Kindad on käekatted, mis kaitsevad käsi külma, määrdumise jm ebasoodsate tingimuste eest.

Valik kindaid värvitahvlil teosest "Древности Российского государства", 1846—1853. 4. kd. Illustraator Fjodor Grigorjevitš Solntsev
Joos van Cleve. Joris Vezeleeri portree (pärast 1518)
Anonüümse inglise kunstniku töö Edmund Thomas Parrise 1837. aasta maali järgi. Kuninganna Victoria teatris
David von Krafft. Poola kuningas Stanisław I Leszczyński (1706)


Mis tuled kinnas kiuslemaie
Vai tuled talluk taplemaie?
Kinnas viiässe kezäle,
Talluk viidi tapuaida,
Vana viisku vainuelle.

  • "Mis tuled kinnas kiuslemaie?" Eesti rahvalaul, "Vana kannel" II, 9. osa


  • "Andke mulle tema kinnas," ütles Beaumanoir. "See on," jätkas ta peent kudet ja saledaid sõrmi vaadates, "õrn ja habras pant nii surmlikuks otstarbeks. Näed sa, Rebekka, nagu sinu õhuke ja kerge sõrmkinnas meie raske teraskinda kõrval, niisama seisad sina ise oma asjaga tempelordu vastas, sest just meie ordu oled sa oma tegudega välja kutsunud."
"Heitke mu süütus kaalule," vastas Rebekka, "ja mu siidkinnas kaalub teie raudkinda üles."


  • Edasi otsides leidis d'Artagnan lõpuks müüri äärest rebenenud naisekinda. Sealt, kus kinnas ei olnud vastu mudast maad puutunud, oli ta säravalt puhas. See oli üks neid lõhnastatud kindaid, mida armastajad nii meelsasti tõmbavad kaunilt naisekäelt.
    • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk lk 229
  • "Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."
  • Henry II kandis kuni küünarnukkideni ulatuvaid kindaid, mida ehtisid kalliskivid, ja tal oli jahikulli-kinnas, mida katsid kaksteist rubiini ja viiskümmend kaks suurt pärli.
    • Oscar Wilde, "Dorian Gray portree", XI peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare
  • Teised kinnitavad, et Konradin, solvunud Montefeltro hoolimatusest, olevat saatnud talle oma kinda ja sellega uhke roomlase hoopis ära vihastanud. See legend on ilmsesti palju hiljem tekkinud, sest sel ajal ei tähendanud kinnas mitte kõrvakiilu, vaid tervituseks sirutatud kätt ja oli toojale tunnuseks, kelle poolt ta on saadetud. (lk 248-249)
  • [Konradin:] Kui te aga tahate midagi mu heaks teha, siis hoolitsege selle eest, et mu viimne palve täitmist leiaks. Ja nimelt, et see kinnas mu tervitustega Aragoonia kuninga Pedro kätte viidaks." /---/ Samal ajal kui protonotar jätkas otsuse ettelugemist, tõmbus Guillaume ettevaatlikult tagasi ja kadus rahvahulka. Ta oli kohe tundnud, et kinnas ei olnud tühi, ja kui ta lähemalt järele vaatas, leidis ta sellest Staufenite sõrmuse kolme vapilõviga. (lk 261)
    • Karl Ristikivi, "Põlev lipp". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961


Seal ülalt, kus kaardub rõdukarniis,
õrn kinnas libiseb alla siis
ja liivale jääb – seda näeb igamees –
just kiskjate ees.
Ja pilges on sõnade toon ja tuum,
kui lausub preili Kunigund:
"Noh, rüütel Delorges, kui te arm on nii kuum,
nagu vannute mulle te iga tund,
eks tõstke mu kinnas siis üles sealt!"
Mees alla tõttabki kannapealt
ja miskiks ohtu ei hinda,
vaid otse koleda sõõri seest,
just kiskjate eest, julge käega ta tõstab kinda.
Ja kogu härraste imetlev summ
silmapilguks on hirmust tumm.
Siis ta kinda toob üles, ja terve hoov
teda kiidab täis kiha ja kaha,
ning tõeks on minemas rüütli soov,
sest nüüd, kus on täidetud armuproov,
tõrkuda kuum Kunigund ei taha.
Kuid kinnas lendab ta näkku seal:
"Te tänu, daam, ma ei ihka eal!"
Ja samas rüütel ta jätab maha.


Ylermi, ülbe'e isanda,
tundis põrmanda pudevat,
nägi leegi lõõtsatavat,
vedasi verise mõõga,
paiskas kindasa kivije,
ühes käega otsast löödu,
sadadeski veel sajatas:
"Enne see kirik pudeneb,
kui kukub kivista kinnas!
Enne müürid murdunevad,
kui sõrm seinasta mureneb.


Saaniga sõitsin ma sohinal
külast läbi kiiruga;
ära mu kinnas siis kadus sääl,
läksin kinnast otsima.

Talusse sisse ma sammusin;
vastu tuli neiuke.
"Neiu, kas nägid üht kinnast maas?
Ütle mulle, hellake!"

"Ei ole näinud," ta kostis mull',
"tahan teistelt küsida."
Neiu mult häbendes ära läks,
pea tuli jälle ta.

"Külamees, keegi su kinnast ei näind,
palun võta vastu see!"
Kinda ma võtsin ja sõitsin säält,
sinna jätsin südame.


Nii abitult jahtus rind,
kuid mu sammud olid kerged.
Ja ma tõmbasin paremasse kätte
kinda vasakust käest.


Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält heita ööle
raudne kinnas näkku.


Olen võimas, olen visa
valla ees ja vaarikus.
Võimsam on ehk jumal-isa
oma piksekaarikus.

Tema käes on hõlp ja tülin,
idulemmed linnastes,
aga oma kaera külin
kas või siidikinnastes

mina ise!


Maa oli märg ja metsad udus,
õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast – kellele?
Väiksemale vellele,
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga,
kümne kärme sõrmega.


Ära koo mu käpikuisse päikest,
külmi helbeid püüda siis ei saa.
Ära koo mu käpikuisse päikest,
lumepall võib peos sulada.

  • Aino Saadik, tekst Tiit Lehto laulule "Ära koo mu käpikuisse päikest"


VanasõnadRedigeeri

  • Vesi laulab möldrile: kinnas kotti, pöial matti.
  • Kelle küüned külmetavad, küll see kindad kätte võtab.
  • Kiivit toob kindatäie, koovit koormatäie, kurg kuhja lagedalt.
  • Külm kisub kindad karmanist välja.
  • Mis kindel kinda sees, see seisab meeste ees.
  • Talv kisub kindad taskust.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel