Cicero

Marcus Tullius Cicero (3. jaanuar, 106 eKr – 7. detsember, 43 eKr) oli Vana-Rooma oraator, riigimees, jurist ja filosoof. Teda peetakse üheks suurimaks rooma oraatoriks ja kirjanikuks.

Cicero büst

Fragment Cesare Maccari freskost "Cicero mõistab Catilina hukka" (1889)

Pavel Svedomski, "Fulvia Cicero peaga"

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Proosa

• Ükski inimene ei tohi unustada surma paratamatust ega kahelda selle saabumise võimalikkuses juba selsamal päeval.
  • "Vanadusest" ("De Senectute"), u 78 eKr

• Rahva heaolu on kõrgeim seadus.
• Tugevaim stiimul kuritööle on lootus pääseda karistuseta.
  • "Pro Milone", u 50 eKr

• Kõhklus väljendab süütunnet isegi siis, kui tegu pole korda saadetud.
• Õigusriigi aluseks on põhimõte, mille kohaselt kedagi ei kohelda ebaõiglaselt ja rahvast teenitakse hästi.
• On kahte sorti ilu: armsus ja väärikus. Armsust tuleks pidada naise ja väärikust mehe omaduseks.
  • "Kohustustest" ("De Officiis", 78 eKr)

• Ma vihkan rahvarohkust, väldin inimesi ja suudan vaevu päevavalgust taluda.
  • "Rooma kirjanduse antoloogia", lk 159

• Oh ajad, oh kombed! Senat teab, konsul näeb, tema elab ikkagi! Elab? Vähe sellest, ta tuleb isegi senatisse, võtab osa avalikust nõupidamisest ja silmitsedes määrab igaühe meist tapaohvriks.
• O tempora! O mores!
  • "Esimene kõne Catilina vastu", 2.1, tlk Astrid Kurismaa. Tsitaadile on viidanud ka Lucius Annaeus Seneca vanem kogumikus "Veenmiskõned" ("Suasoriae", 6.3), ning Martialis "Epigrammides" (9.70).

Tema kohta

• Kuigi ta oli Epikurose või Sokratese mõõdupuu järgi just suur filosoof, oli tal ometi vaba vaim, mis oli nõrk nii teos kui mõttes. Ei saa olla nii vapper, ei saa olla nii seksihimuline, ei saa olla nii osav nagu d'Artagnan, olemata samal ajal ka pisut unistaja. Ta oli meelde jätnud mõned raasud härra de La Rochefoucault'st, mis olid väärt, et Port-Royali härrad need ladina keelde oleksid tõlkinud, ja ta oli Athose ja Aramise seltskonnas juhuslikult kogunud hulga palasid Senecast ja Cicerost, mis ta sõbrad ise olid tõlkinud ja igapäevaseks eluks kohandanud.

Põlgus rikkuse vastu, millele meie gaskoonlane oli oma elu esimese kolmekümne viie aasta kestel truuks jäänud nagu usureeglile, oli tema silmis kaua aega vahvusekoodeksi esimeseks paragrahviks.

"Paragrahv 1," ütles ta:

"Ollakse vapper, sest ei omata midagi.

Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust." (lk 469)

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

• Cicero pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines topos'eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste eneseteadvuses. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": kroonikud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (res gestae), mida ülistasid lauludes bardid, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus. (lk 55)
  • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", Mari Tarvas, 2021

Allikata

• Parem on, et inimesed küsivad, miks sul ei ole ausammast, kui et nad küsivad, miks sul on.
• Kuidas külvad, nõnda lõikad.
• Parem on ülekohut kannatada, kui teha.
• Pole olemas muret, mida aeg ei vähenda ega pehmenda.
• Elu ei ole midagi ilma sõpradeta.
• Tõelist sõpra tuntakse hädast.
• Kaheldes jõuame valed välja tuua.
• Nälg on parim kokk.
• Sõja ajal seadused vaikivad.
• Elu on lühike, kuid kuulsus võib olla igavene.
• Südametunnistuse võim on suur: ta annab end ühtmoodi tunda, võttes süütult igasuguse kartuse ja maalides süüdlase kujutluses lakkamatult pilte teenitud karistusest.
• Mida kõrgemal me seisame, seda tagasihoidlikumalt me peaksime istuma.
• Jõuliselt, lühidalt väljendatud mõtted aitavad elu parandamisele soodsalt kaasa.