Kolmekuningapäev

Artemisia Gentileschi, "Kuningate kummardamine" (1636)

Jahn Ekenæs, "Jõulupuu koristamine" (1876)

Piotr Stachiewicz (1858-1938), "Kolm püha kuningat", s.d.

Piibel

• Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps.

10 Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga.

11 Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri.

12 Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.

• Matteuse evangeelium 2:9-12

Proosa

• "Igaüks peaks Jeesukesele midagi kinkima," ütles Yerko. "Isegi kuningad. Vaadake, siin ongi kolm kuningat; kroonid tegin ma ise. Kas teate, mida nemad kingiks tõid?"

"Esimene annetas kulda," vastas Darcourt Petlemma sõime poole pöördudes.

"Jah, kulda; ja te peate mu õele raha andma - mitte palju, vahest veerand dollarit, või muidu ei räägi kaardid tõtt. Aga kuld polnud kõik. Teised kuningad tõid kingiks puhast siirupit ja sürri."

• Robertson Davies, "Mässajad inglid". Tõlkinud Tõnis Leemets. Varrak, 1997, lk 221-222

• Ametlikult kinnitati Lunastaja sünnipüha tähistamine Konstantinoopoli kontsiilil 381. aastal, kus määrati ka jõulude lõpupäev - 6. jaanuar ehk kolmekuningapäev, Jeesuslapsukest kummardama tulnud kolme hommikumaa targa mälestuseks. (lk 126)
• Jõulus pesti põrand ära ja toodi õled sisse. Enne es viida väl'lä kui pääle kolmekuningapäeva. (RKM II 307, 55 (39) < Rannu khk, 1973) (lk 146)
• Läänekristluses märgib see kolme hommikumaa tähetarga (hiljem räägitakse neist juba kui kuningatest) rännakut Jeesuslapse juurde. Seetõttu on kolmekuningapäev ka mittekristlaste püha - paganrahvaste ja võõraste uskude esindajad tulid kummardama vastsündinut, kelles tunti ära Jumala poeg ja maailma lunastaja. Enne Teist maailmasõda tähistati Eestis seda päeva kui välismisjoni püha. (lk 146)
• Idamaa tähetarkasid on kunstis kujutatud kroonitud kuningatena. Kuningate nimed Balthasar, Caspar ja Melchior on leitud Ravenna mosaiigilt aastast 555. Vanim kuningas Melchior on sõime kompositsioonis põlvili, andes üle kingitusena kulda - võimu, rikkuse ja igaviku sümbolit. Keskealine Balthasar kingib lapsele Jumala läheduse ja inimkonna võrdumina viirukit. Tumedanahaline Caspar hoiab käes mürri - harduse ja kannatuse sümbolit. Kingitused võivad märkida ka sündinud lapse kolme omadust: kuld on kuninga, viiruk preestri, mürr arsti märk. Tarkade algupära kohta on mitmesuguseid arvamusi. Nad kas olid babüloonlastest tähetargad ja tähtede järgi ennustajad või iraanlastest Meedia preestrisuguvõsa liikmed või uuemate uurimuste järgi hoopis Pärsiast pärit ülikud. Kolme hommikumaa targa maised säilmed arvatakse olevat Kölni toomkirikus kuldses sargas. (lk 146-147)
• Idakirik seostab kolmekuningapäevaga üht keskset episoodi Uuest Testamendist: Ristija Johannes olevat ristinud täiskasvanud Jeesuse Jordani jões just sellel kuupäeval. Õigeusklikud käivad sel päeval kirikus, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt koju pühitsetud vett ehk nn jordanivett arstimiseks ja rituaalsete toitude valmistamiseks. Pühitsetud vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske. Kuid sellel päeval on õigeusklikel kombeks ka ennast korraks vette kasta ning Eesti õigeusklikud äratavad talisuplusega meedias alati palju tähelepanu. (lk 149)
• Paljudes Euroopa maades käisid inimesed ringi, kujutades kroonitud kuningaid. Kuningakskäijad laulsid, andsid nukuetendusi. Neil oli kaasas latern ja teivas tähega, mida nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud suhteliselt hilise ajani ka Tallinnas. Söödi erilist pirukat, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele. (lk 149)
• Vanasti oli lastel õigus kolmekuningapäeval jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa. Jõulu- ja näärikuused viidi toast välja. Vanemal ajal koguti linnades kuused kokku ja viidi metsa, hiljem põletati rituaalselt. (lk 149)
  • Marju Kõivupuu, "Meie pühad ja tähtpäevad", 2018

• [S]arvi on arvatud põdrapullil ära langevat enne jõulu või jõulupühade ja kolmekuningapäeva vahel. (lk 41)
• Sellel, kel silma ja südant looduse jaoks, tasub tähele panna, et kolmekuningast läheb päev kukesammu võrra pikemaks. Kes seda asja juba jälginud, teab, et see just niimoodi on. Kolmekuningapäev on jõuluaja tähtpäev ja seetõttu kuulub selle päeva pärimusse aastavahetus ja pimedast valgusesse tulek. (lk 109)
• Sobivaim õnnevalamise aeg on vana-aasta õhtu, kuid õnne on valatud ka kolmekuningapäeva eelõhtul. (lk 202)
  • Mall Hiiemäe, "Pühad ja argised ajad rahvakalendris", 2010

Luule

Kes see nüüd enam teab, mis ta nägi,
või kas ilmsi ta midagi näeb.
Ka seekord oli ta tööta.
Oli külm kolmekuningapäev.

Hingeaur oli eestoas näha,
väljas surma said väikesed linnud.
Sellest uksest ta astus siis sisse,
võttis südame välja rinnust.

• Viivi Luik, "Jutt". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 275