Karukell

Karukell (Pulsatilla Mill.) on tulikalaadsete seltsi tulikaliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: palu-karukell (Pulsatilla patens) ja aas-karukell (Pulsatilla pratensis), mõlemad on looduskaitse all.

Luule

Ja vahel näib, et lagunesin koost
nii lilletolmuks sigivale maale
või olin karukellaks sammalduvast soost,
kattes matuseid ja vanu pulmasaale.

Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334

Üle vainude valendav aur...
Mul on närbunud karukell süles...
Igaühel on siin oma laul
ja ma oma ei leia üles.

Leelo Tungal, "Oma laulu ei leia ma üles" (viisistanud Valter Ojakäär, tuntuks laulnud Heli Lääts ja vokaal-instrumentaalkollektiiv Metsatöll). Rmt: Leelo Tungal, "Täisminevik" (2007), lk 9

Tilinal küürakas puu
järve pillutab piiskaderinge.
Teetolmust puhas
heliseb karukell kraavis,
kus vallatud tilgad
kõrte käsipuil lasevad liugu.

Milvi Seping, "Pärast sadu" (1960), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 61

Märkamatult kui udu väikesele välule
laskub su nägu minu näole
Kõik kattub täpselt -
sa täidad karukellad ja kellukad
su profiil heidab end üle kuurdunud kõrte
ja minu käe all
on su juuste lainetav rohi

Helvi Jürisson, "Viis laulu armastusest" III, kogus "Sinine kivi" (1998), lk 11