Mõis

Proosa

• Igal maakonnal olivad juba pagana ajal omad kihelkonnad. Kihelkondadeks nimetati pisemaid maa jagusid sellepärast, et üksikud külakonnad sääl kihla ehk kihlamise läbi, see on: priitahtliku kokkuheitmise läbi ennast ühendasivad, üks tõisele abiks ja toeks. Aga kuski ei nähtud neis kihelkondades kirikuid ega leitud mõisaid.
  • Jakob Hurt, "Pildid isamaa sündinud asjust", teine trükk, Tartu: Mattiesen, 1879

• Sina ei ole mitte taevas, sina oled mõisas, oled Villu. See ei ole mitte inglite laul, mida sa kuuled, see on Beethoveni sonaat, mis mõisapreili klaverilt tuleb; need valged kerged kujud ei ole mitte murueide tütred, vaid tantsijad neiud, kes noorhärra sündimispäeva pidule naabermõisatest on tulnud. Tead sa, mis üks sündimispäev, mis üks kõrgesti haritud õrn neiu, mis üks Beethoven on? Vaene poiss, kust võid sa seda teada! [---] Kes tõi sulle sõna, et üks muusikavürst kord maailmas elas, kes kõik need hääled, need kutsumised, mis sa metsa ja järve kohinas, maru mühinas ja marduse kiljatuses kuulsid, üheksainsaks muusikatükiks kokku valas, — taevaga hõiskas, põrguga mässas? Kelle vägevad hääled nagu vastupidamata lained su hinge peale langevad, kui sa teda kuuled, kus ainult hing hingega kõneleb, meistri enese suremata hing! Seal selgub nüüd, mis sa igatsed, mis sa püüad, tahad, mis sa kord Palupera Kuusemäe otsas arvasid nägevat, mis sa ka nüüd jälle näed, aga mida veel paksem mets kui enne varjab — veel paksem mets!
  • Juhan Liiv, "Vari"

• Meie olime mõisad üle võtnud ja nüüd ruttasime ka mõisade eluviiside ülevõtmisega ja seda mitte ainult õppiva noorsoo ringkonnis, vaid ka linnades, alevikkudes ja maal taludes. Me tahtsime end tunda tõsiste maaperemeestena, maaisandatena ja ei osanud seda tundmust millegagi paremini ega selgemalt väljendada, kui et katsusime ise ja nägime meeleldi, et katsuksid ka meie pojad ja tütred elada, nagu elasid endised maaisandad ja nende noorsugu. Me tegime, mis suutsime, et ühes mõisadega saaksime kaasa ka nende traditsioonid, kombed, eluviisid, maailmavaate, kogu eetilise ja esteetilise suhtumise ellu.

Meie mõisade enamik oli koormatud raskete võlgadega, selleski võtsime neilt eeskuju. Meie mõisade noorsugu lahkus ülikoolist enamasti ilma õppekursuse lõpetamiseta, rahuldudes palja tudeerimisega, meie ei võinud ometi teisiti teha, kui tahtsime olla õiged mõisade päranduse ülevõtjad. Mõisa noorsugu elas ainult naisele, viinale ja laulule, noh, ka meie noorsugu pidi oma kantuse lahti laskma. Ja mida jõukam nurk, mida rikkam talu, seda rohkem arvas ta end kohustatud või kutsutud olevat jälgida kõiges ülevõetud mõisa.

• A. H. Tammsaare, "Ma armastasin sakslast" (1935), lk 35-36

• Ikka ja jälle katsusin andale ette kujutada mõisa, kus olid uhked saksad, suured majad ja palju õunapuid. Peamiselt õunapuid. Rummusaarel polnud küll ainustki õunapuud, aga poodi sõites olin neid näinud ja mõis muutus mu kujutluses lausa õunapuumetsaks. Ja kuna mind keegi kunagi polnud keelanud metsast või põllult midagi võtmast ja suhu pistmast, ei tõusnud minus vähimatki kahtlust, et ma ei saaks mõisas niipalju õunu süüa kui kõhtu mahub. Mida paremat ma veel oskasin soovida?! Muidugi pidi mõisas olema palju ilusaid maju. Kõikidel niisugused kollased seinad kui poemajal. Ja kardinad akende ees. Ja korstnad. Korsten oli minu meelest tol ajal majale peamiselt iluasjaks, sest olin näinud, et vanatare sai ilma korstnata läbi ja onu kambrid olid ka vahel suitsu täis, kuigi majal oli korsten. Või mis see suits siis paha tegi? Aga mõisas pidid igal majal olema korstnad. See oli ilus. Ja inimestel, kes seal elasid, olid iga päev ilusad riided seljas, saapad jalas ja kübarad peas. Muidugi saan ka mina endale mõisas kõik need ilusad asjad ja olen siis samasugune kui Marianne ja Charlotte.
  • Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 12

• Juba Rooma ajal ehitati ju enamasti sellest kivist, mis kohapeal võtta oli, mujalt transportimiseks polnud võimalusi. Ka meie kloostrid ja mõisad on reeglina ehitatud läheduses olevatest materjalidest. Viljandis veeti maakive kokku. Ristiusk tõi meile tellise- ja lubjapõletamise oskuse. Eesti kiviarhitektuur hakkas arenema alles XIII sajandil.
  • Mart Keskküla, intervjuu: Merle Karro-Kalberg, "Padise klooster on ajaloo uurimiseks valmis" Sirp, 06.11.2020

Luule

Mats alati on tubli mees,
Ei kedagi ta pelga;
Ei kummarda ta saksa ees,
Ei tõmba küüru selga.

Kord astus oma pambuga
Ta läbi mõisa õue,
Saks tuli vastu kärkides
Kui kõige kurjem kõue:

"Kas sina, tõbras, parunit
Ei enam tunda taha?
Või on sul munad mütsi sees,
Et müts ei votab maha?"
/---/
Mats võtab mütsi maha küll,
Siis seisab müts tal põues,
See sünnib toas, teateris,
Kuid mitte mõisa õues.

• Ado Reinvald, "Müts maha!" (1906)

Siis tirid saksa saani
suvel, parmude all.
Täidad mõisale plaani,
mokake madalal.

• Juhan Viiding, "Tallipoisi rahvalaul" kogust " Elulootus" (1980), lk 31

Vanasõnad

• Kes ei sünni sauna, ei sünni mõisa.
• Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal kõrts, talud soos ja rabas.
• Mis mõisa viiakse, satub kui tuulde.
• Mõisas lase käsi käia.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

• Pea nagu Pärnu linn, nina nagu Nissi kirik, kael nagu kalaveerand, silm nagu Siimu sigade laut, koon nagu Koluvere mõis, kõrv nagu Kõnna kuurialune.
  • Eesti vanasõna