Saan

Hobune ja saan (1900–1920)

Eberhard Krausi sulejoonistus Tartu tudengielust 19. sajandil

Proosa

• Tartu, 2. (14.) detsember 1828

[---] Läksin pärast lõunat jalutama, kõndisin mööda kinnikülmunud Emajõge. Igalt poolt kuuldub kuljuste helinat, sest kõik sõidavad saanidega. On kena vaatepilt, kui omapärase ehitusega saanid, üks või kaks hobust ees, välgukiirusel mööda kihutavad, sest sõidetakse alati traavi. Rakendit ei suuda ma küll kirjeldada, seda peab ise nägema. Varuhobune on pika ohja otsas, nii et ta pea puudutab peaaegu maad, ta on tavaliselt pika lakaga, galopeerib kogu aeg või pigem tantsib kõrval.

• Friedemann Göbel, "Jenast Emajõe äärde. Kirjad kaugetest aegadest", tlk Kiira Schmidt, 2015, lk 54

• Neid ootas hästi kummaline sõiduk - tilluke saan ilusa kirju kattevaibaga, kümme valget jänest ees.

Sõbrad võtsid jäneserakendis istet, katsid põlved pehme vaibaga ja Une-Mati hüüdis uljalt:

"Hoppadi-hei!"

Vastuseks liigutasid kõik kümme jänest oma kõrvu. See oli ütlemata uhke vaatepilt — kakskümmend pikka valget kõrva ühtses taktis liikumas, just nagu võimlejad spordipeol! Siis jäid kõrvad paigale, aga sibama hakkasid jäneste käpad — neid oli kokku nelikümmend! — ning saan nihkus paigast. (lk 24)

• Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979

Luule

Siis tirid saksa saani
suvel, parmude all.
Täidad mõisale plaani,
mokake madalal.

• Juhan Viiding, "Tallipoisi rahvalaul" kogust "Elulootus" (1980), lk 31

Saaniga sõitsin ma sohinal
külast läbi kiiruga;
ära mu kinnas siis kadus sääl,
läksin kinnast otsima.

• Mihkel Veske, "Kadunud kinnas"

Eesti vanasõnad

• Saks sõidab saaniga, talupoeg reega, mina kehva kelguga: takka tulen, ette lähen.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929