Tünn

(Ümber suunatud leheküljelt Vaat)

Tünn ehk vaat ehk tünder ehk aam on traditsiooniline suuremahuline silinderjas, sageli kumerate külgedega vedeliku- ja harvem ka kuivainemahuti ainete hoiustamiseks ja transpordiks.

Giuseppe Arcimboldo. Kelner (1574)
Ferdinand van Kessel. Ahvid köögis (17. sajand)
Konstantin Stoitzner. Hüva lonks (1893)
Vilhelmine Bang, "Aamissepa töökoda" (1895)


Proosa

muuda
  • "Kuidas nii, härra Mouston, kas inglased ei armasta siis veini?"
"Nad jälestavad seda."
"Aga ma olen ometi näinud neid seda joomas."
"Ainult karistuseks," jätkas Mousqueton rinda ette ajades, "seda tõendab see, et üks inglise prints uppus Malvaasia veini vaati, kuhu ta oli pistetud. Kuulsin ise, kuidas härra abee d'Herblay sellest jutustas."
"Vaat kus tobe!" leidis Blaisois. "Mina oleksin hea meelega tema asemel olnud!" (lk 726)


  • Kõrts oli rüüstatud. Haldjad olid teinud selle paljaks kõigest söödavast ning viimse kui tünni välja veeretanud, kuigi mõned metsistunud juustukerad olid päris kõvasti vastu hakanud.


  • Üks aiatöödest oli "vanaema matmine", ja seda sai teha ainult öösel pimedas. Nimetasin juba, et meil oli kuivkäimla õues, see oli selline linna-kuivkemps, kus prill-laua all oli rauast tünn, mida tuli aeg-ajalt lasta fekaaliveoautol tühjendada. Isa-ema aga ei tahtnud "sitale peale maksta", vaid matsid tünni sisu aeda. Vaarikate vahele kaevati pikk ja sügav kraav, tünn tühjendati sinna ja muld aeti peale. Toiming oli tervishoidlikel põhjustel keelatud ja selle eest oleks arvatavasti pidanud trahvi maksma, kui see välja oleks tulnud. /---/ Vaarikad aga kasvasid meil suuremad ja lopsakamad kui kellelgi teisel.
    • Helga Nõu, "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised". Tallinn: Eesti Ajalehed AS, 2011, lk 89
  • Tegelikult oleks ka UIT võinud kanda mitte-Tartu nime. Kaks aastat Tartus elanuna avastasin festivali esimesel päeval, et tegelikult polnud ma üheski toimumispaigas varem käinud: ei majanduslanguse sümboli Siili tänava uusrajooni kandis, ei kammivabriku müstilises ja tõeliselt nõukogudehõngulises klubisaalis, ei nõnda sügaval Hiinalinna daatšade vahel. Peokohana avastas UIT aga tõelise peavõidu: Sõpruse silla aluse. Sillalt alla riputatud hiigelkiik ja tünnides põlevad lõkked tõid välja silla Annelinna-poolse kalda potentsiaali nii mudareivide kui live-kontsertide toimumiskohana. Kokkuvõttes andis UIT väärtusliku õppetunni: isegi kui tundub, et üks linn ja selle lõpmatuseni läbikäidud kohad hakkavad juba tüütama, ei saa ühte linna kunagi liiga hästi tunda.

Luule

muuda

Mind sinna kõrtsi sängitage,
Kus tihti olin täis kui kaan,
Nii haud te mulle valmistage,
Et aamist ikka juua saan!
...
Kui täidate mu viimsed soovid,
Siis õnnelikuks mina saan,
Ja terve aami tublit viina
Teil' teisest ilmast läkitan!

  • "Ma, sõbrad, jooksvavalust murtud" (saksa rahvalaul, sõnad tõlkinud Jaan Poska juunior)


Salk mehi seisab kõrgel, paljal mäel,
näod pühalikult tõsised — ja vaata,
nad nõuks on võtnud tünne teele saata!
Noid veereb alla mäest kui imeväel.
...
Oh ligimene! Hästi teed, kui kargad

teelt kõrvale — näe, juba risti-põiki
maas surnult vedelevad takkatargad!

  • Kalju Kangur, "Kolin", 1979, kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 81


Kirjandus

muuda