Edevus on uhkus oma väljapaistvuse üle ning püüd paista teistele millegi poolest parem, kui tegelikult ollakse.


  • Edevus on isiklik kuulsusiha: edev ei taha olla hinnatud, austatud ja nõutud mitte oma isiklike omaduste, teenete või tegude põhjal, vaid oma individuaalse olemasolu tõttu. Seepärast sobib edevus kõige paremini frivoolsele iludusele.
  • Edevusest on sellepärast nii raske lahti saada, et seda võib ainsana kõigist pahedest päev läbi nautida. (lk 16)
  • Nähtavate eelistega inimesed — ilusad, vaimukad ja paljude keelte oskajad — on edevad; varjatutega — voorus, tarkus — aga uhked. (lk 17)


  • Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad üksnes välimuse poolest silma, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus. (lk 40)
  • Peeti parajasti jutlust, mistõttu kirik oli rahvast täis. Porthos kasutas juhust, et naisi silmitseda: tänu Mousquetoni hoolitsusele ei võinud sisemist häda välimusest sugugi märgata. Ta kübar oli küll natuke kulunud, sulg veidi pleekinud, tikandid pisut luitunud ja pitsid rebenenud, kuid poolhämaruses kadusid kõik need pisiasjad ja Porthos oli ikka endine ilus Porthos. (lk 297)


  • "Tulge, d'Artagnan," ütles Porthos. "Jätke oma mõõk ja tulge koos minuga Pierrefonds'i, Bracieux'sse või Valloni. Veedame koos vanaduspäevad ja tuletame meelde oma seltsimehi."
"Ei," ütles d'Artagnan. "Tont võtaks, ees seisab sõjakäik, ja ma tahan sellest osa võtta. Loodan seal tublisti edasi jõuda."
"Kelleks te loodate siis saada?"
"Prantsusmaa marssaliks, pagana pihta!"
"Ohoo!" imestas Porthos, vaadates d'Artagnani, kelle gaskooni naljadega ta iialgi päris harjuda ei suutnud.
"Tulge koos minuga, Porthos." ütles d'Artagnan. "Ma teen teid hertsogiks."
"Ei," vastas Porthos. "Mouston ei taha enam sõda pidada. Ja pealegi on mulle kodus korraldatud pidulik vastuvõtt, mida nähes kõik mu naabrid kadedusest kärvavad."
"Selle peale pole mul enam midagi öelda," sõnas d'Artagnan, kes värske paruni edevust hästi tundis. "Nägemiseni siis, armas sõber." (lk 902)


  • Me oleme nii edevad, et isegi nende inimeste arvamus, kes meile üldse korda ei lähe, läheb meile ikkagi pisut korda.


AllikataRedigeeri

  • Edevusel ei ole astmeid, üksnes selle varjamises on inimesed erineva võimekusega.

VanasõnadRedigeeri

  • Ükskõik, mis hinnaga ma ta ka ostaksin, ikka teeniksin ma kõvasti, kui müüksin ta hinnaga, mis ta ise arvab endal olevat.