Huuled
Piibel muuda
Sest võõra naise huuled tilguvad mett
ja tema suulagi on libedam kui õli.
Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi,
terav otsekui kaheterane mõõk.
- Õpetussõnad 5:3–4
Su huuled tilguvad kärjemett, mu pruut,
sul on keele all mesi ja piim,
ja su riiete lõhn
on otsekui Liibanoni lõhn!
- Ülemlaul 4:11
Tema silmad — tuvid vete keskel —
kümblevad piimas,
ripsmekallaste kaares,
ta palged kui palsamipeenrad,
lõhnavad kuplid;
liiliad on tema huuled,
nõrguvad mürrimahla.
- Ülemlaul, 5:13, tlk Vello Salo
Proosa muuda
- Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 215 (XXII ptk, "Merlaisoni ballett")
- Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja näo üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli "kuritegu" tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamatu oli!
- Eduard Bornhöhe, "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad". Ajalooline jutustus suurest Liivi sõjast (1558–1583), Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 315 (7. ptk)
- Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta jumalale selgeks teha, et asi tema pattudega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib.
- Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 93 (XIII ptk)
Luule muuda
Minu toakarbi luitund tapet.
Laes alasti valgusekuul.
Ja kui põletav salpeetrihape
huulel huul.
- Paul Viiding, "*Minu toakarbi luitund tapet...", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 268
Ma tundsin, mu huuled on muutund,
on allikad kiirgava veega,
kus joomas käib kisendav põder
ja väike värisev ööbik.
- Debora Vaarandi, "Öö" (1958)
Tahaks tänu laulda
maale hallile,
vajutada huuled
käele kallile.
- Kersti Merilaas, "Rukkilill" (1962)
Su silmad minu kohal ma ei tea
nende jumalat, sinu suu
võibolla igatsusest väsind ja üle.
...
Su huultel on salakiri ma
uurin teda, tuhande aasta pärast
ma olen tõlgitsend selle kirja esimese tähe.
- Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7
Kuid vastajal on niisked silmad:
"Kas mäletad veel kevadet,
kui Toomelt siniselged ilmad
tõid sulisevat sulavett...?
Kui juunituule sametsõõmus
all luhal hällis kastehein,
ja olid päikesest ja rõõmust
mu huuled punased kui vein...?"
- Linda Ruud, "Süüdistus"
Ah see õunarohke sügis, ah need
hullult hellad heinakuumad ööd.
Ja need huuled, palavad ja ahned.
Ja see vihm, mis tasa trummi lööb.
- Paul-Eerik Rummo, "Heinalõhn" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48
Ut pictura... Huuli, mis põimuma määratud,
pilke, märke, päevi praeguseks kadunuid
püüan ma koondada siia kui ümberpööratud
teleskoobi vaateväljale — hääletuid,
liikumatuid, kuid elavaid.
- Eugenio Montale, "Lehvik", tlk Paul-Eerik Rummo, Looming 1/1976
ei tea ma kuidas küll juhtuda võis
mu huultele käopäka kuri õis
mis üleni kahvatulilla ja rusk
ja pingul ta vars ja siis veel see tusk
- Aino Pervik, "Lill" kogus "Umimetsades" (1977)
Tuul tõstis ta punase salli,
see loitis kui tulehaav.
Tagasi, tüdruk, kuuled,
meile majadest kisati.
Ta kuumad ja kurvad huuled
veriseks visati.
- Doris Kareva, "Elupäev" kogust "Puudutus" (1981)
Segan suhkrut malbelt tassis,
Kus nii armsalt aurab tee.
Ühtki pahandust või pattu
Enam iial ma ei tee.
Võtan lonksu, huuled torus.
Ah, küll hästi maitseb see.
Ja mu pööning järsku näib mul
Lausa keisrite palee.
- Priidu Beier "Segan suhkrut malbelt tassis"
Sa tulid kolksti minu ellu
ja kolksti ära läksid sealt
kuid tee, mis viiks meid abiellu
meil sobiks täpselt täpipealt
ma mäletan kui oleks eile:
su huuli kuumi, libedaid
lõõts armuviisi mängis meile
ja pisaraid, neid kibedaid
su habe liimine, nii hell
mu põske torkis nagu nõel
ja viimast tundi tiksus kell
oh, miks on elu nõnda õel
- Haavaneeme Imbi, rmt: Indrek Hargla, "Frenchi kartulid". French ja Koulu, Tallinn: Varrak, 2005, lk 196–197
