Surm

elusolendi elutegevuse lõpp

Surm on organismi elu lõppemine.

Hermína Cecílie Josefa Laukotová, "Surev kunstnik" (1880)
Jacek Malczewski, "Surm" (1902)
"Kuoleman puutarha", Hugo Simberg (1906)
Louise Danse, "Surma liilia"

ProosaRedigeeri

  • II. Surm on meie jaoks eimiski. Sest lagunenu on tajudeta, aga see, mis on tajudeta, on meie jaoks eimiski.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • 30. Mõned valmistuvad kogu elu kestel elamiseks tarvilike asjade nimel, mõistmata, et kõigile meile on sisse kallatud surmavat sünnirohtu.
  • 31. Kaitstust võib saavutada teiste asjade puhul, ent surma tõttu elame meie, inimesed, kõik müürideta linnas.
    • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Viimaks tuli tund, mis lõpetas mr. Earnshaw' maised mured. Ta suri vaikselt oma tugitoolis kolde kõrval ühel oktoobriõhtul, kui tuul ümber maja viigus ja korstnas möirgas. See kõlas nagu tormi ulg, kuid meil polnud külm ja me olime kõik koos: mina istusin oma kudumisega natuke tulest eemal ja Joseph luges laua ääres piiblit (teenijad istusid üldiselt eestoas, kui neil töö oli tehtud). Miss Cathy oli olnud haige ja seetõttu istus ka tema vaikselt. Ta toetus isa põlve vastu ja Heathcliff pikutas põrandal, pea Cathy süles. Mäletan, et enne kui härra tukkuma jäi, silitas ta tütre ilusaid juukseid — talle meeldis hirmsasti, kui tütar õrn oli — ja ütles: "Miks sa ei saa alati hea tüdruk olla, Cathy?" Ja Cathy tõstis näo üles tema poole ja vastas naerdes: "Miks sa ei saa alati hea mees olla, isa?" Aga kui ta nägi, et isa jälle pahaseks sai, suudles ta tema kätt ja ütles, et laulab talle unelaulu. Ta hakkas hästi tasakesi laulma, kuni isa sõrmed tema omad lahti lasksid ning pea rinnale vajus. Siis ma käskisin Cathyl lõpetada ja mitte liigutada, sest ma kartsin, et ta võib isa üles äratada. Me istusime kõik hiirvaikselt tervelt pool tundi ja oleksime nii edasigi oodanud, kui mitte Joseph, kes oma peatüki oli lõpetanud, poleks tõusnud ja ütelnud, et ta peab härra palvuseks ja magamaheitmiseks üles ajama. Ta astus lähemale, hüüdis mr. Earnshaw'd nimepidi ja puudutas teda õlast. Kuid härra ei liigutanud end, Joseph võttis küünla ja silmitses teda lähemalt. Sain aru, et midagi on korrast ära, kui ta küünla maha pani. Võtsin mõlemal lapsel käest kinni ja sosistasin, et nad üles läheksid ja palju lärmi ei teeks: nad võivad täna õhtul üksi palvetada, sest isal on tegemist.
"Mina soovin isale enne head ööd," ütles Catherine ja pani käed isa kaela ümber, enne kui me jõudsime teda takistada. Vaeseke sai otsekohe aru, missugune kaotus teda on tabanud, ta karjatas: "Oh, ta on surnud, Heathcliff! Ta on surnud!" Ja mõlemad hakkasid südantlõhestavalt nutma. (lk 43-44)
  • [Mrs. Dean mr. Hindley naisest:] See naine polnud nende killast, kes enda pärast majarahu oleks häirinud. Sellest hetkest peale, kui ta üle läve astus, näis teda rõõmustavat iga asi, mida ta silmas, samuti kõik, mis ta ümber toimus, välja arvatud matusteks ettevalmistamine ja leinajate sealviibimine. Mulle jättis ta veidi lapsiku mulje, kui ma nägin, kuidas ta end matuste ajal ülal pidas. Ta jooksis oma tuppa ja tahtis, et ma kaasa tuleksin, kuigi ma oleksin pidanud lapsi riidesse panema. Ja seal ta istus ja värises, käed kokku surutud, ning küsis kogu aeg: "Kas nad on juba läinud?" Siis hakkas ta hüsteerilise erutusega kirjeldama, kuidas talle mõjus musta nägemine. Ta võbises ja vabises ja hakkas lõpuks nutma, ning kui ma küsisin, mis tal viga on, siis ta vastas, et ta ei tea, aga ta kartvat nii väga surma! Minu arvates oli tema surm niisama vähe tõenäoline kui mu enda surm. Ta oli üsna kõhn, kuid noor ja värske jumega ning tema silmad särasid nagu kalliskivid. Ma muidugi märkasin, et trepist ülestulek pani ta hingeldama, et kõige tühisemgi ootamatu häälekõla pani ta üle keha värisema ja et teda mõnikord vaevas köha. Kuid ma ei teadnud, mida need sümptoomid tähendavad, ning mul polnud mingit soovi talle kaasa tunda. Meil siin, mr. Lockwood, ei ole kombeks võõraid armastada, kui just nemad meid esimesena armastama ei hakka. (lk 45)
  • Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974


  • [Aramis:] "... ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma surmaga kellegi ees hoobelda ei saa." (lk 45)


  • Kui me oleme tõepoolest suremas, siis antagu meile kuulda meie viimast korinat ja tunda jäsemetes külma hingust, kui me oleme elus, siis võtkem end kokku ja jätkakem.



  • Olen unistanud surmast kui erootilisest üleelamisest. Olen soovinud, et hinge lahkumise silmapilgul mu armsam mind suudleks, nii et ma, tarretanud suudlus huultel, üle libiseksin igavese tarretuse riiki, hinges mälestus elu lõpmata õndsusest. Olen unistanud oma hauast: lillepeenrast kahe noore pihlaka vahel, valgel hauakivil prantsuskeelne armastusesalm. Kuid nüüd ma tean, et see kõik vale oli, ainult kultuuri-inimese petlikud ettekujutused. Kui variseb hinge ümbert viimane külgeõpitud tundmuste ja igatsuste kest, siis seisab surma ees paljas eesti hingeke kõiges oma algelises abituses ja ootab oma eesti hinge saatust. Ei ole tema jaoks ei Hadest ega Paradiisi, ei suudlusi ega prantsuskeelseid salme. Tema ees seisab hulkumine tühjadel väljadel, külm ja nälg, mida vähemalt üheksa kuud tuleb kanda. Selle aja jooksul hälbib temast kõik mälestus endisest elust ja puhastatuna võtab ta aset praegusündinud lapses, et sellega uut maapäälist elu alata.
    • Helmi Neggo, "Eesti hingekese surmakaebtus". Naiste Töö ja Elu nr 3, 1919, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 286


  • Georg küürutas madalamale, olgugi et maa jalge all vajus. Võis juhtuda, et ta vajub sohu, enne kui tohib lahkuda sellelt kohalt. Kuivanud oksad torkisid ta sõrmi, mis olid muutunud veretuks, niiskeks ning jääkülmaks. Talle näis, nagu vajuks ta üha kiiremini ning sügavamale, talle tundus, et soo oleks pidanud ta juba ammugi neelama. Kuigi ta oli põgenenud, et pääseda kindlast surmast — ei ole kahtlust, et nad oleksid lähemail päevil hukanud nii tema kui ta kuus kaaslast, — paistis talle surm soos üsna lihtne ja üldse mitte kohutav, nagu oleks see teistsugune surm kui see, mille eest ta põgenes. See oleks surm tihnikus, täiesti vabana, mitte surm inimkäe läbi. (lk 14)



  • Ükskord palju hiljem ma mõistsin, miks mõned mehed, näiteks võidusõitjad ja teised nendetaolised muutuvad kiiruse narkomaanideks. Meie hulgas on inimesi, kes eales ei näe surma enda ees, vaid alati ainult selja taga: see varitseb igas peatumise ja järelemõtlemise hetkes.
  • Iga surm esitab ellujäänuile ränga süüdistuse kuriteole kaasaaitamises; iga surm on isemoodi, selle süü kustutamatu, selle kurbus surematu; heledaist juustest käevõru ümber luu.


  • Ei ole midagi parata, kord saabub õhtu ja sul on kaks kätt rinna peal risti.
Tolli Tidrikule saabus see õhtu küll liialt järsku, ei antud talle mahti videvikutundi pidada ega mahedat päikeseloojangut vaadata. Kolhoosi täkkudega oli tegemist kuni viimse tunnini, nende kabjaraudade ja krihvinaelte pärast tuli muretseda viimse minutini. Kõige vihasema lahingu pidas Tidrik maha just enne õhtut, sõimas esimehel kere täis ning põrutas: "Või temal pole hobust vaja! Aga mina ütlen, et tuleb veel aeg, kus sa hobuse jalajäljele suud annad!" Põrutas niiviisi ja pööras esimehele selja. Läks läbi talliks kohendatud rehealuse poolpimedasse rehetuppa, istus seal ajahambast järatud pingile ja sirutas sõnnikused kummikud välja. Tundis, kuidas tuline viha temas kees inimese vastu, kel jätkub võimu ja väge suurte hingetute rauakolakate ostmiseks, aga natukest ei jätku mõne kümne krihvinaela jaoks. Hobused kõndigu libedaga palja jalu, komistagu vormituks kulunud kapjadega jäisel teel, kukkugu virtsa-aami ees kas või põlvili! Ptüi, kurat! Tidrik sülitas kummikuninade vahele, tahtis hinge kergeks sülitada, aga mitte ei aidanud — põues pressis ja kirmendas. Laskis korraks silmad kinni, et ehk siis see vihaviirg vaibub — ja ei jaksanudki neid enam lahti teha. Oligi õhtutunnike käes.
Nüüd lamas Tolli Tidrik oma viimses sängis, palju uhkemas ja palju kallimas, kui tal iganes oli olnud. Kolhoos oli selle ostnud, See maksis hoopis rohkem kui peotäis kabjanaelu, mida vana Toll oli nõudnud. (lk 47)
  • Aga kui ühel hommikul oli su parem hobune karjamaakraavis selili, jalad püsti, polnud sul enam isu unistada. On ju hobune nii sandisti loodud, et tal seliliasendis kuigi kaua hing sees ei seisa. Ka künnivaos võib ta koolda, kui ta püherdades sinna juhtub sattuma. Iga päev seda õnnetust muidugi ei juhtu. Aga sinul tuli see pauk nüüd vastu võtta. (lk 55)
  • Kas sa mäletad nendest päevadest oma naist? Kas sa mäletad teda, kes langes kokku nagu kott, kibedad süüdistussõnad suus:
"Sinu, patuse pärast, sinu, roojase pärast pidi tema surema..."
Sa ei vaielnud vastu ega küsinud, miks siis ühe patuse pärast kahte süütut karistatakse. Sa tundsid, et oled süüdi, oled süüdi selles, et ei mõistnud poega kasvatada seesuguseks, keda poleks suutnud väärata püssikuul ega surmatuul. (lk 63)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • Gusts ei vastanud, lamas vaid kinnisilmi.
"Kas sa kuuled?" käis naine peale.
"Jah," vastas vana mees vaevaliselt ja avas vasaku silma. "Ma vist... suren..." jätkas ta viiv hiljem lakke vaadates, nagu räägiks endaga ja mitte üldse naisega.
Vilma vaikis. Seni polnud nad suremisest kõnelnud, kuigi teadsid hästi, et elu on läbi, teised nendevanused olid ammu mulla all. Võib-olla kartsid nad vikatimeest välja kutsuda, temast valjusti rääkides? Nüüd astus Gusts sellest vaikivast kokkuleppest üle ja Vilma arvates oli see niisama hea kui endale hingekella lüüa.
"Haua las kaevavad naabrid. Sügava... Plats võta... oma äranägemise järgi."
Nii muidugi, sealsamas puhkab kord ka tema, mõtles Vilma ja puhkes nutma. Ei, elu Gustsiga ei olnud kerge, polnud tal varandust ega osanud ta midagi otsustada, kõik jäi enda teha ja ütelda, aga nüüd, kus mehe äraminek oli nii lähedal, tundis Vilma, et üksi ei jõua ta elada. Lehm. Hein. Puud. Vesi. Ei, seda ta ei suuda. Ja kellega sa sõnakese vahetad?
"Peied tehke... sööklas. Surnuaialt... on lähem. Viinaga... ära ole kitsi."
"Kas mul pidude puhul millestki kahju on olnud?" solvus Vilma. "Ema matustel joodi kolm päeva, isa saatsime ära nagu paruni, ega nüüdki halvemini saa..."
"Õpetajat... ei taha. Las kõneleb Litavnieks... ta tunneb mind."
Ainult endast, ainult endast kõneleb, enda eest kannab isegi surres rohkem hoolt kui minu eest, kes ma pean edasi elama, pahandas Vilma vaikselt.
"Talu... las laguneb. Mine Skaidra juurde!"
Haige vaikis väsinult, viltusest suunurgast jooksis sülge. Vilma võttis kummutist taskuräti ja pühkis ära. (lk 19-20)
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


  • Ja Johanna võtab ennast kätte ja läheb ja laenab naabrite käest ENE kuuenda köite, et lõppude lõpuks ometi järele uurida, mis asi on pastinaak, aga ta jalg libiseb jäätunud trepil ja ta murrab reieluu ja haiglas tõmbab tuul palatist läbi ja Johanna jääb kopsupõletikku, ja Riina, kes nüüd arsti loal ema iga päev vaatamas võib käia, saab esimest korda kuulda, et ema on nooruses tahtnud saada lõvitaltsutajaks, ju siis on Johanna tõesti haige, et ei tea enam, mida ta räägib, ja veel räägib ema vanaisast, kes istub lõvipuuri ees loojuva päikese paistel, ja muretseb, kas lõvidel on küllalt süüa. Stecknadel, ütleb Johanna, kissen, sosistab ta veel, aga kirchen ei tule enam üle ta huulte, ja ega seda ole tarviski, Riina ei saa nagunii enam midagi aru. Võibolla Johanna ei tahagi, et tütar aru saaks, ta tahab ehk ainult veel surivoodil oma saladusest rääkida, aga nii, et see teiste kõrvu ei jõuaks, ja tema auks peab ütlema, et ta saab sellega hakkama. Johanna maetakse ilusal päikesepaistelisel talvepäeval ja tema haual mängib puhkpilliorkester. Koos Johannaga kaob Stecknadelkissenkirchen Austria kaardilt. Mis ongi väga hea, sest sellise kummalise nimega kohta ei saa ju tõepoolest olemas olla. Ja lõvid ei söö mitte iialgi pastinaaki. Ja mis asi see pastinaak ikkagi on? (lk 35)
    • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987


  • Ei salli ma seda vennikest, surma nimelt. Ta ei ole eesti mees. Käib ringi, vikat õlal. Aga vikat on peaaegu sama mis sirp, ja kus on juba sirp, sealt pole vasargi kaugel. Aga seda, mida tähendavad sirp ja vasar, pole tarvis lapselegi seletada. Seda jälkust ei jõua kirjeldadagi! (lk 89)


  • Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju.
    • Whoever dies with the most stuff wins.
    • David Mitchell, "number9dream" (2001), 5. osa


  • Vanaema hingas aeglaselt välja.
"Tule ja istu siia, kus ma sind näen ka. See on kena ja kombekas. Ja olgu otsekohe öeldud, et mina ei karda sind põrmugi."
Pikk mustas rüüs kogu kõndis üle põranda ja istus käepärast seatud tünni otsa, vikatit seina najale toetades. Siis lükkas ta kapuutsi tagasi. Vanaema pani käed rinnale risti ja vahtis külalisele rahulikult otsa, vastates ta pilgule silmast silmakoopasse.
SEE ON MULJETAVALDAV.
"Mul on usku."
TÕESTI? MILLISESSE JUMALASSE NIMELT?
"Lihtsalt usku, tead. Üldiselt."
  • Terry Pratchett, "Maskeraad". Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak, 2005, lk 71



  • Tollal ei olnud surm veel meie perekonda lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma nägu. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune külmus, mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema matuseid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele tähelepanu, käis venna surma tõttu leinalooriga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma osavõtmatust ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks? (lk 11)
  • Huvitav, et tollal võis surm olla valgus, mitte vari nagu praegu. Nagu poleks ma toona veel surma tähendust osanud mõista. Nüüd kükitab surm musta nähtamatu kogumina mu toanurgas, aga kui ma tema poole vaatan, on ta kadunud. Või ehmatab mind teistviisi. Mõni päev tagasi läksin mööda tänavat, pikk vari selja taga, aga äkki ühel valguse murdumise hetkel oli vari minu ees ja ma võpatasin kohkunult: just nagu oleks surm mind kätte saanud. (lk 26)


  • Fran istus kinnisilmi. Väike lennuk vähendas järsult kõrgust, otsekui kavatseks taevast alla kukkuda, seejärel võttis korraks horisontaalasendi ja kallutas end siis nagu kunstratsutaja laadaplatsil. Ta avas silmad ja nägi ees halli kaljut. See oli nii lähedal, et ta nägi sellel valgeid linnusõnnikuviirge ja eelmise kevade pesi. All kobrutas meri. Vee kohal lendles veepiisku ja tormi-iilidest kaasa haaratud valget vahtu.
Miks lendur midagi ei tee? Ja miks Jimmy lihtsalt istub ja vaatab, kuidas me kõik surma saame?
Ta kujutles hoopi, millega lennuk kaljut tabab, väändunud metalli ja moonutatud laipu. Mitte mingit lootust ellu jääda. Ma oleksin pidanud testamendi tegema. Kes Cassie eest hoolitsema hakkab? Siis taipas ta, et on esimest korda elus mures oma füüsilise turvalisuse pärast ja et teda on haaranud arutu paanika, mis pitsitab ajusid ega lase mõelda. (lk 9, romaani algus)


  • Udulaam vajus lähemale, kuid kaugemal, neeme kõrgeimas punktis, võis Perez näha kangrut, mille ta oli Ravenswicki kividest kokku kuhjanud. Mälestusmärk naisele, keda ta armastas ja kelle surm endiselt tema südametunnistust rõhus, teda maadligi surudes. (lk 9)
  • Autot ta ei näinud, kõigest mingit tumedamat laiku, sest udu oli liiga paks. Markham hakkas selle poole minema, kavatsedes ukse lahti tõmmata ja tolle ohtliku juhi välja tirida. Siis toimus ta selja taga mingi liikumine, mida Markham pigem vaistlikult tajus kui kuulis, ja ta pööras ringi.
Veel mingi liikumine. Õhk. Liikuva õhu vilistav hääl. Terav valu. Ja siis eimidagi. (lk 15)
  • Ann Cleeves, "Surnud vesi", tlk Lauri Vahtre, 2019


Seda ütles mulle psühhiaater, ja ma olen temaga nõus, sest surnust peast kirjutada ei saa. Aga endamisi ma mõtlen, et võin kirjutada ükskõik millest, isegi sellest, mis on võimatu ja mis pole tõsi.
Enamasti ma rahuldun mõttes kirjutamisega. Nii on kergem. Peas kulgeb kõik raskusteta. Niipea aga, kui hakkad mõtteid paberile panema, nad muutuvad, moonduvad, ja kõik muutub valeks. Sõnade pärast.
Kirjutan igal pool, kus ma olen. Kirjutan bussi peale kõndides, bussis, meeste riietusruumis, oma masina ees.
Ainus viga on selles, et ma ei kirjuta seda, mida peaksin kirjutama, ma kirjutan ükskõik mida, asju, millest keegi aru ei saa ja millest ma isegi aru ei saa. Õhtul, kui ma seda paberile ümber panen, mida ma päeva jooksul peas kirjutasin, küsin ma endalt, miks ma seda kõike kirjutasin. Kelle jaoks ja milleks? (lk 8-9)


  • Surm on kole asi. Ma olin oma lühikese elu jooksul näinud rohkem surma kui nii mõnigi teine. Enamik inimesi käis maailmas ringi ning soovis kõikvõimalikke asju. Nad soovisid kellekski saada, nad soovisid kuidagi silma paista, nad soovisid midagi saavutada, kelleski huvi äratada. Alex oleks soovinud lihtsalt elada. Lihtsalt rahulikult oma asju ajada. (lk 160)


  • Kuna surm on kõigest muutus ehk üleminek, siis ei tule pärast surma midagi muud kui pikk, igavene, rahulik uni, aga und ei ole vaja karta. Nii võitegi täielikult igaveseks lahti saada hirmust surma ees.


  • "Mul on külm," niutsus Snowden. "Mul on külm."
"Pole midagi," pomises Yossarian mehaaniliselt, liiga vaikselt, et teda kuulda olnuks. "Pole midagi." Ka Yossarianil oli külm ja ta värises kontrollimatult. Ta vaatles lootusetult seda sünget saladust, mille Snowden oli kõikjale mööda räpast põrandat laotanud ja kattus üle kere kananahaga. Tema soolikates peituvat sõnumit oli lihtne lugeda. Inimene on mateeria, see oligi Snowdeni saladus. Pilla ta aknast välja ja ta kukub. Pane ta põlema ja ta põleb. Mata ta maha ja ta mädaneb, nagu igasugu muugi prügi. Ilma vaimuta on inimene prügi. See oligi Snowdeni saladus. Kõik sõltub küpsusastmest. (lk 565)

DraamaRedigeeri

ABRAHAM: Pole vaja. Ongi juba parem. See hääl ehmatas mind. (Paus. Ägedalt.) Jah, aga kui inimene ei taha seda? Igal inimesel on ometi õigus surra...
ROBERT: Kas ikka on? Annad sa haigele, kes surra tahab, mürki? Hippokratese vanne, isa!...
ABRAHAM: Mürki ei tohi anda, aga nii... nii ka ei tohi! Inimesel on püha õigus elule ja surmale.
ROBERT: Kuidagi väga anarhistlik, väga individualistlik, väga üheksateistkümnenda sajandi pärane on see surmakäsitus. Ühiskond võib-olla ei taha, et vajalik inimene sureks. Võib-olla oleks ühiskond tahtnud, et mõni suur inimene, neid võib palju nimetada, oleks veel loonud, tema aga tahtis puhkama. Kirikaiale, naisukese kõrvale. Katkestas oma elu ise.
ABRAHAM: Sul on kummaline huumorimeel.


LuuleRedigeeri

Ma lõhun labidaga
sektsioonkappi, kes on sama
vana kui mina.
Mina ja kapp, kes mu käte all sureb:
me oleme samaväärsed.
Ainult elu on seadnud nii,
et tema on vaikne objekt,
kes on sündinud teisiti,
sündinud enne kui ta hing,
ja mina elus inimene,
kes joobub sellest,
kui hästi ta teab,
millal raiuda toore jõuga
ja millal meelitada.

