Jalajälg

Proosa

Äkitselt juhtus midagi. Ühed tillukesed jäljed läksid risti üle Muumitrolli omade. Ta seisis paigal ja vaatas tükk aega. Mingi elusolend oli kõndinud läbi metsa, võib-olla kõigest pool tundi tagasi. Ta ei saanud olla kaugel. Olend oli suundunud oru poole ja pidi olema temast väiksem. Käpad olid vaevalt lumme vajunud.

Muumitroll läks üle kere kuumaks, sabaotsast kõrvadeni.

"Oota!" hüüdis ta. "Ära mine ära!"

Halisedes sumpas ta läbi lume ja korraga vajus talle peale hirm pimeduse ning üksinduse ees. See pidi kogu aeg kuskil peidus olema, sellest silmapilgust peale, kui ta magavas majas ärkas, kuid alles praegu söandas ta tõsiselt hirmu tunda.

Ta ei karjunud enam, sest kartis vastuseta jääda. Ta ei julgenud tõsta nina jälje juurest, mis oli pimeduses vaevalt nähtav. Ta sumas ja ronis edasi ning vingus kogu aeg omaette.

Tove Jansson, "Trollitalv", tlk Vladimir Beekman, rmt: "Muumitroll", 1975, lk 16

Antiikmaailmas on indiviidide tuvastamiseks kasutatud jalajälgi ja tänapäeva maailmas sõrmejälgi. Tõigas, et britid omandasid sõrmejälgede võtmise tehnoloogia bengalitelt ja kasutasid seda siis nende (ja teiste indialaste) oma võimu all hoidmiseks, on poliitilist irooniat.
- Wendy Doniger, "Mõista antud ämblik. Poliitika ja teoloogia müütides", tlk Aldo Randmaa, 2024, lk 60, ptk "Hallid kassid, haukuvad koerad, vankrid ja noad"

Luule

Laine su jälgi liival
limpsides minema pühib.
Pimedus matab ükshaaval
kõik pääle majakavahi.

Ott Arder, "Taeva all" koondkogus "Luule sünnib kus sünnib kui sünnib" (2006), lk 30

mets on ära tallatud väikese musträsta jalajälgedest
ma ei tea kuidas ta siia sai sest
üks hiiglasuur kass valvab seda metsa
ja pistab nahka igaühe keda kohtab
...
aga üks väike vapper musträstas
kondab siin ikka veel ringi
ei tea kas ta on nähtamatu
et kass teda kätte ei saa
aga mets on igal juhul ühe väikese vapra
musträsta jalajälgi täis

Joanna Ellmann, "*mets on ära tallatud väikese musträsta jalajälgedest...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 31