Edevus on uhkus oma väljapaistvuse üle ning püüd paista teistele millegi poolest parem, kui tegelikult ollakse.


  • Edevusest on sellepärast nii raske lahti saada, et seda võib ainsana kõigist pahedest päev läbi nautida. (lk 16)
  • Nähtavate eelistega inimesed — ilusad, vaimukad ja paljude keelte oskajad — on edevad; varjatutega — voorus, tarkus — aga uhked. (lk 17)


  • Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad üksnes välimuse poolest silma, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus. (lk 40)
  • Peeti parajasti jutlust, mistõttu kirik oli rahvast täis. Porthos kasutas juhust, et naisi silmitseda: tänu Mousquetoni hoolitsusele ei võinud sisemist häda välimusest sugugi märgata. Ta kübar oli küll natuke kulunud, sulg veidi pleekinud, tikandid pisut luitunud ja pitsid rebenenud, kuid poolhämaruses kadusid kõik need pisiasjad ja Porthos oli ikka endine ilus Porthos. (lk 297)
  • Me oleme nii edevad, et isegi nende inimeste arvamus, kes meile üldse korda ei lähe, läheb meile ikkagi pisut korda.


AllikataRedigeeri

  • Edevusel ei ole astmeid, üksnes selle varjamises on inimesed erineva võimekusega.

VanasõnadRedigeeri

  • Ükskõik, mis hinnaga ma ta ka ostaksin, ikka teeniksin ma kõvasti, kui müüksin ta hinnaga, mis ta ise arvab endal olevat.