Ado Reinvald

Ado Reinvald (sünninimi Ado Jurik; 21. november/3. detsember 1847, Uusna vald – 8. veebruar 1922, Elva, Kulbilohu) oli eesti kirjanik ja põllumees.

Proosa

• See taevalik tulesäde, mis meie isa isade, Soomlaste ja Eestlaste ennemuistsest armu leegist veel üle jäänud, akab meie südames jälle õhkuma ja tulelõkeks tõusma. Põhjatuuled ja taeva virmalised toovad meile oma sugulaste, südamest kalli Soomemaalt vaiksid heljumisi ja luuletusi, ja kuulutavad et aeg juba akab hiljaks jääma Teiega sõbrustada ja ühte sulada.

Selle suure pühaliku asja püüdmise hulka tulevad ka inimlikud ükslased sõbrustamised arvata, ehk kül õnsalikum töö aeakirja ja koolide peale langeb kes ka selle asja sees meie pool akavad tööd tegema.

• Mina olen ka mõned laulud sünnitanud ja manuskripti läbi vaatmist toimendab k e e l e p o o l e s t praegu Kreutzwald. Saan tema valmist aega nägema siis tulen vist jälle Teie jutule trükimise nõu pärast, kes Teie maal odavam olla kui siin.
• Kui võimalik on siis palun omale Eesti-keeli vastust kirjutada, sest kõik muud keeled on mul tundmada.
  • Ado Reinvald kirjas August Ahlqvistile, 20. aprill 1871; cit. via: August Palm, "Ado Reinwald ja August Ahlqvist. Jooni ärkamisaegsetest hõimusuhetest", Eesti Kirjandus 5/1933, lk 237-245 (lk 239)

• Südamest soovin ja palun ma Teid et mulle üht oma laulu raamatudest näha saadakside. Ma saaks nägema missugused selle põhja ilma laulu kuninga laulud on, ja võiks sealt ehk ka mõnda märkust ja õpetust saada. Praegust ei tea ma mi te kas Teie, Soome laulikud Sakslaste viisi seutud kõnes, või Eestlaste viisi Kalevi poea moodi oma laulud luuletade. Sellepoolest palun Teie käest pikemad nõu saada.
• Neli, viis Teie lauludest on meie keeles trükitud ja väga ilusad. Nimelt on nende sees vaikne põhja ilma kõle vaim kuulda.
• Annaks Jumal et meie rahvas jälle võiks armastusega ühte sulada, nagu see ennemuiste olnud!
  • Ado Reinvald kirjas August Ahlqvistile, 2. veebruar 1872; cit. via: August Palm, "Ado Reinwald ja August Ahlqvist. Jooni ärkamisaegsetest hõimusuhetest", Eesti Kirjandus 5/1933, lk 237-245 (lk 241)

• Soomemaa, se on üks sõnna täis immeliko armo süggavust, täis Õnsaliko lauletusi ja heljumesi ühhe õige Eestlase süddames. Eesti rahvas se on üks rõmulik teadus, maggus mõtte ühhe Soomlaise rindus. Meie vaimo sisse on jubba lapsest sadik se maggus mõtte lodud, et põhja maal, seal kus virmaliste tulli ommad särravad joned mahha vahendab, et seal, kõrge kaljo kunningriik tummeda ja halleda mailma rüppes hingab, et seal meie sugguvõssa kätki paik on, kedda Kallevallaks kutsutakse, se on Soome-maa.
  • Ado Reinvald, "Soomlased", Perno Postimees nr 15—16, 1871; cit. via: August Palm, "Ado Reinwald ja August Ahlqvist. Jooni ärkamisaegsetest hõimusuhetest", Eesti Kirjandus 5/1933, lk 237-245 (lk 239)

Tema kohta

• Otsijate kätte jäi ainult vana salmialbum. Sellest oli välja rebitud kolmveerand osa lehti. Kaante vahele oli kuidagi jäänud ka käsitsi maalitud pilt. Sellel pildil oli näidatud supipada, mille all lõõskas kõrgele punane tuli, pajal aga oli sangade asemel kummalgi pool küljes kotka või muidu röövlinnu moodi kujutis. Risti üle paja oli kirjutatud salm:

Nüüd võtkem ilmal kuulutada:

see supp on õel ja must ja mäda.

Meil, mehed, kätte jõudnud ajad —

kõmm, kummuli kõik supipajad!

Pilditegija ja laululooja oli oma käegi alla pannud ja nõnda kirjutanud: "Pea vastu, veli Juhan! Sinu truu Reinmetsa Aadu ehk Ado Reinvald. Kirjutatud Meeril, sel üheksasada viiendamal aastal."

Noorparun luges, lõi silmnäost punetama ja küsis käheda häälega:

"Mis see on, ah? Üks bombe ja kaks kullid, was? Mis supet siin keedetakse?" — ja ise vehkis lehekesega just raseda naise silmade ees. Naise otsaesisel liikusid lühikesed juuksed saksa poolt tekitatud tuules. Otsaesine läks küll natuke valkjamaks, aga naine vastas veel rahulikuma häälega kui enne:

"Mehed purjus peaga sehkendanud seal Meeri kõrtsi man. Nemad olid puha koeruse pärast kahest varesest suppi keetnud, aga supp oli trehvanud must ja õela haisuga. Purjus meeste koerustükid, muud ei midagi."

"Ja kellele peab vastu panema see veli Johann?" norskas küsija.

"Eks ikka oma naisele... kui purjus peaga koju tuleb... ja kui naine võtab ahjuroobi," naeratas kostja. Kostjal oli õieti laiade põsenukkidega nägu ja näis sedamoodi, nagu oleks tema naeratus suu ligiduses üsna lahke, aga kõrvade poole laienedes läheks kavalamaks ja isegi inetumaks.

Seekord ei leidnud - need, kes otsisid. Põrandale jäi vedelema isegi mõnitus varesesupi kohta... Mis seal teha, kui kotkas on juba nii närbunud olekus, et teda võib üsna varesetaoliseks sehkendada... (lk 17-18)

• Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986