Šuiski Jumalaema, 16. saj

ProosaRedigeeri

  • Et ikoone ära ei varastataks, katsid mungad oma pühakoja maalingutega märjale krohvile, ja nad maalisid imeilusasti, oli küll katseid neid maalinguid välja raiuda, kuid niisugune loomatöö osutus asjatuks - selleks oleks läinud tarvis muuseumivilumust, tööarmastust ja ettevaatust: aga millal on bandiit tööarmastaja? (lk 131)

LuuleRedigeeri

Ao aegu nad tulid, su võtsid
Ja viisid — kõik tardus mu sees —
Kambrihämaras lapsed nutsid,
Küünal vaakus ikooni ees.
Surmahigi su laubal, külm sina
Su huulil — see pilt ei kao eal!
Kui streletside naised, ka mina
Kremli müüri all ulguma pean.