Põder (Alces alces) on hirvlaste sugukonda põdra perekonda kuuluv imetaja, suurim maismaaimetaja Euroopas.

Isane põder
Emasloom vasikaga
George Stubbs. Põder (1770)

"Kalevipoeg"Redigeeri

Pojad läksid põllu peale,
Läksid laanest lagedale;
Seal tuli vasta sarviline,
Vana põder vennikene.
Koerad põdra kiskumaie,
Sarvilista surmamaie;
Kiskus Irmi, katkes Armi,
Murdis maha Mustukene;
Koerad said põdra kättele.
Noorem venda, poisikene,
Viskas põdra üle piha
Karu kõrva rippumaie;
Tahtis kanda koduje,
Liha söögiks, nahka katteks.

ProosaRedigeeri

  • Samal ajal keegi võõras noormees tuli rattal kihutades mööda põlluteed väljaotsa poole ja, silmanud Indreku, kargas rattalt maha ja küsis, kustpoolt Indrek tulnud ja kas ta ehk karjakelli pole kuulnud. Nõnda sobis nende vahel jutt ja Indrek küsis, kas siin mail veel põtru leidub või mitte.
"Pole sellist kaupa enam," rääkis noormees uhkustavalt. "Kes siia tuleb, see sureb. Nüüd on igal mehel oma vintraud ja selle otsa eest ei pääse ükski põder. Ja kuigi meie ise hoiaks, salad teevad nad ikkagi sirgeks. Parem siis juba ise ja kas või salaja."
"Nii," lausus Indrek.
"See on kultuur," rääkis noormees iseteadlikult. "Sestsaadik, kui oleme iseseisvad, kasvab kultuur kiiresti, lehtki ütleb seda."
"Jah, kiiremini kui metsloomad jõuavad sigida," rääkis Indrek.
"Aga muidugi, loom inimese tarkuse vastu ei saa," oli noormees nõus, jättis head õhtut, istus ratta selga ja kihutas minema, et kuulata, kas kuskilt ei kosta karjakellad.
"Kultuur, kultuur," kordas Indrek ja tüüris jällegi jõe poole, et jõuda sillale. "Okastraat ja vintraud," lausus ta natukese aja pärast.


  • [S]arvi on arvatud põdrapullil ära langevat enne jõulu või jõulupühade ja kolmekuningapäeva vahel. (lk 41)

LuuleRedigeeri

Mets härmatises surnuvaik,
koit idas veripunane,
Lehk põhjast — tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.


Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivand aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.


Järv ega vastu ma sulle küll saa
kuid minu elu on sinus kui saar
saar mille sarapuis ragistab põder
kodudest põgenev kodutust põdev
kaldale pääseb kõrkjaisse sumab
suurmaa ning silmapiir silmades kumab
säälgi on sama säälgi on eha
vesi aga lohutab lõhutud keha
leevendab higise rinna ja lõua
käib üle jõu enam üle ei jõua
sarvist siis haarabki vesi ja uppudes
silmad veel ekslevad kollastes kuppudes

  • Paul-Eerik Rummo, "Ega vastu küll saa" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 187


IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.
...
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.
...
XV
Riiu sekka segas karu, –
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.
...
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel