Proosa

muuda
  • Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad üksne välimuse poolest silma, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus. (lk 40)


  • Ilmselt on inimese välimus kõiksugu imepeente vahenditega võimsalt muudetav: riietuse, soengute ja kõige rohkem hoiakutega. Inimesed näevad välja need, kes nad tahavad välja näha. Välimus on suur teater. Ja tahte küsimus.



  • Preili Tick ei näinud nõia moodi välja. Suurem osa nõidu ei näe nõia moodi välja; vähemalt need, kes reisivad ühest kohast teise. Harimatute inimeste seas liikudes võis nõia välimus ta ohtu seada. Ja sel põhjusel ei kandnud ta müstilise tähendusega ehteid ega tassinud endaga kaasas helendavat võlunuga või hõbedast karikat, mida katab surnupealuudest muster, ega kandnud kaenla all luuda, millest lendab sädemeid, sest kõik need esemed kipuvad viitama sellele, et läheduses viibib nõid. Tema taskutes polnud kunagi midagi müstilisemat kui paar pulgakest, ehk ka nöörijupp, mõni münt ning muidugi ohutis.
Kõik selle maa elanikud kandsid kaasas ohutisi ja preili Tick oli järeldusele jõudnud, et kui sa ohutist ei kanna, hakkavad inimesed kahtlustama, et sa oledki nõid. Nõiaks olemine nõudis parasjagu taibukust. (lk 19-20)