Leelo Tungal

eesti luuletaja

Leelo Tungal (sündinud 22. juunil 1947 Tallinnas) on eesti kirjanik, luuletaja, libretist ja tõlkija. Ta on olnud eesti keele õpetaja, ajakirjade Pioneer ja Täheke toimetaja, Nukuteatri kirjandusala juhataja, ajalehe Eesti Maa kultuuritoimetaja ning ajakirja Hea Laps peatoimetaja. Tungal kuulub nn kassetipõlvkonda, tema esikkogu "Kummaliselt kiivitajad kurtsid" ilmus neljandas luulekassetis 1966. aastal. Ta on kirjutanud sõnad kahele Eesti eurolaulule: 1993. aastal laulule "Muretut meelt ja südametuld" (esitas Janika Sillamaa) ja 1994. aastal laulule "Nagu merelaine" (esitas Silvi Vrait). Ta oli abielus helilooja Raimo Kangroga, kellega sai kolm tütart: kirjanik Maarja Kangro, kunstnik Kirke Kangro ja tõlkija Anna-Magdaleena Kangro.

Leelo Tungal, 8. mai 2010

LuuleRedigeeri

Ta astub sinust üle, sinust läbi —
tal sellest mitte midagi ei ole:
ei ehmumist, ei jahmumist, ei häbi,
sest aeg on selline,
et aega lihtsalt pole.
Ei ole aega tähelegi panna,
kes on ta kõrval, kes on ees ja taga.
Aeg enesega tingida ei anna
ei karmuse, ei vaga lalinaga.


Head sõbrad, meid jälle on vähem —
ei oska me hoida üksteist?
Ja tänagi teele siit läheb —
ei tea, kuhu — jälle üks meist.
...
Võib-olla on siinsamas teine
riik nimega Muusika,
kus juba ta muusade veine
joob hõbedast kruusiga?


Niagara ei olegi juga —
Niagara on kontserdilava —
ühes tükis nii koor, orkester kui ka orel,
kes mängivad ühel meelel
meie kõigi meeltega
meie kõigile meeltele.
...
Kõik, mida on maailmas tuntud ja mõeldud,
kõik, mida on kardetud ja loodetud,
kõik, mida on armastatud ja vihatud,
on ta kirja pannud
ja talletanud meile arusaamatus keeles
kusagile kättesaamatusse kohta,
aga kõik on alles,
Niagara ees seistes tead,
et kõik on alles.


Lahkumispidu on lahkumispidu —
alati natuke kurb, ükskõik kuhu mindaks —
kas või ema juurde koju.
Minagi olen peatselt koduteel,
ajavahe on küll seitse tundi,
aga lennukid üsnagi mugavad —
Eestisse on nüüd lihtne pääseda.
Ja Eestis on kõikjale lihtne pääseda —
välja arvatud ehk metsatagused külad,
kus buss peatub korra nädalas
ja kus elavad üksildased vanad emad;
külad, mille peagi lõikab maailma küljest lahti
suurlinnade vaheline
hiiglaslik kiirraudtee,
mille eest pole vist võimalik pääseda…

ProosaRedigeeri

  • Memme oli saanud justkui mingiks muinasjututegelaseks, kes PEAKS küll olemas olema, kes ennast aga kunagi päriselt ei näita. (lk 15)
  • Naer tekitas tunde, et kõik hirmud ja mured võivad kahaneda ja kaduda, sest inimestel on üheskoos lõbus olla. Ainult et kahjuks naersid suured inimesed harva, väga harva... (lk 68)
  • Oh jah, kui ma ükskord hakkaksin välja rääkima kõiki neid asju, mida ma rääkida ei tohi – kes siis jõuaks mu jutte ära kuulata! (lk 189)
    • "Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa". Triloogia III osa. Tallinn: Tänapäev, 2018

ArtiklidRedigeeri

  • Ma lihtsalt pean olema kursis sellega, mis lastele meeldib. Olen hakanud muusikavideoid vaatama. Isegi omad lemmikud on tekkimas. Näiteks Bloodhound Gang – nad on pisut ropud, aga mitte pahatahtlikud.
  • [Ajakirjast Hea Laps:] Imestan ise ka, et olen nii jonnakas. Aga andekad ja normaalsed lapsed vajavad ajakirja, kuhu nad saavad kirjutada ja kus avaldada oma joonistusi. Ei saa ju põlvest põlve kasvada ainult koomiksite najal.
  • Lastele tuleb anda võimalusi. Näiteks kirjutab meile pidevalt jutte üks 14aastane laps. Meie vanusest kasvab ta varsti välja, kuid Vikerkaarde ja Sirpi tema jutud veel ei sobi. Nii jääbki ta ripakile.
  • Mäletan, kui nad veel väikesed olid, vaatasin magavaid ingleid ning lubasin endale, et homme tegelen nendega rohkem. Lastele on kohutavalt tähtis, et nendega koos mängitaks.
  • Lapsed vajavad keelde ja käske. Kuid lapsi peab ka usaldama.
  • Meil on harva olnud stabiilne sissetulek. Lapsed said hästi aru, millal nad võisid midagi nõuda ja millal mitte. Ükskord, kui meil olid viimased kolm rubla köögilauale jäänud, siis soovides meid aidata, lõikasid lapsed rublad peenikesteks ribadeks. Esimene reaktsioon oli küll, et ei tea, mida teha. Aga kuna nad ei teinud seda meelega halva pärast, siis nahutada nad ei saanud.
  • Oma vanas koolis, Tallinna 42. keskkoolis (mis praegu kannab Kadrioru saksa gümnaasiumi nime) ülikooli viimase kursuse praktikat tehes kohtusin õblukese linalakast poisiga, kes usaldas mu kätte oma värsikaustiku – ruudulise koolivihiku, mille kaanele trükitud kiri „tetrad” oli kenasti varjatud roosikujulise kleebisega. Romantilise kleebise mõjul arvasin kladet avades sealt leidvat värsse à la „Roos närtsib, marmor puruneb”, kuid võta näpust: abiturient Linnar Priimägi oli lisaks enda nooruslikele värssidele vihikusse kirja pannud oma tõlkeid Goethe, Tjuttševi, Baudelaire’i ja teiste klassikute loomingust!
  • Sõnapaarist "õnnelik lapsepõlv" on ajapikku saanud nii põhjalikult pruugitud klišee, et suurem osa täiskasvanutest — mina kaasa arvatud — kasutab seda enamasti ainult iroonilise alatooniga. Minu põlvkonna emad ostsid oma lastele küpsisepakke nimega "Õnnelik lapsepõlv" — küpsised olid kandilised ja kõvad, aga nendest sai meisterdada maitsvaid küpsisetorte, ja kui seda tehti koos lastega, siis oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses.
  • Õnnelik saab aga inimene olla ikka ainult siis, kui ta tunneb end turvaliselt, tal on lähedasi sõpru ja sugulasi ning ta usub, et saab elus hakkama. Muidugi ei käi ka õnnelikust inimesest kaarega mööda mured, pettumused, haigused ja kaotused, kuid alati leidub keegi, kes teda toetab ja julgustab.
  • Eks pikapeale tekkis kirjanikes nõukogude ajal mingi väike ja isemoodi "sisetsensor", kes hoiatas juba ette, et üks või teine teema või kujund võib osutuda riigivastaseks, aga ikka tuli ette üllatusi. Et Helvi Jürissoni luuletuse "Mägra maja" juurde joonistas "Pioneeri" kunstnik Ene Pikk sonide ja vatikuubedega kährikkoerad, oli teadagi omamoodi julgustükk, nagu ka Hando Runneli luuletuse "Julm ilma peal, kulm silma peal" avaldamine "Tähekeses". Aga et Leonid Iljitš Brežnevi sünnipäevakuul ei tohtinud laste­ajakirjades ühelgi illustratsioonil kujutatud olevusel pakse kulme olla, tuli küll kummalise uudisena. Kas sellist "kulmutsensuuri" nõudsid üleliidulised funktsionäärid või püüdsid meie oma ideoloogid valvsusega kannuseid teenida, seda ei oska tagantjärele arvata...
