Musträstas

Musträstas pesal

Alice B. Woodward, illustratsioon lasteraamatust The brownies and the other tales (1910)

Luule

Veeta keskpäev kaamena, äraolevana
aiamüüri ääres, mis hõõgub põlevana,
kuulata põõsastikus musträstaste sahinat,
laukapuuvõsastikus siugude kahinat.

• Eugenio Montale, "*Veeta keskpäev kaamena...", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

mets on ära tallatud väikese musträsta jalajälgedest
ma ei tea kuidas ta siia sai sest
üks hiiglasuur kass valvab seda metsa
ja pistab nahka igaühe keda kohtab
...
aga üks väike vapper musträstas
kondab siin ikka veel ringi
ei tea kas ta on nähtamatu
et kass teda kätte ei saa
aga mets on igal juhul ühe väikese vapra
musträsta jalajälgi täis

• Joanna Ellmann, "*mets on ära tallatud väikese musträsta jalajälgedest...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 31

Proosa

• Musträstas alustas.

David võis alati oma südametunnistust rahustada sellega, et see oli tõepoolest musträstas, kes esimesena vile lahti lõi ja sellega temagi eksiteele meelitas. Kui seda nüüd üldse sai eriti suureks patuks nimetada, et ta linnu vilistamisele vastas.

Mõnikord pidi ta ju ometi selga sirutama ja higi pühkima, kui ta kloostriaias kaevas. Ta oli usin töötama, oli ta kõrvalt kuulnud, ja ta oli tugev nagu mees, neil oli tõepoolest temast kasu. Aga nad pidid ka mõistma, et ta siiski oli alles poisike, kes ei saanud jätta kuulamata musträsta laulu, mis oli nii rõõmus, sellest hoolimata, et oli paastu ja patukahetsuse aeg.

• Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund 1966, lk 52

• Istusime kivist pingil kõrvalises pargisopis kahe noore lehtpuu vahel ja puude alt ilmus nähtavale musträstas, kes keksis ühe puu juurest teise juurde ning hüüatas veidi kähedalt, vahepeal me teda ei näinud ja kui me enam tema peale ei mõelnud, ilmus lind uuesti välja ja tegi sama tembu mis enne. Silmanurgast, pead pööramata nägin, et Quimet vahib maju, mis näisid kauged ja pisikesed. Ja viimaks küsis: kas ta sulle hirmu nahka ei aja, see lind?

Ütlesin, et mulle ta väga meeldib, ja tema vastu, et mustad linnud, olgu või musträstad, toovad õnnetust, nii ütleb tema ema. (lk 11)

• Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014