Õnnistus

Margus Rump, "Õnnistus" (2001)

ProosaRedigeeri


  • Ta on taas kord otsustanud surra ja kuulutab seda keerutamata kohe, kui on Jungfrugatani korteri uksest sisse astunud. "Ma ei taha vanaks saada, Jackie. Mul ei ole enam millegi nimel elada." Ta on tulnud Stockholmi minu ja Marioniga hüvasti jätma. Mõne kuu pärast kavatseb ta Põhja-Hispaania väikeses lahes kaugele ujuda. Ta on pannud kõrvale karbi unerohutablette nimega Imovane ja palunud minu õnnistust, mille olen talle ka andnud, sest mul on kombeks anda talle kõike, mida ta palub. Tema läheduses olen alati tumm, kõik mõtted justkui kustuvad peas.
"Sa teed nagunii oma tahtmist mööda, Jim," ütlen ruttu, "nagu alati." (lk 15)
  • Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)