Anna Ahmatova

vene luuletaja

Anna Andrejevna Ahmatova (sünninimi Gorenko; 23. juuni (11. juuni) 1889 Bolšoi Fontan (Odessa lähedal) – 5. märts 1966 Domodedovo) oli suurim vene poetess, vene kirjanduse hõbeajastu hing. Ahmatova oli abielus luuletaja Nikolai Gumiljoviga, nende poeg oli ajaloolane Lev Gumiljov. Anna Ahmatova esitati Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.

Anna Ahmatova (1922). Portree autor Kuzma Petrov-Vodkin

Eesti keelesRedigeeri

"Reekviemi" tõlkis Marie Under, see ilmus 1967. aastal USAs, hiljem on seda tõlkinud ka Doris Kareva. 1990. aastal ilmus valikkogu "Tähepuu varjus" , mis sisaldab Anna Ahmatova, Nikolai Gumiljovi ja Ossip Mandelštami loomingut Doris Kareva tõlkes.


See on laul viimsest kohtumisest.
Ma vaatasin pimedat maja.
Ainult magamistoas põlesid küünlad
ükskõikselt kollase leegiga.

  • "Laul viimsest kohtumisest"


Nii abitult jahtus rind,
kuid mu sammud olid kerged.
Ja ma tõmbasin paremasse kätte
kinda vasakust käest.


Ma tulin luuletajale külla.
Täpselt keskpäev. Pühapäev.
Vaikne on avaras toas.
Akna taga on pakane.


Juba seisangi ma millegi lävel,
mis saab kõikidele osaks, kuid erineva hinnaga...
Sel laeval on minu jaoks kajut
ja tuul juba purjedes – käes on hirmus hetk,
mil jätan kalli kodumaaga hüvasti.

  • "Surm"


Teiste kiitus ei lähe mulle põrmugi korda.
Aga ka sinu laitus on mulle kui kiitus.

  • "Kaksikvärss"


Ka pärast surma ei tulnud ta
oma vanasse Firenzesse tagasi.
Ta ei heitnud pilkugi tagasi,
talle laulangi selle laulu.
Põrgust saatis ta talle needust,
ega suutnud teda paradiisis unustada.


Ei ärka sa enam ellu,
lumelt ei tõuse.
Kakskümmend kaheksa täägiga,
tulirelvaga viis.

"Reekviem"Redigeeri

Doris Kareva tõlge, esmaavaldatud ajakirjas Vikerkaar 3/1988, lk 21-27. Kareva sõnul: "Käesolev tõlge toetub kohati Marie Underi tõlkele aastast 1967, tehtud "Reekviemi" esmatrüki järgi, mis ilmus Münchenis 1963."

  • Kohutavatel ježovštšina aastatel veetsin ma seitseteist kuud vanglajärjekordades Leningradis. Kord "tundis" keegi mind kuidagi "ära". Siis ärkas minu järel seisev naine, kes ei olnud minu nime muidugi kunagi kuulnud, meile kõigile omasest tardumisest ja küsis minult kõrva sisse (seal rääkisid kõik sosinal): "Aga kas te seda suudate kirjeldada?" Ja mina ütlesin: "Suudan." Siis libises üle selle, mis oli olnud tema nägu, midagi naeratuse taolist.
    • "Eessõna asemel"


Vähkres süütuna Venemaa, —
Vangi veokitest läbi veetud,
Pekstud verise saapaga.

  • "Sissejuhatuseks"


Ao aegu nad tulid, su võtsid
Ja viisid — kõik tardus mu sees —
Kambrihämaras lapsed nutsid,
Küünal vaakus ikooni ees.
Surmahigi su laubal, külm sina
Su huulil — see pilt ei kao eal!
Kui streletside naised, ka mina
Kremli müüri all ulguma pean.

  • "1", 1935


Poeg on vanglas, hauas mees,
Palvetage minu eest.

  • "2"

Pea poolteist aastat koju ma
Sind kisendamas siin,
Käed krampund põlvi timukal,
Mu poeg, mu surmapiin.
...
Vaid rauge kellala ja eel
Ja tolmund lilli, jälgi teel
Teabkust eikuhugi.
Ja sihib silmepõhja just
Hiidhiilgav täht ja hukatust
Ta tõotab kindlasti.

  • "5", 1939

Ja see sõna kivisena langes
Mu veel elavale rinnale.
Noh, ma olin valmis, annan andeks,
Küll saab üle elatud ka see.

Täna on mul üldse palju teha:
Mälu hävitada lõpuni,
Kivistada hing, et õpiks keha
Elamise ära uuesti
...

  • "7. Kohtuotsus", 1939. a suvel


Sa tuled niikuinii — miks mitte nüüd?
Ma ootan sind — see on nii vaevaline.
Lamp kustutatud mul, uks avatud
Su ees, sa põline ja lihtne ime.
...
Öös sirab Põhjatäht. Mui nüüd on kõik ükskõik.
Vaht kobrutamas Jenissei jõe vees.
Ja armastatud silme siniläik
Vaob tuhmiks viimse jubeduse ees.

  • "8. Surmale", 19. augustil 1939 majas Fontankal


Nuttis, rebis riideid Magdalena.
Jünger tardus kivikangena.
Kuid kus vaikivana seisis Ema,
Ükski pilk ei söandand langeda.

