Proosa

muuda
  • Luule vastand on õigupoolest mitte proosa, vaid teadus. Luule vastandub teadusele ja proosa värsimõõdule. Teaduse õige ja vahetu objekt on tõe omandamine või edastamine; luule õige ja vahetu objekt on vahetu naudingu edastamine.
    • Poetry is not the proper antithesis to prose, but to science. Poetry is opposed to science, and prose to metre. The proper and immediate object of science is the acquirement, or communication, of truth; the proper and immediate object of poetry is the communication of immediate pleasure.
    • Samuel Taylor Coleridge, "Seven Lectures on Shakespeare and Milton", London: Chapman and Hall, 1856 ("Luule määratlused" (1811))


  • Ma tahaksin, et meie noored nutikad poeedid peaksid meeles mu lihtsakoelist proosa ja luule määratlust, mille järgi proosa = sõnad parimas järjestuses, luule = parimad sõnad parimas järjestuses.
  • I wish our clever young poets would remember my homely definitions of prose and poetry; that is, prose = words in their best order; poetry = the best words in their best order.


  • Proosa — see on sõnades läbi töötatud elu. Seega on ta juba, nagu kõik viimistletu, elust kõrgem. /---/ (Poeesia rütm ja proosa rütm ei sobi kokku, nad on vaenulikus vahekorras. Segunematud!) Proosat seostan ma eelkõige teadvusega, luulet — teadvustamatusega (mis on just teadvustatud!); ega ilmaaegu ole kõik esimesed luuletused — loitsud.
Veel: poeedi proosa on võrratu, aga prosaisti luule on armetu, sest kui ta suudaks luuletada, kirjutakski ta ainult luuletusi. (Erand: seesama Goethe, kes on aga kõiges erand.) Puškini proosa on poeedi proosa. Gogoli luuletused — prosaisti luuletused. Poeet, kes võtab käsile proosa, on juba läbinud luule absoluudi-kooli, kuid prosaist, kes hakkab kirjutama värsse, ei ole. "Sellesse ritta pean ma panema kõik." Prosaist ei arvesta rida — või vähemalt silpi.
Prosaisti töö toimub enamasti mõttes, mitte sõnas — tähenduses, mitte sõnas; mõte muundub sõnaks, aga poeedil sünnivad sõna ja mõte samaaegselt, kogu töö teostub sõnas, ei saa mõelda proosas ja kirjutada luulevormis, proosat ei saa ümber panna luulesse, kuigi just seda, muide, teevad keskpärased luuletajad.
  • Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 325


  • "Riimi pärast ongi luule ikka sügavam kui proosa," ütles ta [Tigapuu]. "Sellepärast on luulel sisu kõrvaline asi, ainult riim, sest riim teeb sügavaks. Kes sisu peale rõhku paneb, see võib proosat kirjutada."


  • Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on sonett proosas.


  • Pole teada, kui palju kaotab luule poeedi pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.
    • Joseph Brodsky, "Poeet ja proosa". Tlk Piret Lotman. Rmt "Koguja rõõm", Tallinn: Vagabund 1996, lk 209–228.


  • Liha lehka oli metsaaluses vinetuses ja sealt see Miia edasi seletaski, et üks noor prosaist on hirmsasti elutõe vastu eksinud. Kõrbeval inimlihal olevat väljakannatamatu hais, prosaist aga lasknud kannibalidel lõkke ümber mitu tundi filosoofilistel teemadel vestelda. Ei saanud mina aru, kes seal keda sõi, ja juttu polnud ka lugenud.
Miia veel imestas, et olen nii halvasti kursis uuema proosaga.


  • Tähtsamate ümberkorralduste hulka, mis kaheksateistkümnendal sajandil teokssaanuna panevad aluse kaasaegsele mentaliteedile, kuulub ka ilukirjanduse mõiste teke. Enne seda oli sõnataid. Kahe mõiste vahelise erinevuse adumiseks piisab, kui meenutada Boileau teoreetilisi seisukohti, mis ametlikult kehtisid täiel määral ka Valgustusajastul. Tragöödia oli Voltaire'i kaasaegsete jaoks kirjaniku võimete tõeline proovikivi, proosat võis kirjutada igaüks. Voltaire ei mõelnudki tollaseid tõekspidamisi eirata. Ometi tõendab tema loomingu saatus paremini kui miski muu, milline ümberhinnang on saanud teoks kahe viimase sajandi jooksul. Boileau ei pidanud proosat sõnakunstiks, praegu seevastu tuleb juba seletada, et luule ikka ka kuulub ilukirjanduse hulka. Voltaire'i värsid ja näidendid ei huvita kedagi, kuid tema filosoofilisi jutustusi trükitakse tänapäevalgi. Seda maitsemuutust väljendabki "sõnakunsti" asendumine "ilukirjandusega". Proosa nihkumine juhtpositsioonile tõi kaasa ka sõnakunsti mõiste üldistumise. Värsivorm, sõnakunsti kunagine eristaja igapäevastest sõnadest, hakkas siitpeale tähendama luulet, ilukirjanduse teisejärgulist kõrvalharu. (lk 795)
    • Ilmar Vene, "Don Juani ja Wertheri armastus", Akadeemia, nr 4, 1989, lk 795–824


  • Vaatan elu läbi proosade prillide. (lk 8)


  • "Minu elustandard pole normaalne, saate... saad isegi aru. Ma joon ja suitsetan, kuigi käin korralikult tööl, aga kes teab, kaua minusugust penskarit peetakse, ehk antakse homme juba jalaga tagumikku. Ma joon ja suitsetan oma pinsi maha, palgast maksan elektri ja muud kulud. Üldiselt söön vähe ja riideid ostan kaltsukast. See on minu eluproosa."
[Agnessa:] "Kurb, aga sinu eluproosat saab ju parandada, kui sa vaid ise soovid."
"Ma ei oska soovida ja mida mul soovida olekski. Elu on mind pillutanud siia-sinna."
Moonika nuuskas nina lauale pandud salvrätti: "Nii see oli ja on... ja jääb." (lk 90)
  • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", Tallinn: Tänapäev, 2014

Luule

muuda

See siin on proosa, riime siin ei leidu,
siin räägib mees, kes lühijutte teeb.
Ja pikki ka. Ta tundis ühte neidu.
Nüüd teisega ta tundmatusi teeb.

See ongi proosa. Riimid muidu küljes —
ka kuusepuudel leidub käbisid!
Ei riimu iial käbidega hüljes!
Need loomad muidu aju läbisid.

  • Juhan Viiding, "Proosa". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. Kogutud luuletused. Koostanud ja järelsõna kirjutanud Hasso Krull. Tallinn: Tuum, 1998, lk 280


mis vahe on luulel ja proosal
ja uus- ja vanaroosal
ja Vastse- ja Vana-Roosal
mis vahe on vahel endal

Ah jäta sa oled õel

  • Jaan Kaplinski, "* Mis vahe on tollel ja sellel", kogus "Tule tagasi helmemänd", Tallinn: Eesti Raamat, 1984


Minu õde viljeleb päris head suulist proosat,
kogu tema kirjatöö piirdub postkaartidega puhkusereisidelt,
tekstiga, mis lubab igal aastal sedasama:
et kui tagasi tuleb,
siis
jutustab
kõigest.

  • Wisława Szymborska, "Õe kiituseks", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, Laiuse: Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2008, lk 20

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel