Luuletaja

inimene, kes kirjutab ja avaldab luulet
(Ümber suunatud leheküljelt Poeet)

Luuletaja ehk poeet (naissoost poetess) on inimene, kes loob luulet.

Raphaeli freskol "Parnass" (1511) kogunevad kuulsad luuletajad koos üheksa muusaga Parnassose mäele.

ProosaRedigeeri


  • Poeet on muutumatu suurus. Vananeda võivad tema keel ja võtted, kuid tema töö olemus ei aegu.


  • Olla luuletaja – see on jääda inimeseks. Sul on vastutus oma aja, loomingu ja tegevuse ees. Eelkõige „olla“ ja siis „luuletaja“. See „olla“ peaks olema teadvustatud tegevus.


  • Luuletaja kirjutab seepärast, et keel ütleb talle ette või lausa dikteerib järgmise rea.
  • Luuletaja kirjutab eelkõige seetõttu, et luuletamine on teadvuse, mõtlemise, maailmatunnetuse erakordne kiirendaja. Seda kiirendust kogenud inimene ei suuda enam loobuda selle kogemuse kordamisest, ta satub sellest sõltuvusse, nagu satutakse sõltuvusse uimastitest või alkoholist. Ma arvan, et inimest, kes on sellises sõltuvuses keelest, kutsutaksegi poeediks.
    • Jossif Brodski. Nobeli loeng. Tlk Piret Lotman. Rmt: Koguja rõõm. Vagabund 1996, lk 165-181
    • Пишущий стихотворение пишет его прежде всего потому, что стихотворение – колоссальный ускоритель сознания, мышления, мироощущения. Испытав это ускорение единожды, человек уже не в состоянии отказаться от повторения этого опыта, он впадает в зависимость от этого процесса, как впадают в зависимость от наркотиков или алкоголя. Человек, находящийся в подобной зависимости от языка, я полагаю, и называется поэтом.
    • Jossif Brodski Nobeli loeng, 8. detsember 1987


  • Kultuur on habras, luuletaja sõna on habras aja mängumasinas. Ajalugu on siiani lünklik ja hämar, aeg on libisemas sõrmede vahelt, hakkame unustama isegi lähimineviku meeleolusid ja üksikasju. Kui oluline on aeg luuletaja elus? Vaid mõned luuletajad ajapildi sees on saanud müütilise mõõtme. Kas ja kuivõrd peaks sellele tähelepanu pöörama, kuivõrd on tähendused lugeja prillides, ilu vaataja silmades?
  • On kirjutatud, et Viidingu luule oli lakkamatu võitlus personaalse ruumi suurendamise, inimliku vabaduse eest. Loodetavasti on Eestis käes aeg, et uuesti mõelda ka nende sõnade tähenduse üle. Kunstniku eetiline südametunnistus ja sotsiaalne baromeeter on ainult tema looming. Luuletajalt ei saa NÕUDA manifestatsioone ja osalemist tänavarahutustel, tema avalik pöördumine saab olla ainult tema luule. Kõik, mida ta tahab öelda, on kirja pandud tema tekstides.


  • Kõik majamuuseumid on Pettuse Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [---] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, reliikviatena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On blasfeemia. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal. (lk 63-64)
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019


  • Kui lugeda suurel hulgal luulet, mida võib nimetada harrastajalikuks, asjaarmastajalikuks, hobiluuleks, ühesõnaga sellist luulet, mis ei küündi tippudeni, siis tegelikult toimub minu kui lugeja tajus mingi ühtevalgumine – ma hakkan ühtäkki nägema, et autoritel, keda oleme harjunud pidama "pärisluuletajateks", ka päris tippudel, on tegelikult üsna palju tekste, mis on igavad, piinlikud, saamatud, lihtsalt väheütlevad jne. See, mis tegelikult hierarhia määrab (sest kunst on loomuldasa hierarhiline nähtus), on tase, kuhu parimatel hetkedel välja jõutakse. On väga vähe luuletajaid, kes on kogu aeg väga head, on omajagu neid, kellel on hea iga kümnes tekst, on neid, kelle puhul on väärtuslik suurem tekstikorpus, aga mitte üksikud tekstid, ja on neid, kes ei küündi kunagi keskmisest kõrgemale. Nii et hierarhiad tekivad peamiselt selle põhjal, millised on need mõned väga head tekstid raamatus. Kui aga hinnata luulekogusid selle põhjal, milline on nende kõige kehvem tekst (teisisõnu – kui enesekriitikavaba keegi oma tekste avaldades on), siis saame suhteliselt ühtlase lagendiku, mille keskel kõrguvad mõned puud. See, et luulena avaldatakse üsna palju väheütlevat kraami, on paratamatus, mäetippu pole ilma jalamita, põlispuid ilma alusmetsata – aga seda jama kirjutavad ka parimad.

LuuleRedigeeri

Luuletaja peab saama maa korda
teisiti kui valitsejad, teisiti kui jumal.


Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev.


See, kes elus kardab torme,
jalge all vaid kindel maa,
eal ei taba õigeid vorme
ja poeediks eal ei saa.

See, kes läbi roosa klaasi
elu enda ümber näeb,
oma nõrga luulefraasi
elus pärivoolu säeb.


Allikata tsitaadidRedigeeri


  • Füüsik püüab teha keerulised asjad lihtsateks, aga luuletaja teeb lihtsad asjad keerulisteks.


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel