Lõug alt- ja eestvaates (Gustave Van de Woestyne, 1928)


  • Nii. Nüüd olen ma selle pika monoloogi enesest välja köhinud. Täpselt nii nagu isa köhis oma suitsumehe köha - ta surigi kopsuvähki -, tõstis lõua ülespoole ja köhis, nii et piisad lendasid kümnesse kaarde. Ta oleks võinud käe ju suu ette panna, aga ilma käeliigutuseta oli tal mugavam köhida. Pealegi oli tema jaoks see protseduur tarbetu: ta uskus, et lõuga ülespoole tõstes on ta kõiki oma köhast säästnud. Elu lõpu poole oli temaga lauas piin koos süüa, ta ei mõistnud, miks me tegime talle märkusi, ja ärritus. (lk 32)