• Ja mul oli raske kujutella, et ma praegu kõndisin paigal, kus kord oli kogu maailma valitsetud, kus Cicero oli kõnelnud ja Julius Caesar äraandjate noahoopidest surnud. Nüüd oli isegi Kapitoolium talle selja pööranud ja vaatas üle jõe, kus kerkis Püha Peetruse kiriku kuppel. Rist, mille vastu isegi filosoof-keiser Marcus Aurelius oli võidelnud, unustades meelega kõik oma kõrged ideed, oli lõpuks siiski võitnud. (13. mai)


  • "On mõnel teist mingi rist?" küsis Athos.
Porthos ja d Artagnan vaatasid teineteisele otsa ja raputasid pead nagu inimesed, kes on ootamatult tabatud süüteolt. Aramis naeratas ja tõmbas põuest teemantidest risti, mis rippus tal kaelas pärlnööri otsas.
"Minul on," ütles ta.
"Hüva," lausus Athos, "vannume selle risti juures, mis on vaatamata materjalile ikkagi rist, vannume, et hoiame kokku hoolimata kõigest, ikka ja alati. Sidugu see rist mitte ainult meid, vaid ka meie järeltulijaid. Kas see tõotus sobib teile?"
"Jah!" vastasid kõik ühest suust.
"Ah, reetur!" sosistas d'Artagnan Aramisele kõrva, "te lasksite meil vanduda ühe Fronde'i daami krutsifiksi juures!" (lk 298)