Aleijda Wolfsen, "Kuldses kleidis tütarlapse portree" (1682)
Anna Alma Tadema, "Kuldne tuba, Townshend House, London" (u 1883)

ProosaRedigeeri

  • Armastasin meie suurt aeda vanade kastanipuudega; kevadel sõime hommikust nende valgete küünalde all ning mesilaste sumin segunes kaunilt inglise vanavanaemalt pärineva hõbedase teekatla omaga. Valgustäpid mänglesid sinisel Wedgwoodi portselanil, nõlvakul sinavate kõrgete kuuskede otsas hüplesid oravad oksalt oksale, musträstad laulsid. Sügisel levitasid vanad kastanid kollast kuma ja täitsid söögitoa sooja kuldse helgiga. (lk 21)


  • Ma pole leidnud ühtki teist paika maailmas, kus õhtuvalgus oleks nii kuldne kui Roomas, isegi mitte Toskaanas. See on nagu läbipaistev kuldvihm, mis samal ajal ei peida midagi, vaid laseb kaugele näha, hoopis kaugemale kui südapäeva piimvalge sillerdus. (1. mai)


  • Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)
  • Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured puud leekides. Juured ja paljad tüved helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme. (lk 16)


LuuleRedigeeri

Vahel õitsev põõsas
kuldse vihma vahuvoog
sööstes tardund
väriseb
oksad laiali nähtamatuis aknaraames
tasakaalus
heli ja vaikuse
nähtava ning aimatava vahel
põõsas
haaratav ja ammendamatu
kuldvihma purse
pilvedest

  • Astrid Ivask, "Vahel liiguvad laevad". Tõlkinud Ivar Ivask, rmt: Ivar Ivask, "Tänusõnu" (1987), lk 24


Igas kalas ja linnus
kõneleb isekeski:
sinus on rahu linnus,
kuldse valguse veski.