  • Väideti küll, et lastekirjandust ei tsenseerita, kuid ometigi pidid "Eesti Raamatu" lastekirjanduse osakonna töötajad trükikojas ära rebima Andres Ehini tõlgitud Hoffmanni lasteluuleraamatu kaane, millel oli kujutatud ingleid, ning minu tõlgitud Pia Perkiö mudilaste luulekogu "Õnnelaps" jäi enne trükkiminekut ootamatult seisma, kuna ühes luuletuses esines seesama ohtlik tiibadega tegelane ning teises oli mainitud koguni taevaisa ennast. Pidin kiiremas korras küsima soome kirjanikult inglivabu värsse, mis luule­kogu maketti ära mahuksid.
  • Nn üleminekuajal rõõmustasin koos teiste lastekirjanikega, et enam pole karta mingeid piiranguid ega tsensoreid. Ent ootamatult selgus, et piiranguid hakkas seadma elutu, aga kõikvõimas tegelane — raha. 1990. aastatel pidid eesti lastekirjanikud oma käsikirjad koos illustratsioonidega "Eesti Raamatu" lasteosakonnast ära tooma — või siis lendasid need kirjastuse prügikasti, sest meile kinnitati, et algupärane lastekirjandus on äärmiselt kahjumlik nähtus: nüüdsest hakatakse avaldama ainult koomikseid ja muud tõlkekirjandust, millest seni on siinmail puudust tuntud. Esimese priske pääsukesena lennutas "Eesti Raamatu" lasteosakonna pinnal moodustatud kirjastus "Tiritamm" poelettidele sajatuhandelise tiraažiga (ilmselt tasuta saadud avaldamisõigustega) Winnetou-koomiksi, nähtavasti teadmata, et sama raamatu andis samal ajal välja ka Hans Luige kirjastus "Kuldsulg" — võin eksida, kuid trükiarvuks öeldi olevat 50 000. Neid köiteid viidi hiljem meetrite kaupa välja Kirjanike Majas asunud kaupluse "Lugemisvara" keldrist. Kuidas "Tiritamme" indiaanikoomiksil läks, sellest ajalugu vaikib...
  • Teadagi ei saa lasteraamatuid tehes ega kirjastades Eestis miljonäriks, kuid suuresti tänu kultuurkapitali toetusele ei ole enam põhjust öelda, et raha mängib XXI sajandi lastekirjanduses tsensori rolli.
  • Ajad ja kombed muutuvad. Minu põlvkond mäletab veel aega, kui õpetajate toas suitsetati ja koolipidudel müüdi einelauas täiskasvanutele õlut ja veini, lapsed aga olid loomulikult suitsust priid ega mõelnudki peopuhvetist midagi peale limonaadi küsida. Seda, et täiskasvanutele on rohkem lubatud kui lastele, peeti tollal täiesti loomulikuks. Tänapäeval on lood vastupidi: õpetajad on range järelevalve all, lapsed joovad koolimaja nurga taga longerot, teevad suitsu ja pruugivad ehk muidki aineid. Ja eks kirjanikele hakkabki juba sisse kasvama uus tsensor.
  • See, et lastekaitseasutused kaitsevad lapsi vägivalla ja igasuguse alanduse eest, on suurepärane. Laps on inimene, kellel on oma õigused. Aga laps ei ole üliinimene, ta peaks maast madalast harjuma sellega, et väikese inimesena on temalgi oma kohustused.
  • Jah, mida kõike pole aja jooksul ära keelatud, et seda õnnelikku lapsepõlve tagada: nii puhmaskulme kui ka mootorrattakiivreid, nii sinki-vorsti, neegrimusi-maiustusi kui ka hüüumärke! Kirjanikuna tahaksin väga loota, et lapsed, kellel pole muid kohustusi kui hommikust õhtuni õnnelik olla, leiavad siiski ka tee raamatute juurde, kuigi sealt võib avastada tegelasi, kes pole pooltki nii õnnelikud...


  • Eks elutööpreemia kõlab tõesti nii, nagu oleksid selle saajad "tegijate" hulgast nüüdsest välja arvatud, aga tegelikult teeb iga kunstnik, kirjanik ja muusik oma tööd ikka edasi.
  • Publiku siirast vastuvõttu saab oodata ainult siis, kui tema poole on samuti siiralt pöördutud.
  • Minu lugu on autobiograafiline, ja kui aus olla, siis on tal ju suhteliselt õnnelik lõpp: ema pääses eluga vangilaagrist tagasi ja tal oli mees, kes teda ustavalt peaaegu viis aastat ootas, oli kodu – kuigi vaene, aga ikkagi kodu. Mind ei viidud koos 84-aastase vanaemaga Novosibirski oblastisse, kuigi küüditajad olid ähvardanud mu kaasa võtta… Kui palju perekondi purunes, kui paljud vangist vabanenud ei tohtinud oma kodukohta tagasi pöörduda! Nende seas olid ka minu onutütred, kes koos oma emaga elasid pikki aastaid Krasnojarski krais väikeses külas. Mäletan seda, kuidas koolis kiputi narrima Siberist tagasi jõudnud lapsi, kes kandsid vatikuubesid ja veidraid sonisid ning kõnelesid eesti keelt aktsendiga. Sellest on ka mu raamatutes juttu. Aga emaigatsusele vaatamata polnud mu lapsepõlv õnnetu, sest võisin alati toetuda isale. Selle kohta võiks öelda, et ingel pani padja alla.
  • Eks juba ammustest aegadest ole kurdetud, et tänapäeva noored on hukas – aga ometigi on nendest kunagistest "hukasolijatest" saanud enamasti tublid inimesed (kes omakorda kurdavad, et uus noorte sugupõlv pole pooltki nii tublid kui nemad omal ajal olid).
  • Üks elatanud lastekodutöötaja ütles kunagi, et sõjaaegsed ja -järgsed lapsed võisid oma isadele mälestustes kangelase oreooli pea kohale maalida, mida ei saa aga teha need, kellest alkohoolikutest vanemad pole lihtsalt hoolinud või kelle arvamusega pole arvestatud.
  • Arvan, et lastele – ka neile, kes raamatust meelsamini vaatavad nutitelefoni – tuleb läheneda siiralt ja neid alahindamata. Arvuti ja mobiiltelefon kipuvad tõepoolest lapsi enda küljes vangis hoidma ja see on nii mälule kui ka keskendumisvõimele kahtlemata väga ohtlik. Aga samas – kas pole ka täiskasvanutega samad lood?
  • Tean päris paljusid täiskasvanuid, kes loevad mõnuga head lastekirjandust – kas või sellepärast, et lasteraamatutes leidub märksa rohkem huumorit kui täiskasvanute kirjanduses.
  • [---] eks lisaks ajastu kujutamisele ole tähtis ka see, et leiduks huvitavaid karaktereid, kes eri lugusid käivitaksid. Sest eks inimene otsib kunstis ikka teist inimest – nii endale sarnast kui ka hoopistükkis erinevat.
  • [---] eks mitmele põlvkonnale lastele sisendati seda õnnelikkuse ülistamist, kuid arvan, et igal maal ja igal ajal on inimesed oludele ja poliitikale vaatamata armastanud, lapsi sünnitanud ja kasvatanud ning püüdnud elust rõõmu tunda. Ja lapsepõlv – eriti seda tagantjärele meenutades – võib olla õnnelik ka kõige raskematel aegadel, kui last ümbritsevad teda armastavad vanemad, õed-vennad, sõbrad ja sugulased, sest lapse kodumaa algab ikka kodust. Mulle näib, et laps võib tunda end õnnetuna ka väga jõukas kodus, kui kellelgi pole aega ega tahtmist temaga tegelda.
  • Mulle näib, et me pole veel päriselt vabanenud rahvuslikust alaväärsuskompleksist: ikka arvame, et meil pole seda ega teist, me ei oska ikka läänelikku eluviisi üles näidata. [---] Arvan, et meil pole põhjust häbeneda oma kultuuri, mis oli tegelikult üks tähtsamatest faktoritest taasiseseisvumisel: kui rahvas poleks säilitanud läbi raskete aegade oma keelt ja kultuuri, siis poleks saanud ka taasluua Eesti Vabariiki.
  • Kui algkoolilapsi on veel võimalik suunata, siis suuremate jaoks ei kipu aegade hämarusse vajuma mitte ainult raamatud, vaid ka ühised õuemängud, mis varem lapsi liikuma ja silmast silma suhtlema kutsusid. Küll tahaks loota, et pedagoogid oskavad neid pikapeale siiski ka raamatute juurde suunata!
  • Eks see enda jagamine laste ja loometöö vahel ole vist olnud keeruline enamal jaol naiskirjanikest ja -kunstnikest. Aino Kallas kurtis oma päevikus, et suvilasse sõitmine on väga vaevanõudev: pidevalt tuleb majateenijale ja lapsehoidjale meelde tuletada, mida kaasa pakkida. Meist enamusel teenija juhendamise muret ei ole, käsutada võid ainult iseennast. Aga kui ikka tahad kirjutada, siis õpid iga vaba hetke ära kasutama – kui lapsed olid väikesed, siis kasutasin selleks nende päevast uneaega. Meil polnud kaua oma korterit, ja kui õnnekombel saime üürida Pikal tänaval 15-ruutmeetrise ateljeepinna, siis tegime kirjatööd abikaasaga kordamööda: kui tema klaveri taga kirjutas, kärutasin mina lapsevankriga mööda vanalinna ringi...
  • Lapsed võtavad energiat, aga ka annavad seda, ja lastekirjanikule kingivad nad lakkamatult uusi teemasidki, nii et ideedest mul puudust ei tulnud. Mu isa teadis, et selle kohta on vanasõnagi olemas: poegadega kass on hea hiirepüüdja!
  • Mäletan väga hästi, see oli kuskil Nõukogude aja lõpul, kui näidati meile Rootsi televisioonis filmi naisest, kes oli üksinda. Ta tundis end üksi ja oli haige. Võeti talle koer, et ta saaks seltskonnas olla. Oma tütrega ta ei klappinud. Ta lihtsalt tundis, et ta põeb hirmsasti seda üksindust igal pool. [---] Meie, kes me tollal elasime Nõukogude ühiskonnas, mõtlesime, et palun tulgu seisku võisappa kaks tundi. Ja siis tund aega talongiga leivasappa. Et mida see inimene kurdab? [---] Me hakkame juba aru saama inimesest, kel ei ole vaja leivasabas seista ja kes ei taha endale koera seltsiks ja kes ikkagi tunneb ennast üksinda ja kurvana. Et aeg-ajalt on mõnede probleemide kerkimine nagu mingisuguseks näitajaks, et oleme teisele tasandile või teise maailma jõudnud.
 
Vikipeedias leidub artikkel