu jätkumise toimingud, igasugused suhestumise küsimused, keskkonnateadlik minatunnetus ja muu selline ei kao.
Seepärast ongi Veljo Tormise arhailisena tunduvatel rahvalauludel endiselt millestki tähtsast rääkida. Eriti veel olukorras, kus loodusteadlikkus on kasvamas. Veljo Tormise tehtut on vaja silme ees hoida ja kõrvus pidada. Kasvõi virtuaalselt.
  • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16


  • "Punkt 8. Õpilaste füüsiliseks ja ühtlasi esteetiliseks arendamiseks tuleb võtta kavasse laulmine.
Märkus. Laulmine arendab hingamisorganeid ja edendab vokaalseid võimeid; pealegi leiab töölisklass laulus lohutust. Vaimulike laulude laulmine äratab usulist tunnet..." (lk 17-18)



DraamaRedigeeri

TÜTARLAPS: Kes nad on?
ABRAHAM: Mingi teaduseveteranide koor, ah, pole seal ühtegi õiget teadlast! Kogunevad aeg-ajalt mu akna alla kokku, et oma vaimustust avaldada. Kui nad teaksid, kui halvasti see kole laul vesikoerte seedimisele mõjub...


VanasõnadRedigeeri

  • Ega üksi lauldes või elada.
  • Inimene on loodud tööd tegema, lind laulma.
  • Inimene saab töö eest, lind laulu eest.
  • Kauaks lühikest laulu laulad või vaese vara jagad.
  • Kelle leiba ma söön, selle laulu ma laulan.
  • Lapsele lauldakse, mõrsja mõistku.
  • Laulik ei laula rahata ega päästa keelt killingita.
  • Laulust lauda ei kaeta, sõnust ei tehta söömaaega.
  • Võta matt ja saada sant ja maksa sandi laulu palk!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel