Abielu on seadustel või tavadel põhinev kahe või enama inimese vaheline suhe perekonna moodustamiseks. Abieluga võivad kaasneda juriidilised ja sugulised tegevused ning emotsioonid.

Wedding scene.jpg

ProosaRedigeeri



  • "Ja millega võiksin end siin surma ja armastuse vastu kindlustada? Selle kahe häda vastu on olemas ainus abinõu…"
"See oleks?" küsis Karin uudishimulikult.
"Abielu," vastas Indrek.
  • [Karin:] Kus on see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu.



  • Ma ei suutnud kunagi liituda minu noorusajal ellu astunud sugupõlve üldise protestikäraga monogaamia vastu, sest ükski seksialane piirang ei paistnud mulle nii kummaline ja ootamatu, kui seks ise. Kui kellelgi lubatakse, nagu Endymionil, armatseda Kuuga, ja ta kurdab, miks Jupiter hoiab oma kuusid haaremis, näis see mulle vulgaarse anti-kliimaksina. Ühe naise juurde jäämine on väike hind nii suure elamuse eest, nagu ühe naise nägemine. Nuriseda, et ma tohtisin ainult üks kord abielluda, oli nagu nuriseda, et ma olen ainult üks kord sündinud.



  • 1962. aasta suvi toob kaasa veel teise suure sündmuse Jaan Sauli elus.
28. juulil registreeritakse tema abielu Aime Piirsaluga, Tallinna Pedagoogilise Instituudi viimase kursuse üliõpilasega, kelle noormees oli enda jaoks ära valinud juba aastat poolteist tagasi. Pulmapidu peetakse kõigi kommete kohaselt, aga pulmareis jääb ära ja mesinädalad meenutavad pigem Koidu ja Hämariku kohtumisi, sest kohe augusti algul läheb "Vanemuine" sügisesi külalisetendusi andma. Ometi on elu nüüdsest otsekui teises valguses.
Tihtipeale läheb nüüd "Vanemuise" tegelastebussi juurest liikvele põrisev mootorratas ammu enne teisi: meie noormees kiirustab ööbimispaika, jagama päeva muljeid oma noore naisega kirja teel või sõidab läbi sumeda augustiöö talle hoopis ehale.
Kuldne võru sõrme ümber ei lase ennast unustada. Veel pole temaga jõutud harjuda, veel on ta aina kombatav ning tema tajumine on terve sümfoonia. Tõsi, see süda on ikka olnud aldis ägedatele kiindumustele juba varases lapsepõlves, koolipoisiaastate tundetormidest kõnelemata. Ning ikka on aeg andnud kiindumustele sisu ja värvingu. Ja ikka ja uuesti püüab mees otsida mõtestatud eluõigust sellele, mis on tahtest ja mõistusest vägevam. (lk 148)


  • [Uitneid:] "Küllap olete abielus?"
"Ojaah," vastaks tema, "mitmes kohas ja mitu korda."
"Ja teil pole sellest midagi?"
"Neil pole sellest midagi."
"Armastus ja ustavus on naiivsed, eks ole?"
Ta kehitaks õlgu, ja mõtleks isepäinis, et Armastus ja Ustavus polegi nii naiivsed – ühitatult on see orjapidamise leevendatud ja varjatud vorm. (lk 131)
  • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 131


  • Mrs. Bessie teadis, et igale aborigeenitütarlapsele määratakse juba kohe pärast tema sündimist mees, kellega ta peab abielluma, kusjuures peetakse rangelt kinni tarloo* seadustest. Jõe ääres elas neli suguharu, kelle nimed olid banniga, burong, baldgery ja kurrimurra. Naine banniga suguharust võis abielluda mehega kurrimurra suguharust. Nende laps on burong ning tema ei või abielluda ei banniga ega kurrimurra suguharu liikmetega. Väljaspool seda ei ole mingit keeldu. Tütarlapsel olid veel niinimetatud nuba'd või nuva'd, kes ei tohtinud teda puudutada, aga sel juhul, kui mees, kellele isa ta oli andnud, suri või oli ära, võis ta abielluda ainult ühega nende hulgast. (lk 29)
  • *Tootem.
    • K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968


  • Romaanižanri sünnist alates oli paarisaja aasta jooksul naistele suunatud briti ilukirjanduse keskseks teemaks noore aristokraatliku või keskklassi neiu astumine seltskonda, mis kulmineerub õnnelikku abielusadamasse jõudmisega parima võimaliku kandidaadiga valida olnute seast. Teekond õnneni on täis ohtlikke karisid ja neiu peab valima targalt, sest valikust oleneb, peale neiu isikliku intiimse õnne, nii tema enda kui kogu perekonna sotsiaalne ja varanduslik heaolu. Edukas abielu, mis on olnud kuni võrdlemisi hiljutise ajani eelkõige äritehing kahe perekonna vahel, suurendas nii perekonna varandust kui mõjukust. Pruudi perekonna naisliikmetele — emale ja veel vallalistele õdedele — oli see abielu turvatagatis eluraskuste vastu. Kui ema lesestus ja õed mehele ei saanud, jäi nende ülalpidamine poegade, aga nende puudumisel abielus tütarde kanda. Abieluturul läbikukkunute ja oma šansid juba abielu eel vallaslapse saamisega rikkunute osaks jäi põlgus ja vaesuses virelemine, juhul kui ise ei oldud küllalt rikas, et ise oma elu korraldada. (lk 531)
  • Emma on kuulutanud, et ta ei soovi abielluda, ja tõesti, abieluga oleks tal ka palju kaotada, eelkõige sõltumatus. Kuna abielludes läks tollal naise vara automaatselt mehe käsutusse ja ka sündivad lapsed olid mehe ainuomand, tuleks abielludes Emmal anda end ja oma vara täielikult mehe meelevalda, kes võiks vara maha prassida, kaardilauas maha mängida, viletsalt majandades pankrotti ajada ja naise ja tulevased lapsed peavarjuta jätta. Et Emmat pole kaitsmas ei südikaid vendi ega elukogenud onusid, tuleb tal enda eest ise hoolt kanda. (lk 532–533)
  • Varandust arvutati aastasissetuleku järgi põhjusel, et suurem maaomand oli reeglina määratud päranduma põlvest põlve ühes tükis meesliini pidi (ingl. k. in tail mail). Seda ei olnud võimalik tükkideks jagada, et osa ära müüa näiteks tütarde või nooremate poegade toetuseks või katmaks jooksvaid kulusid. Hetkel maavaldust kasutav omanik sai arvestada ainult maavaldusest saadaval jooksva tuluga, kapitali ei tohtinud puutuda. Võimalikest meessoost pärijatest moodustus otsekui järjekord, mida abiellumisel hoolega silmas peeti. (lk 536)
  • Tütarde kaasavara maksti välja abiellumisel, see läks peigmehe käsutusse ja investeeriti, tavaliselt 5% tulukusega valitsuse võlakirjadesse. Seega, kui Emma peaks abielluma, hakkaks tema investeeritud kolmkümmend tuhat sisse tooma 1500 naela aastas. (lk 537)
  • Neiud sisenesid kõrgseltskonda kaheksateistkümneaastaselt ja kui nad esimese või teise Londoni ballihooaja jooksul ei olnud suutnud mehele minna, oli sobilik tõmbuda tagasi oma maavaldusesse ja vaadata, mida kohalikud võimalused pakuvad. Emma isa oma mugavuses ja tahtlikus tegevusetuses on kõvasti kärpinud Emma võimalusi, aga õnneks on ümbruskonnas lootustandvaid peigmehekandidaate. (lk 537–538)


  • Armastusel ja abielul ei ole peaaegu midagi ühist. Armastus see on midagi abstraktset, armastus see on luule, teatud mõttes kunst. Abielul ei ole peaaegu midagi tegemist armastusega, isegi on imelik, miks nad üksteisele peavad järgnema! Abielu, see on teatud liiki ühiselu, kooselu, kas perekondlikul või mõnel muul alusel...Elus. Abielu põhineb rohkem sõprusel – see tähendab üksteise austamisel ja arusaamisel. Abielu on võrreldes armastusega proosa, täiesti midagi reaalset.
    • Karin Luts. Päevik 1951, 3. veebruar, lk 98. Pärineb teosest "Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused. Näitus Tartu Kunstimuuseumis 08.10.2004-01.05.2005". Toimetaja Enriko Talvistu, Tartu Kunstimuuseum 2005.


  • Kui enamb abielus ei elata... siis tuleks korraga stopp... ja muud midagi. —
Aga ka papp jääks ilma teenistuseta ning köstergi, halemees, ei saaks kaht kopikat. Kuidas niisugune ülikarskus sugulistes asjades waimulikkude ligemiste sissetuleku pääle mõjub — see on juba meie terawmõttelistele lugejatele wist küllalt arusaadaw: kui inimese ainelise elu esimene kupits — see jootraha karakterline wäljaminek wiisteistkümmend kopikat, oma olemise on kaotanud, siia on loomulik kõdunemine ka teisele wiieteistkümnesele hõbedale…
Nurjatu oleks see mõte küll, kui inimese elamisel nüüd muud põhjust ei ole, kui et teisele kaaselanikule niisuguseid odawaid sissetulekuid teha — aga kõikide otsimiste pääle suuremat eesmärki ka ei leia... Mõni targem wast teaks?
  • Naljakas ja kaugele kõdistaw see fantaasia wili: keegi ei elaks enam abielu... ka linnukesed mitte... ega roheline konn... ristämblik, ritsikas. — Inimeseloom oleks esimene kes püha idu läbi wiiks... kes järele jätaks. Kõik oleksid inglid... nagu töömesilased. [---] Kõige ideaalsem külg: me oma ette jumalad, loome ja häwitame... Ja missugune pärgadest kõrgemal uhkus: meie — wiimased! ... Meie ise lõpetajad!
Püüdke neid wiimaseid sõnu õige paatosega wälja hüüda, näete... kuidas tröösti ja kinnitust leiat.


  • "George'iga on see häda, et ta ei suuda ennast valitseda. Pole kunagi suutnud. Mees peaks ennast kätte võtma ja natuke tänulikkust ilmutama. Ta näib mõtlevat, et kui Sheila peab mehe eest tööd tegema, siis ta ei vajagi viisakust ja — noh, õrnust ja nii edasi — mida üks naine saama peaks."
"Mind ärritab alati, kui ma näen, et abieluinimesed jämedalt käituvad," ütles Wimsey. "Küllap see on paratamatu. Naised on naljakad. Paistab, et neile ei lähe niivõrd korda mehe ausus ja truudus — ja ma olen kindel, et teie vennal need omadused on —, kuivõrd see, et mehed neile uksi lahti teeksid ja "tänan sind" ütleksid. Olen seda korduvalt tähele pannud."
"Mees peab olema pärast abiellumist just niisama viisakas nagu enne," kuulutas Robert Fentiman vooruslikult.
"Peaks küll, aga ei ole mitte kunagi. Võimalik, et sel on mingi seletus, mida meie ei tea," ütles Wimsey. "Teate, ma olen küsinud — uudishimulik, nagu ma olen —, aga inimesed enamasti lihtsalt ühmatavad ja ütlevad, et nende naised on mõistlikud ja peavad nende kiindumust enesestmõistetavaks. Aga ma usun, et naisi ei muuda miski mõistlikuks, isegi mitte pikk kooselu oma mehega."
Kaks poissmeest vangutasid tõsiselt pead. (lk 73)


  • Seda ma tean, et abielu lõhkiajamine ei õnnestu kummalgi abikaasal iial üksinda, selleks on mõlema panust tarvis. (lk 39)
  • Alles siis, kui abielu lõpuks lagunes ja ma olin sunnitud järele vaatama, kas elus ehk peale Pentti Saarikoski veel midagi on, sai minu töö tähenduse ja minus ärkas auahnus. Pentti oli alati öelnud, et minu kõige silmapaistvam omadus on täielik ambitsiooni puudumine. Ta pidas seda ebameeldivaks omaduseks. Ühisel jõul oli meil korda läinud mind ära muserdada. (lk 170)
  • Saarikoski vabadus tähendas ka seda, et keegi teine tema asju korraldas. Iial ei maksnud ta ühtki arvet. Ta kinnitas, et kiskunud nooremast peast kõik arve moodi kirjad kohe puruks ja visanud prügikorvi. Ka mina pidin veel meie posti kaitsma, et ta ei hävitaks kahtlase välimusega saadetisi. Vahel sain alles kirjalikust meeldetuletusest teada, mis arved olid tulnud ja maksmata jäänud. (lk 170)
  • Selle käes, kes asjad korda ajab, on ka võim. Mida rohkem võimu koondub ebakindla ja kartliku inimese kätte, seda despootlikumaks võim muutub. Ma olin teinud suures armastuses Penttist tema enese abituse vangi, kuigi tema tahtel ja tema abiga. Tema istus puuris ja mina olin tema puuri valvur. Aga puuri võtit ei leidnud ma ka veel siis üles, kui juba mõistsin, et puuriuks tuleb lahti teha. Ma lihtsalt ei suutnud tema asjade korraldamist lõpetada, lakata olemast see, kes kõike valitseb. (lk 172)


  • Ema ei olnud mulle kunagi meestest rääkinud. Tema ja mu isa olid saatnud palju aastaid mööda tülitsedes ja teist sama palju teineteisega sõnagi vahetamata. Terved pühapäevad möödusid nõnda, et mõlemad istusid vaikides elutoas. Pärast ema surma sõnatu elu üha süvenes. Ja kui isa mõni aasta hiljem uuesti abiellus, polnudki mul enam kedagi. Elasin nagu kassile kohane: edasi-tagasi, saba sorgus, saba püsti, nüüd on söögiaeg, nüüd on uneaeg; ainus erinevus oli selles, et kass ei pea hinge sees hoidmiseks tööl käima. Meie kodus polnud sõnadele kohta ja kõik, mida ma hinges kandsin, hirmutas mind, sest ma ei teadnud, kas seegi kuulub tegelikult minule... (lk 16)


  • Aga juba ülejärgmisel pühapäeval olid nad Maarja kirikus vana Willeroodi juures lugemas ja see laulatas nad pärast oma veniva häälega ka paari. Mis ilutsemist selle lihtsa rahva juures on või olla saabki. Kumbki pole enam nii noor, et noorte naljatembud neile meeltmööda oleksid. Mõlemad terved inimesed, kummalgi ka niipalju kogutud, et saab väikselt elu alustada. Alustasidki. Esimesel pühapäeval seltsimajas sõid nad lõunaks kartuleid ja krõbedaks praetud sealiha, hästi läbikasvanud viilukaid. "Näe," näitas mees näpuga läbi akna pedajale, "näe, kus orav jookseb." Ja sel ajal, kui naine vaatas oravat, tõstis mees kõige parema tüki naise taldrikule. Naine oravat ei näinud, aga seda parema lihatüki tõstmist ta nägi küll, ja see tegi tema meele nii naljakaks, et nutta ja naerda oleks tahtnud. (lk 14)

Allikata tsitaadidRedigeeri

  • Kas sa abiellud või mitte, mõlemal juhul kahetsed.
  • Abielluge kõigele vaatamata. Kui satub olema hea naine, oled erand, kui halb, saab sinust filosoof.
  • Abielu on kahe inimese liit, kellest üks ei mäleta ealeski sünnipäevi ja teine iialgi seda ei unusta.
  • Abielu eesmärk ei ole mitte samamoodi mõtlemine, vaid koos mõtlemine.
    • Robert C. Dodds
  • Ideaal, mille abielu peaks endale seadma, on saavutada füüsilise läheduse kaudu vaimne ühinemine.
  • Rauga abielu noore naisega või nooruki abielu vana naisega on alati äritehing. Kahe vanakese abielu on süütu nali või ustava sõpruse karikatuur.
  • Abielu on parim rohi jooksva, luuvalu ja teiste tõbede vastu, mis tulevad liiga heast ja mugavast elust.
  • Mehed abielluvad harva naistega, kelle üle nad nalja heidavad, naised abielluvad meestega, kelle üle nad naeravad.
  • Esimene abielu on kujutlusvõime võit mõistuse üle, teine abielu on lootuse võit kogemuse üle.
  • Kui neiu abiellub, vahetab ta paljude meeste tähelepanu ühe mehe ükskõiksuse vastu.
  • Kus on abielu ilma armastuseta, sinna tuleb armastus ilma abieluta.
  • Põhjus, miks vähesed abielud on õnnelikud, seisneb selles, et noored daamid kulutavad aega pesa punumisele, selle asemel et ehitada puuri.

VanasõnadRedigeeri

  • Preester paneb sind küll paari, kuid ei hakka su majapidamist juhtima.
  • Kes abiellub armastusest, kuid ilma rahata, sellel on head ööd ja kurvad päevad.
  • Kurb on naine ilma keeleta, aga veab mehel, kes ta endale saab.
  • Kui otsid ainsagi veata naist, jääd poissmeheks.
  • Mees ilma naiseta on kui mees talvel ilma karvamütsita.

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel
Commonsi pildid, videod, helifailid: