Ahjuroop

Proosa muuda

Kõik inimesed on elus harpuuniliinidesse mässitud. Kõik on sündinud, poomisnöör kaelas, aga ainult siis, kui surm neid kiiresti ning ootamatult kutsub, saavad surelikud aru elu surnuksvaikitud, salakavalaist, alati varitsevaist ohtudest. Ja kui sa oled filosoof, ei tunne sa ka püügipaadis rohkem hirmu kui kodus kamina ees, kus su kõrval ei seisa mitte harpuun, vaid tavaline ahjuroop.
- Herman Melville, "Moby Dick". Tõlkinud Juhan Lohk ja Ülo Poots. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 316

[Köster:] "Kuule, Toots, vahest kõik veel ei näinud, kuidas sina teisi paluma õpetasid, sa tule õige siia nurka ja näita kõigile. Mõõga asemel võid ahjuroobi võtta."

Ja seal ta seisis, toredas asuniku palveseisakus, hoidis roobivarrest kinni ja palus.

See on siis nüüd see Kentuki Lõvi, käis Arno peast läbi. Ja tahtmata kordas ta oma mõtet valjusti.

"Kentuki Lõvi..."

Terve klass hakkas laginal naerma ja Tootsile jäi see uus nimi külge nagu pigi. (lk 14)

Kui eestlaste viletsus oli kõige suurem, tuli neile koolitoast abi. Toots tuli välja, kuumaksaetud ahjuroop ja tuletangid käes, ja karjus hirmsa häälega:

"Edasi, Kentuki poisid! Valu punanahkadele!"

Selle hirmsa nähtuse juures kohkusid võidumehed ja taganesid. Kui Toots veel lähemale tuli ja mõnele, kes õigel ajal ei taganenud, kuumaksaetud suurtükikuulid, nagu ta oma sõjariistu nimetas, nina alla torkas, panid sakslased lausa põgenema. Nende kannul jooksis Toots ja karjus ikka veel:

"Andke punastele koertele!" (lk 38)

Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006

Vanasõnad muuda

Ahjuroop naerab seni tuld, kuni ise on põlenud.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929