Kolu kõrts
François Louis Jaques, "Fribourgi talumehed kõrtsus", 1923

Kõrts (vanemas keelepruugis ka kabak või trahter, uuemas pubi) on söögi- ja joogikohana, külakogukonna kooskäimiskohana, ajalooliselt ka teeliste peatus‑ ja ööbimiskohana kasutatava hoone ning asutuse nimetus.

  • Joogikultuuri institutsionaliseeritud vormiks kujunes keskajal kõrts. See on üks vallutusjärgse elukorralduse uusi nähtusi, mis linnadesse ilmus 13. sajandil. Maapiirkondadesse jõudsid kõrtsid veidi hiljem, allikaliselt on neid teada alates 15. sajandi keskpaigast<ref>Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal" Tallinn: Argo, 2020, lk 157<ref>. Kõrtsist kujunes kiiresti keskaegse ühiskondliku elu üks sõlmpunkte, mis suutis edukalt konkureerida kirikuga. Kui jõukam linnarahvas pidas joominguid pigem gildides, siis ülejäänud ühiskond kogunes kõige sagedamini kõrtsidesse.

VanasõnadRedigeeri

  • Ega pill peret toida, pill toidab kõrtsimaid.
  • Kuhu Jumal kiriku ehitab, sinna kurat ehitab kõrtsi kõrvale.
  • Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal kõrts, talud soos ja rabas.
  • Kõrts ei ole põrguhaud ega kirik taevariik.
  • Kõrts kuradi kabel.
  • Kõrts pandud kõndijale, palvemaja patusele, kirik kõikidele.
  • Kõrtsipink on tõrvane.
  • Kõrtsis kõikidel 5 paari härgi, kodus ei vasikatki.
  • Kõrtsmik sandi sulane, mustlase ilalakkuja.
  • Ma tahan sind kiita tühjas kirikus ja kuivas kõrtsis.
  • Mees kõrtsis, hobune põrgus.
  • Mida kõrtsis kõneled, seda külas kuuled.
  • Möldri matt ja kõrtsi võlg on maksta.
  • Rumal saab kirikus peksa, tark ei kõrtsiski.
  • Suu viltu viina poole, nina viinaklaasi poole, kuuehõlm kõrtsi poole.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

ViitedRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel