Karistus
Karistus, laste kasvatusest kuni kriminaalkaristusteni, on autoriteedi määratud kasvatus- ja mõjutusvahend mingi vastuvõetamatu teo eest. Põhjuseks võib olla lapse enda turvalisuse tagamine, sotsiaalse vastavuse kehtestamine, normide kaitsmine, tulevaste kahjude ennetamine ning seaduse säilitamine ja õigusriigi põhimõtete austamine.
- XXXIV. Ebaõiglus ei ole halb iseenesest, vaid hirmu tõttu, mida tekitab kahtlus, et ei jääda peitu nende eest, kes on määratud selliste tegude eest karistama.
- Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)
- "Nad jälestavad seda."
- "Aga ma olen ometi näinud neid seda joomas."
- "Ainult karistuseks," jätkas Mousqueton rinda ette ajades, "seda tõendab see, et üks inglise prints uppus Malvaasia veini vaati, kuhu ta oli pistetud. Kuulsin ise, kuidas härra abee d'Herblay sellest jutustas."
- "Vaat kus tobe!" leidis Blaisois. "Mina oleksin hea meelega tema asemel olnud!" (lk 726)
- Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008
Eesti vanasõnadRedigeeri
- Inimene ei kasva karistuseta.
- Kasu leitakse kase okstest, vilja metsa vitstest.
- Keda õpetus juhatab, seda nuhtlus ei sunni.
- Kes koerust teeb, see kolkida saab.
- Kui tuleb murd muile puile, tuleb katk ka kadakaile.
- Küll kaasik kasvatab ja paju painutab.
- Küll vasika nahk viiakse turule niisama kui härja nahk.
- Liig kõverdamine murrab puu.
- Mis oma käsi käänab, seda oma kael kannab.
- Murra vitsa, kui vits veel nõrk!
- Vana vits ei kõlba enam väädiks.
- Väänä vitsa, kui vits väändib (väänämise aeg).
- Väänä vitsa võsult, ära mine palgilt väänama!
- Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929
