Õnnevalamine
Luule
muuda- Paul-Eerik Rummo, Laulud "Viimsest reliikviast", kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 44
Kesk kuuselõhnalist tuba
mis hullu ärevust tõi,
kui tina sätendav juga
vee anumas kihama lõi!
/---/
See serviti-sarviti ime
võis olla nii tungal kui rist...
Me õnnele leida nime
ei olegi kerge vist.
/---/
Ja varju pealt selgelt nähti,
et purjetas uhke laev, -
ning hetkel ei olnudki tähtis,
kas lastiks tal rõõm või vaev.
/---/
- Milvi Seping, "Õnnevalamine", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 37
Proosa
muuda- Õnnevalamine. Ennustusviis, mida tänapäeval kõige paremini teatakse. Kombekirjeldustest ilmneb, et sulatati tinanööpe, -lusikaid, -haavleid, sulatusvahendiks on olnud kulp või pann. Sobivaim õnnevalamise aeg on vana-aasta õhtu, kuid õnne on valatud ka kolmekuningapäeva eelõhtul. Külma vette valatud sulatina tahkunud kämbu järgi ennustatakse, mida tulevik toob. Kui vaja, vaadatakse, missuguse kujuga on tinakämbu vari. Tähendusi on väga palju. Tuntuimad sümbolid: süda, lill - armastus; sõrmus - abielu; auvärav, lipp, kroon - pulmad; häll - lapse sünd; kirst - varandus, matused; ader - põllumeheseisus, perenaiseks saamine; viinaklaas - pummeldamine; viljaterad - hea viljasaak; liblikas - kerge elu; laev, saabas —reisimine, teekond, peig on meremees; kulp, võti - perenaiseseisus, perenaiseks saamine; püss, kiiver, mõõk - soldatiseisus, kroonumehega abiellumine; käärid - rätsepaamet; raamat - kohtunikuks, kooliõpetajaks saamine; kirves - puusepaamet; õmblusmasin - õmblejaks saamine; kott - rikkus, raha, hea teenistus; peenike tinaräbu - palju raha jne.
- Mõnel pool on kombeks olnud veel õnnevalamise veega maagilisi toiminguid ette võtta. Vesi valatakse ristteele ning kuulatakse hääli nagu pühkmetel seistes. Vett on valatud ka õunapuu juurtele, et tuleks hea saak, väravapostide peale, et tulevane maja juurde tee leiaks, või koguni kasutatud saunas vihtlemiseks. (lk 202)
- Mall Hiiemäe, "Pühad ja argised ajad rahvakalendris", 2010