Césarine Davin-Mirvault, "Prantsusmaa marssali François Joseph Lefebvre'i portree" (1807)
Äkki tuli tal [kuninganna Annal] uus mõte:
"Olen tänamatu! Kakskümmend aastat olen lasknud unustuses hallitada sellel mehel, kellest ma oleksin pidanud tegema Prantsusmaa marssali. Minu ämm külvas kulla, kõrgete kohtade ja hellitustega üle Concini, kes ta hukutas, kuningas tegi Vitry Prantsusmaa marssaliks tänuks ühe mõrva eest ja mina jätsin unustusse selle õilsa d'Artagnani, kes mu päästis!" (lk 492)
"Tulge, d'Artagnan," ütles Porthos. "Jätke oma mõõk ja tulge koos minuga Pierrefonds'i, Bracieux'sse või Valloni. Veedame koos vanaduspäevad ja tuletame meelde oma seltsimehi."
"Ei," ütles d'Artagnan. "Tont võtaks, ees seisab sõjakäik, ja ma tahan sellest osa võtta. Loodan seal tublisti edasi jõuda."
"Kelleks te loodate siis saada?"
"Prantsusmaa marssaliks, pagana pihta!"
"Ohoo!" imestas Porthos, vaadates d'Artagnani, kelle gaskooni naljadega ta iialgi päris harjuda ei suutnud.
"Tulge koos minuga, Porthos." ütles d'Artagnan. "Ma teen teid hertsogiks."
"Ei," vastas Porthos. "Mouston ei taha enam sõda pidada. Ja pealegi on mulle kodus korraldatud pidulik vastuvõtt, mida nähes kõik mu naabridkadedusest kärvavad."
"Selle peale pole mul enam midagi öelda," sõnas d'Artagnan, kes värske paruni edevust hästi tundis. "Nägemiseni siis, armas sõber." (lk 902)
