Naeratus

Leonardo da Vinci, "Mona Lisa" (u 1503-1506).

ProosaRedigeeri

  • Ilu kaunistab ka neid, kes teda vaatlevad; kõik ta varjundid ja helgid kutsuvad esile endaga sarnanevaid tundeid, kõik see koos vaimustab ja teeb õnnelikuks. Kuid veelgi vastupandamatumalt mõjub täiuslikkus, kui ta on relvastatud teadmisega oma jõust. Ainult eemaldudes on võimalik tema vastu võidelda, ent ka siis on talle kindlustatud osaline võit — mõtlik naeratus.
  • Kohutavatel ježovštšina aastatel veetsin ma seitseteist kuud vanglajärjekordades Leningradis. Kord "tundis" keegi mind kuidagi "ära". Siis ärkas minu järel seisev naine, kes ei olnud minu nime muidugi kunagi kuulnud, meile kõigile omasest tardumisest ja küsis minult kõrva sisse (seal rääkisid kõik sosinal): "Aga kas te seda suudate kirjeldada?" Ja mina ütlesin: "Suudan." Siis libises üle selle, mis oli olnud tema nägu, midagi naeratuse taolist.
    • Anna Ahmatova, "Reekviem", "Eessõna asemel", tlk Doris Kareva, Vikerkaar 3/1988, lk 21-27
  • Nõukaajal suheldi füüsilises mõttes tõesti lähemalt ja vahetumalt (isegi telefoniautomaat tänavanurgal oli tihti rikkis, nii et pidi ise kohale minema.) Küsimus on aga selles, kas säärase suhtlusega kaasnes tingimata helget sooja meeleolu, kas "inimlahkuse piimanired" voolasid? Tundub, et nõnda seda vahel vaikimisi kujutletakse. Ent kui see tõepoolest nii oleks olnud, siis miks üllatas turiste läänest, kui vähe meie inimesed naeratasid, kui sünged olid näod tänaval?
    • Mihkel Mutt, "Millest jutustab meile ühistransport" Postimees, 6. oktoober 2018
  • Naeratage... homme on veel hullem.
    • Murphy filosoofia, rmt: Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu". Tõlkinud Toomas Niit. Tallinn: Ersen, 1999, lk 14
  • Naeratus on Raskustele nagu pühitsetud vesi kuradile. Nad hakkavad vingerdama ja muutuvad siis siniseks suitsuks, mille Lõpmatuse alati abivalmis tuul kohe minema kannab.
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 48

LuuleRedigeeri

Kuulete, kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
mühistes metsasid mööda ja vilistes ladvus, /---/

Tõuseb kui salane nutt siis säält saledast salust,
kaebades kohavad kuused ja kased ja männid:
võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.
Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,
naeratab kurjalt ja kõlistab kannukseid karmilt,
kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus:
raudsete kätega kuningas – sügisemaru.

  • Marie Under, "Sügisemaru" kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees 1918


Me sööme saepuru kui keegi ei näe me naeratame
Meie lapsed söövad saepuru
võimalik on et nad on saepuru enne näind
...
Me räägime saepuru meil on revolver kuklas;
eks need kel ole kõrvad saa saepuru kõrvadesse -
kui neist pole veel suppi keedet.
Meie südamed aga teavad, me kiidame saepuru
me mõtted on liimist lahti
ja me pole midagi ütelnd.

  • Ilona Laaman, "Saepurusööjad", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 8

AllikataRedigeeri

Sõnad on hõbe,
naeratus kuld,
noorus on tõde,
vanadus muld.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel