Karistus

Karistus, laste kasvatusest kuni kriminaalkaristusteni, on autoriteedi määratud kasvatus- ja mõjutusvahend mingi vastuvõetamatu teo eest. Põhjuseks võib olla lapse enda turvalisuse tagamine, sotsiaalse vastavuse kehtestamine, normide kaitsmine, tulevaste kahjude ennetamine ning seaduse säilitamine ja õigusriigi põhimõtete austamine.


  • XXXIV. Ebaõiglus ei ole halb iseenesest, vaid hirmu tõttu, mida tekitab kahtlus, et ei jääda peitu nende eest, kes on määratud selliste tegude eest karistama.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • "Kuidas nii, härra Mouston, kas inglased ei armasta siis veini?"
"Nad jälestavad seda."
"Aga ma olen ometi näinud neid seda joomas."
"Ainult karistuseks," jätkas Mousqueton rinda ette ajades, "seda tõendab see, et üks inglise prints uppus Malvaasia veini vaati, kuhu ta oli pistetud. Kuulsin ise, kuidas härra abee d'Herblay sellest jutustas."
"Vaat kus tobe!" leidis Blaisois. "Mina oleksin hea meelega tema asemel olnud!" (lk 726)


Eesti vanasõnadRedigeeri

  • Inimene ei kasva karistuseta.
  • Kasu leitakse kase okstest, vilja metsa vitstest.
  • Keda õpetus juhatab, seda nuhtlus ei sunni.
  • Kes koerust teeb, see kolkida saab.
  • Kui tuleb murd muile puile, tuleb katk ka kadakaile.
  • Küll kaasik kasvatab ja paju painutab.
  • Küll vasika nahk viiakse turule niisama kui härja nahk.
  • Liig kõverdamine murrab puu.
  • Mis oma käsi käänab, seda oma kael kannab.
  • Murra vitsa, kui vits veel nõrk!
  • Vana vits ei kõlba enam väädiks.
  • Väänä vitsa, kui vits väändib (väänämise aeg).
  • Väänä vitsa võsult, ära mine palgilt väänama!
    • Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel