Ülekuulamine

Proosa

Ühel järjekordsel ülekuulamisel avastas sama uurija mu toimikut lehitsedes kolm minu Joosep Tootsi vestet, mis kandsid tookordse Kunstide Valitsuse juhataja Johannes Semperi allkirja. Nägin selle leiu puhul uurija näoilmes äkilist suurt muutust. Ta haaras toimiku ja kadus kaheks tunniks, jättes mind ootama. Tagasi tulles ütles ta mulle: "Nüüd tuleb teil kanda ainult pool karistust." Küsisin: "Miks pool karistust, kuna olen süütu inimene ja pean saama vabaks." Ta vastas, et vabaks mind lasta ei saa, siis peaks ta ise istuma minema, kuna ei tohtivat arreteerida ühtegi inimest, enne kui tema süü pole tõestatud.
- Mari Möldre, "Eesriie avaneb", 2. trükk, 2010, lk 412

Tšekist tõusis püsti ja käis närviliselt edasi-tagasi.

"Nii me kaugele ei jõua,” urises ta. ״Sa oled enda arust hästi kaval, eks ju? Aga mul on vahendeid, mis sunnivad sind kõiki oma seatempe üles tunnistama. Sa oled kommunismi vastu, eks ole?"

"Ei ole," ei nõustunud ma temaga. Nagu näete, ei õnnestunud tal minust kohe kuidagi kvislingit teha.

"Ei ole?" kordas tšekist üllatunult. "Sa ei ole ju kommunist!"

"Olen küll."

"Sa oled kommunist!"

"Ei ole."

"Just nüüdsama ütlesid, et oled."

"Ei öelnud."

"Sa oled siga!"

"Ei ole."

Tšekist tormas maruvihasena mööda kitsukest ruumi.

"Mida sa, mölakas, plärised?" karjus ta. "Ütle, mida sa plärised?"

"Ma ei ütle seda iialgi," vastasin ma. "Minust ei saa reeturit."

Tšekist võttis sahtlist peoga tablette ning neelas alla. Ta oli näost väga kahvatu.

"Mine ära, Orav," ütles ta. "Mine. Sinu koht on Siberis. Ma loodan, et sind puuakse seal esimese kuuse otsa. Mina ei soovi sinuga kauem jännata." Ta pühkis higi ja heitis pilgu Raudse Feliksi portreele. Ka see oli higine. Värvid olid laiali valgunud ja kogu maal meenutas sügisehtes vahtrapuud.

Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", 2008, lk 67-69