  • "10. Ristilöömine. II" 1940—1943


Ma nägin, kuidas sisse langeb pale,
Hirm alasti vaid vahib lauge alt
Ja raiub kõikidele nägudele
Kiilkirja kannatus karmjubedalt.
Kuis valu ühe ööga ruuged, pruunid
Ja mustad juuksed hõbedaseks teeb,
Kuis närtsib naeratus truu sõbra huulil
Ja naerus heitumus vaid väriseb.

  • "Epiloog. I"


Taas läheneb mälestustunde neid.
Ma näen, ma kuulen, ma tunnen teid —

Nii seda, kel hing lahkus koduteel,
Nii teist, kes võõral maal viibib veel,

Ja seda, kes raputas kaunist pead
Ning lausus: «Mu kodu on siin, kas tead.»

Neid nimepidi küll hüüaksin veel —
Kõik pühitud mälust — on jäänud vaid keel.
...
Ja kui siin maal mõeldaks kunagi ehk
Ausammast mul rajada, mis oleks eht,

Siis nõustudes tingimus mul on üks:
Et mereranda ei püstituks

See sammas, kus on minu sünnipaik —
Mul merega katkenud sidemed kõik;
...
Vaid siia, kus kolmsada tundi ma
Küll seisnud ees suletud värava.
...
Mu pronksiks tardunud laugelt vaid
Las sulalund voolab kui pisaraid,

Ja vangla tuvi las kudrutab veel
Ning vaikselt las laevu laeb Neeva veel.

  • "Epiloog. II", 1940 märtsis

Tema kohtaRedigeeri

  • Tema värsid jäid mällu pidama, neid toodi vastavalt meeleolule üha jälle välja (...) Tol ajal oldi veel valmis tunnistama, et ka klassivaenlased ja lepitamatud maailmavaatelised vastased võivad olla isetud, õilsameelsed ja vaprad. Seesugune "liberaalne optimism" ei olnud veel surmapatt, ei olnud veel süütegu.
  • ... ma jälgisin tahtmatult, kõrvalpilguga, millise veendumuse ja peenima kunstiga lõi Ahmatova oma legendi — otsekui ümbritses end tugeva magnetväljaga. Nõiakatlas kees pidevalt leem eelaimustest, kokkusattumustest, oma ennetest, saatuslikest juhustest, salajastest kuupäevadest, mittekohtumistest, kolmesaja-aastastest pisiasjadest. Katel oli lugeja eest varjul. Ent kui ta poleks igavesti keenud, kas oleks siis Ahmatova saanud mis tahes hetkel sealt ammutada, panna ootamatu luulelise väe kõige tähtsusetumassegi üksikasja? Kõige paremini on selle kohta öeldud tema värssides: "Когда б вы знали, из какого сора/ Растут стихи, не ведая стыда…" (Kui te teaksite, millisest prahist/ kasvavad luuletused, häbile võõrad).
  • Kirjutasin mälestusi juba 1928. aastal ja andsin lugeda Aleksander Fadejevile, et ta aitaks neil trükki pääseda. Fadejev oli äärmiselt imestunud juba pealkirja lugedes: "Kellele on vaja neid Ahmatovaid, Gumiljove, Sologube? Praegu pole vaja minevikus tuhnida, vaid tulevikku pürgida.
    • Zenkevitši mälestused. "Vospominanija ob Anne Ahmatovoi". Sovetskij Pissatelj. Moskva. 1991, lk 91.
  • Kord 1930-ndate aastate lõpul seisis vene luuletaja Anna Ahmatova ühe Leningradi vangla väravate ees ootejärjekorras, et külastada oma vangistatud poega. Üks kaasootajaist esitab talle küsimuse: "Kas seda suudate kirja panna?" Ja luuletaja vastab: "Suudan." Siit saab alguse ta "Reekviem", üks mõjuvamaid tänapäeva kannatuslugusid, kuigi see on väike lehekülgede arvult ja tagasihoidlik vahendite kasutamisel... Reekviem, surnumissa, ei ole ju ainult kaebus, vaid ka palve, mida saadab kindel usk ja lootus. See on pühendatud surnutele, aga Ahmatova on laiendanud selle ka elavaile surnutele, kes vaevlevad nõukogude vanglais, või kannatavad ja ootavad väljaspool, selles suures vanglas, mille moodustab kogu riik. Poeemi lähtekohaks on autori ja ta perekonnaliikmete saatus, aga see saab miljonite saatuste võrdkujuks. Ahmatova oli kord olnud noor, kõigi poolt austatud luuletaja, kes teenis puhast kunsti, "kena pilkaja, kõigi sõprade lemmik", mitte ainult lootustandev, vaid juba suurimate hulka kuuluv luuletaja vene parnassil. Kuigi ta ei läinud kaasa revolutsiooniga ja enamluse ideoloogiaga, keeldus ta minemast eksiili, kantud mingist müstitsistlikust, võiks öelda eht venelikust kannatuste otsimise ja eneseohverdamise tungist, mis meile tuntud juba Dostojevskist saadik. Ja kannatused ei lasknud endid kaua oodata. Juba aastal 1921 lasti maha ta abikaasa, luuletaja Gumiljov. Ta sõbrad kadusid üksteise järel vanglaisse, lõpuks ka ta ainus poeg.

ViitedRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel