Vikitsitaadid

Naaber

(Ümber suunatud leheküljelt Naabrid)
John William Waterhouse, "Head naabrid" (1885)
Viggo Pedersen, "Naabri maja" (1921)


Proosa

muuda


  • Sagedaste loeme ajaraamatutes, et meie esivanemad naabruses riisumas käinud ja sõakorral võidetud ja kätte saadud vaenlastele halastamata südamega piina teinud ehk neid valusaste surmanud. Aga see oli sell ajal vaenu täht igas paigas ja kui naabrid meie maale tungisivad, tallitasivad nemad, nii pitkalt kui võimalik oli, nõndasamati. Saksamaal valitses veel pärast seda mitu aega puhas rusika õigus ja hulk rüütlid toitsivad oma pääd tee ääres varitsemisest ja riisumisest, ja need rüütlid olivad ommeti ju ristiinimesed.


  • Kui mulle viimsel hetkel öeldaks, et siin maatükil elab rahvas, kes ei ole vennatapja ega pea salaviha, olles naabrile kade, võin siis ehk minagi parema põhjusega silmad kinni vajutada, sest siis mina tean, et Soome rahvas on surnud.
    • Eino Leino, raamatu "Vapauden kirja" eessõnas, 1918


  • "Aga kuidas teisepere perenaine nüüd sead rukkist kätte saab, laps süles?" küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt teda appi kutsub. Aga see ei vastanud naabri küsimusele midagi, hakkas ainult heleda häälega sigu kutsuma, ikka "kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa". Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine.
"Tulevad!" hüüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu südant rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks, ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda:
"Vuata sindreid! Ma'p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et..."



  • Naabrid on samuti eksimatud kevadekuulutajad. Niipea kui nad tormavad labidate ja kõblastega, niine ja kääridega, puude jaoks vajalike määrete ja igasuguste mulda puistatavate pulbritega igaüks oma aialapile, taipab kogenud aednik, et kevad on lähedal; ja ta ajab vanad püksid jalga ning tormab labida ja kõplaga aeda, et temagi naabrid taipaksid, et kevad on lähedal, ning kuulutaksid seda rõõmuküllast uudist ka üleaedsele. (lk 21-22)
  • "Naabrimees, ehk tahate mõned Cirsium'i istikud? Teate, need on väga dekoratiivsed."
"No olgu peale."
Jumal tänatud, naaber võttis kolmkümmend istikut, millega ta jookseb nüüd nõutult aias ringi, otsides kohta, kuhu neid pista. Kuid veel on ülejärgmine naaber ja vastasnaaber...
Aidaku neid jumal, kui neil kasvavad üles sihukesed kahe meetri pikkused dekoratiivohakad! (lk 55, peatükk "Aedniku mai")


  • [Sofron:] Aga oleks ebaõige rääkida sundusest, sest seadus ei sunni kedagi abielluma. Kui siiski peaaegu kõik abielluvad, on see rohkem naabrite eeskuju ja üldine arvamine, mis enamasti on halastamatum kui ükski seadus, kuna selle vastu pole võimalik ennast kaitsta nagu kohtu ees.


  • Lõhnal ja maitsel on ühine tuulutusšaht otsekui kõrghoone asukatel, kes teavad, millisel õhtul naabrid karrirooga, lasanjet või Cajuni toite söövad.


  • See oli olnud ilus aeg. Imeline aeg. Ateljeeaknad olid lahti ja suur lindimagnetofon mängis. Akende taga õitses vana kastan... Vassiljevi valge kass põõnas aknalaual, muusikast ja nitroaurudest hullunud naaber kutsus ei tea mitmendat korda miilitsa ja Vassiljev tegi järjekordse sihvaka Murfatlari lahti. Täis veinikastid seisid ateljeenurgas virnas. Tühjad kestad vedelesid ahju ees nagu tankirusikad.
    • Ervin Õunapuu, "Pimesta pimedus. Esimene ajaraamat. Taavet", Vikerkaar 1/1986, lk 30


  • Mõtlesin Gerri sõnade üle pikalt järele. Tal oli õigus. Mulle käis juba praegu enamik asju närvidele. Võtame näiteks meie naabrimehe Arturi. Ma ei suutnud teda silmaotsaski taluda. Tema naine, tädi Leena, oli kena. Pakkus Karolile ja Karelile alalõpmata õunakooki. Peaaegu samasugust õunakooki nagu ema oli igal pühapäevahommikul teinud. Ainuke vahe oli selles, et tädi Leena pani oma koogi sisse ekstra palju õunu. Peaaegu kaks korda rohkem kui meie ema. Noh ja selle tädi Leena meest Arturit ma ei kannatanudki. Ta pahandas kogu aeg tädi Leenaga. Ma vihkasin seda. Ta muudkui vingus ja käsutas alalõpmata. Istus aga oma suures rohtukasvanud aias punasel lamamistoolil ja tänitas. Ja tädi Leena muudkui jooksis ja toimetas. Artur ei hoolinud isegi sellest, et tädi Leena pani oma õunakooki ekstra palju õunu.


  • Ekke Moor oli juba täiskasvanud mees, kui ema teda ikka veel peksis. Ja kui Ekke Mooril sündis poeg, siis peksis see ema ka teda. Naabrid, kes kõike kuulsid ja nägid, ei teinud teist nägugi. Sest neil endil toimus sama asi. Ja võib-olla sellepärast Ekke Moor leidiski endale pruudi just naabrite juurest. Aga mis saab sellest inimesest, kes kardab oma ema, mis lähisuhteid on selline inimene võimeline looma! Täiskasvanud mees põgeneb peksmise hirmus oma ema eest kastanipuu otsa ja varjab seal ennast, teeskleb, et ta on kägu.
  • Urmas Vadi, "Head tüdrukud lähevad taevasse, teised vaatavad, kuidas ise saavad" Looming 7/2015, lk 906


  • Mida pean kodanikuna tegema, kui näen, et meie riigis kirjandust ja kunsti kriminaliseeritakse?
Selmet Kapo töötaja muuseumi saata, oleks võinud koolitada mõne poliitiku, kes suudaks kommunikeerida naabritele end millegi muu kui pisikese tigeda natsipäkapikuna.
  • Kiwa, manifest "Tagasi keskaega" (reaktsioonina Poola holokaustikunsti poliitilisele tsenseerimisele Tartu Kunstimuuseumis).



Naabrist parem

muuda
  • Tollimäge ei saanud muidugi võrrelda küla parimate taludega, nii hoonete kui ka põldude poolest arvati teda rohkem viimaste kilda. Aga seda raakas maad oli tal rohkesti ja kui hektareid lugeda, siis võisid sa julgesti tulevikuplaane pidada. Ja ega sa nii päris pisikeste plaanidega leppinudki. Sel ajal ju muud unistust õigel mehel polnudki kui see, kuidas naabrit üle trumbata, kuidas kõrgemad kambrid ja kõvemad tallid ehitada, kuidas põllupiire laiemale nihutada ja niikaugele jõuda, et üleaedne kadedusest kõrvu hakkaks kratsima. Ega's sinagi teisest taignast olnud. (lk 52)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70



Vanasõnad

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Naaber&oldid=104838"