  • Maarja Kangro, "Asja surm", rmt: "Heureka", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 36


veel on suvi vananaiste suvi
lehtede ja rohu maailm ruskab
istun trepil ja see värv ei toogi
hinge täna roostetusetuska

ainult imestust see hõõgumine
viimseni on muutnud slnikiilid
punasteks ja kas siis tõesti nii
nii rõõmsalt surm neis lähemale hiilib

  • Viiu Härm, "*kibuvitsa roosa õitekuhi...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 35

Allikata tsitaadidRedigeeri

  • Lahkumisest, üksiolemise külmusest moodustub meie surm. Igat leppimise, soojuse ja sillaehitamise hetkest põimub igavene elu. Aga see on vägevam kui surm.
  • Surm on surematuse esimeseks tingimuseks.
  • Elu vajab surma ja surm elu, et oma olemasolu tõestada.
  • Kui oleme meie, siis pole veel surma; kui on aga surm, siis pole enam meid.
  • See, et keegi sureb mingi asja nimel, ei tähenda veel, et asi oleks vältimatult õilis.
  • Ei maksa arvata, et ma surma kardan. Ma ei taha lihtsalt kohal olla, kui see juhtub.
  • Elavad ja surnud - neis kajastub üks ja seesama ning kõikehõlmav eksistents.
  • Kui inimesed surevad ja suunduvad valguse poole, ei taipa nad, et on juba ööliblikana ümber sündinud.
    • Gary Delaney

VanasõnadRedigeeri

  • Kõik, mis õitseb, peab ka närbuma.
  • Enne surma ei pääse keegi taevasse.
    • India vanasõna
  • Kui sa sündisid, siis maailm rõõmustas ja sina nutsid. Püüa elada oma elu nii, et sinu surma korral maailm nutaks ja sina rõõmustaksid.
    • India vanasõna
  • Esimene hingetõmme on surma algus.
    • Inglise vanasõna
  • Surnud mees ei lobise.
    • Inglise vanasõna
  • Surm on palju parem kui surmahirm.
    • Prantsuse vanasõna
  • Et sind kiidetaks, tarvitseb sul vaid surra.
    • Saksa vanasõna
  • Õnn on üksikutele, surm kõikidele.
    • Saksa
  • Varandus jääb majja, sõbrad ja sugulased peatuvad haua ääres, aga head ja halvad teod järgnevad surijale.
    • Sanskriti vanasõna
  • Ega hiir viljasalve sure.
  • Ega selg kaeru kasvata ega mees nahatäiest sure.
  • Ei või kaht surma surra.
  • Elust surma pisut sammu.
  • Enne surma ei ole keegi tark.
  • Haigus on surma käsk.
  • Heal ei ole iga, kurjal ei ole surma.
  • Jalahoop surmahoop.
  • Julgus ei varja sõjameest surma eest.
  • Kahele surra liig, kolmele elada vähe.
  • Kes hauas, see hinnas.
  • Korra kuri ikka kooleb, halb hauda läheb.
  • Kus surm, seal muld.
  • Kuus viga, seitsmes surm.
  • Kõik varandus ei aita surma vastu.
  • Mis tabab taud tühjast talust või surm saunanurgast.
  • Mul kaks head kosilast, kirikukirves ja raudlabidas.
  • Paras surmale järele saata.
  • Parem sooja surra kui külma koolda.
  • Rikka surm ja vaese pulmad on kuulsad.
  • Roobi suits ja tuki ving on saksa surm.
  • Surm ei küsi aega taga.
  • Surm jala all iga päev.
  • Surm ligemal kui särk ihul.
  • Surm suus, kalm kaelas.
  • Surma eest ei või ükski ära joosta.
  • Surma ette ei saa keegi kätt panna.
  • Surma vastu pole rohtu.
  • Surnu pära ja naise vara ei kesta kaua.
  • Surnu suu ei tunnista ja vangitorni müüridel ei ole kõrva.
  • Vanal surm silma ees, noorel selja taga.
  • Ühe surm, teise leib.
  • Öö ees, surm selja taga.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata kaRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel